Eestlaste esivanemad ei elanud muistsel ajal isoleeritult. Nad olid tihedalt seotud ümbritsevate hõimude ja rahvastega nii kaubanduse, sõjaretkede, rändamise kui ka kultuurivahetuse kaudu.
1. Läänemeresoome sugulasrahvad
Lähemad sugulased olid teised läänemeresoome hõimud. Muinasaja lõpul ja keskaja algul mainitud hõimud nagu vadjalased, liivlased, soomlased (tollased Soome alade hõimud, nagu hämelased ja karjalased), ingerlased ja karjalased kuulusid kõik samasse keelerühma. Eestlased ja vadjalased olid eriti lähedased. Vadja keel (mida kõneldi Peipsist ida pool, Ingerimaa alal) on sisuliselt eesti keele lähimurdeline sugulane. On tõenäoline, et osa Ida-Eesti muinashõime (nt Virumaa alal) olid vadjalastega pidevas läbikäimises ja neil oli ühine algupära.
Liivlased elasid Eesti lõunanaabruses Liivimaal (tänapäeva Põhja-Läti aladel, peamiselt Kuramaa rannikul ja Koiva jõe ümbruses). Nende keel on samuti läänemeresoome keel, mis lahknes eesti-soome algkeelest arvatavasti 1. aastatuhande esimesel poolel pKr. On isegi arvatud, et liivlaste esivanemate üheks hälliks võis olla Lõuna-Eesti, kust osa rahvast liikus lõunasse Kuramaa suunas. Igal juhul oli muinasajal eestlastel liivlastega tihe läbikäimine. Kroonikates kirjeldatakse liivlaste ja latgalite võitlustest osa võtmas ka saarlasi või ugalasi, mis viitab liitlassuhetele.
Soomlased (tollal eristati näiteks hämelasi ehk tavastlasi Lõuna-Soomes ja idapoolseid karjalasi) olid põhjapoolne vennasrahvas. On võimalik, et mõningane ränne toimus ka Eesti ja Soome vahel: osa läänemeresoomlasi võis liikuda Eesti kaudu Soome lahe põhjakaldale. Geneetiliselt on tänapäeva eestlased ja soomlased tõepoolest sarnased, ehkki keeles on märgata, et eesti keel on saanud rohkem balti ja saksa mõjutusi, soome aga rohkem skandinaavia mõjutusi.
2. Balti hõimud
Eestlaste lõunanaabrid muinasajal olid balti keeli kõnelevad rahvad. Nende hulka kuulusid latgalid (idapoolsemad läti hõimud), semgalid ja selonid Lätis ning prūssid ja leitid Leedus. Eesti lõunapoolsetes piirkondades, näiteks Võrtsjärve ja Pärnu jõe ümbruses, leidub arheoloogilisi tõendeid, mis viitavad kultuurikontaktidele balti hõimudega – esineb kohalikke kivikalmeid ja ehteid, mis sarnanevad lõunanaabrite omadele.
Balti naabrid jätsid keelele tugeva jälje. Lisaks eelmainitud laensõnadele on rohkesti muistseid kohanimesid Eesti lõuna- ja idaosas pärit balti keeltest. Muistsed eestlased ja balti hõimud olid ka sõjalistes suhetes. 13. sajandi alguse kroonikad kirjeldavad kokkupõrkeid ja liite (mõnikord olid eestlased ja semgalid liitlased võitluses teiste vastu, teinekord omavahel vaenus). On teada, et hilisrauaajal tegid eestlased ühes Kuramaa kurelastega mereretki Rootsi ja Taani rannikule, rüüstates sealsetes viikingiasulates. Seega oli suhe baltlastega nii vaenulik kui ka sõbralik sõltuvalt ajast ja olukorrast.
3. Slaavlased
Alates rahvasterännuajast (u 5.–6. saj pKr) hakkasid Eesti idapiirkondade naabrusse jõudma idaslaavi hõimud, kes olid tänapäeva venelaste eellased. 9.–10. sajandil kujunesid Velikije Luki, Pihkva ja Novgorodi kanti varjaagide vahendusel varajased vürstiriigid, kuhu kuulus ka slaavi elanikkond. Muinas-Eesti idapiiril (Peipsi taga) mainitakse Venemaa kroonikas tšuude. See nimetus hõlmas ilmselt nii vadjalasi, setosid kui ka teisi piiriäärseid läänemeresoome rahvaid.
Eestlaste ja slaavlaste kokkupuuted tihenesid 11.–12. sajandil eeskätt kaubanduse teel, sest Novgorodi kaudu kulges merevaigutee, mille harud ulatusid ka Eestini. Otsesemad sidemed olid ilmselt kagus. Setude esivanemad (Setomaa alal) segunesid mõnevõrra vene ja latgali elementidega, säilitades siiski eesti murde.
Slaavi mõju eestlaste geneetikas on suhteliselt väike, piirnedes peamiselt piirialadega, kuid kultuuriliselt jõudis meieni hilisrauaajal idast näiteks õigeusu usundi varajane mõju Setomaale ja Virumaale.
4. Skandinaavlased
Läänes üle mere asusid germaani rahvad – Skandinaavia viikingid ja varasemad rootslaste-taanlaste esivanemad. Pronksiajal ja varasel rauaajal olid suhted rahulikud – toimus kaubavahetus (nt Läänemere merevaik liikus Lõuna-Euroopasse, vastutasuks saadi metalle). Mõningaid skandinaavlasi rändas Eesti rannikule juba enne viikingiaega. Viikingiajal (9.–11. saj) oli Eesti nii kaubateede osa (läbi siit kulges viikingite idatee) kui ka iseseisev tegija, sest eesti saarlased olid kurikuulsad meresõitjad Läänemerel.
Skandinaavia saagades mainitakse Eestit (Odenpäd ehk Otepääd, samuti Saaremaad kui Eysysla) ja eestlasi mitmel korral. Need kontaktid mõjutasid kultuuri: võeti üle mõningaid materiaalse kultuuri elemente (nt relvatüüpe, laevatüüpe) ja laensõnu. Geneetiline mõju piirdus aga eeskätt rannarahvaga (nn rannarootslased ilmuvad selgelt pildile alles hilisemal keskajal, mil Rootsi asukad siia siirdusid).
Kokkuvõttes
oli muinas-Eesti tihedalt läbi põimunud naabritega, kuid suutis säilitada oma identiteedi. Läbi sajandite kestev suhtlus läänemeresoome hõimude vahel hoidis elavana ühist keele- ja kommetetunnetust, samas kui suhted balti ja skandinaavia naabritega lisasid kohalikele eestlastele uusi kihistusi (näiteks laensõnad, uued töövõtted, geneetiline mitmekesisus piirialadel). See ettevalmistus – olla küll mõjutatud, ent siiski eristuv – aitas hiljem eestlastel läbi teha ka keskaja katsumused, säilitades oma keele ja meele.