1. Animism ja esivanemate austamine
Enne kristlust valitses Eesti aladel maausk – loodususk, mida iseloomustas animism ja esivanemate austamine. Muinasusundi kohta puuduvad kirjalikud allikad, seega pärinevad varaseimad teated eestlaste müütidest naaberrahvaste kroonikates. Peamisteks pühapaikadeks olid looduslikud hiied ehk pühad salud, kus viidi läbi rituaale ja ohverdusi kõrgemate jõudude (vaimude, jumaluste, esivanemate) soosingu taotlemiseks.
Hiites peeti pühaks iga puud ja kivi, seal ei tohtinud murda oksagi ega sinna tuua kariloomi. Ohvriannid (toidupalad, jook, vahel loomad) viidi hiide, et tagada kogukonnale hea saak, tervis ja õnn. Tavaks oli austada Maa ja Taeva vägesid. Näiteks valati enne joomist jooki maapinnale Maa-emale ning enne saagikoristust visati esimesed viljad ohvriks. Samuti usuti haldjatesse ja loodusvaimudesse, kes valitsesid metsa, vee ja kodu üle. Seega koosnes muinasusund paljudest väikestest uskumustest ning konkreetne panteon polnud selgelt piiritletud.
Taevataat (vanaisa või vanataat) oli üks tähtis kujutlus – vana ja vägevana ette kujutatud taeva ja pikse isand. Äikese ja pikse loonud olendit kirjeldati austaval moel kui vana (nagu sõnas äike ‹ äi “äi, vanamees”), vältides tema tegeliku nime ütlemist austusest ja pelgusest tema vastu. Nii kutsuti äikesejumalat hüüdnimedega Vanataat või Uku, mis tähistab samuti vanameest – sarnaselt soomlaste Ukko’le.
Uku Masing on märkinud, et seesugused nimed võisid olla eufemismid pärisnime vältimiseks. Üldiselt arvatakse, et piksejumal Uku/Vanataat oli muinasaegses maailmapildis üks mitmest mõjukast väest (valitsedes ilma ja viljakuse üle), kuid ei olnud kõige üle valitsev ülijumal. See eristab soome-ugri muinasusundit näiteks antiikmütoloogiatest. Tegemist polnud hierarhilise jumalate panteoniga, vaid iga vägi ja loodusnähtus kandis oma vaimu või jumalust.
Pühapaikades, nagu hiied, pöörduti mitmete vägede poole. Paluti vihma taevataadilt, kaitset metsavaimudelt, viljaõnne Maa-emalt ning esivanematelt hingeabi. Hiide mindi kogukonna või perega, viidi ande ning peeti kombetalitusi (nt ohvripidu, sööming pühapaigas).
Hiites austati ka esivanemate hingi. Usuti, et esiisade-emade vaimud viibivad hiies ja võivad elavatele õnne tuua. Seega ei kummardatud hiites ainult ühte jumalust (nagu Tarapita), vaid pöörduti erinevate looduse ja esivanemate vaimude poole. Ka kristluse saabudes püsis tava käia salaja hiites “vanu jumalaid kummardamas” ja ohverdusi jätkamas, ehkki ametlikult neid praktikaid tauniti.
2. Tarapita – Saaremaa suur jumal
Eesti mütoloogia tuntuim ajalooline jumalus on Tarapita (ka Tharapita, Taarapita). Tarapita on Henriku Liivimaa kroonikas (1220. aastad) mainitud saarlaste (osilaste) suur jumal. Kroonik Henriku kirjeldusel sündis Tarapita Virumaa metsasel mäel ja lendas sealt Saaremaale. See legend viitab, et mandril (Virumaal Ebavere või Sinimäe kandis) paiknes Tarapita algne sünnipaik, kust ta liikus saarlaste kaitsejumalaks. Henriku teatel nimetasid kohaliku külade inimesed seda mäge paigaks, kus “sündis saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapita, ja sealtkohast lendas ta Saaremaale”.
Tarapitat mainitakse kroonikas kokku viiel korral. Esmakordselt selles Virumaa loo kontekstis ning veel neli korda seoses saarlaste viimase vastupanuga ristisõdijatele 1227. aastal. Kui Saaremaa viimased maalinnad (Muhu ja Valjala) alistusid, käskisid preestrid “Tharapita ja teised paganate jumalad välja visata” – st hävitada nende kujud ja kultus.
Henriku kroonika lõpetab Saaremaa ristimise peatükid teatega, et “rahvas ristiti, Tharapita heideti välja”. Seega oli Tarapita kristlike vallutajate silmis peamine paganlik jumal, kelle kultus tuli välja juurida.
Tarapita nimi ja tähendus
Tarapita nime tähendus pole üheselt selge. Teadlased on pakkunud mitmeid etümoloogiaid, sest kroonika ladinakeelsetes käsikirjades esineb nimekujusid Tharapita, Tarapitha, Tharaphita jt. Nime esiosa on üldiselt tõlgendatud Taara nimeks, lõpposa aga vaieldav.
Üks varasemaid tõlgendusi (17.–18. sajandil levinud) oli, et Tarapita on skandinaavia äikesejumala Thori hüüd “Thor, avita!” ehk “Thor, aita!” – justkui sõjahüüd lahingus. Seda arvas näiteks kroonik Thomas Hiärne 1670. aastal ning seda kordasid mitmed valgustusajastu uurijad. Tänapäeva uurijad on selles tõlgenduses kahtleval seisukohal.
Ants Viires märkis, et Henrik ei ütle otseselt, et Tarapita olnuks sõjahüüd. Keeleteadlane Urmas Sutrop lükkas “Taara avita” versiooni kõrvale ja pakkus teise võimalusena, et nimi võiks tähendada “Taara on suur” (Taara pita < pihta, “suur”). On arvatud ka seoseid saarlastel tuntud sõnaga Tooru (mille juured viitavad samuti Thorile) või isegi 8. sajandil mainitud Rügeni saare jumalale Turup’ile.
Lennart Meri ja teised on pakkunud hüpoteesi, et Tarapita lend Virumaalt Saaremaale võib peegeldada Kaali meteoriidi langemist muinasajal – s.t. meteoorikild (taevaste tuli) “lendas” Virust Saaremaa pinnasesse. Sel meteoriidilöögil (~8.–4. saj eKr) oli Saaremaal suur mõju ja võib-olla säilis rahvapärimus selle kohta jumaliku sündmusena.
Tarapita funktsiooni üle on samuti arutletud. Mitmed uurijad on samastanud Tarapitat äikesejumalaga, pidades teda eestlaste versiooniks Thorist. Leidub arheoloogilisi viiteid – Lääne-Eestist on leitud Thori vasara kujutisega hoburaudsõlgi, mis viitab skandinaavia mõju võimalusele.
Samas on tähele pandud Tarapita rolli sõjalises kontekstis. Henriku järgi hõikasid Muhu saarlased 1227 lahingus rõõmuga Tharapita nime, justkui teda appi hüüdes. Arheoloog Evald Tõnisson järeldas nende kirjelduste põhjal, et Tarapita võis olla sõjajumal, kelle mõju laienes ka viljakusele nagu Thoril.
Siiski ei pea Tõnisson Tarapitat (Taara, Tooru) tingimata kogu muinas-Eesti kõige kõrgemaks jumalaks. Folklorist Oskar Loorits rõhutas samuti, et eesti rahva muistendites pole märke eraldiseisvast sõjajumalast. Tema hinnangul on isikustatud jumalad soome-ugri usundis üldse suhteliselt võõras nähtus. Tarapita olemasolu võib Looritsa järgi viidata skandinaavia Thori kultuse mõjule Eestis, mis laenati üle pigem nime ja kombetalituste tasandil.
Teisiti arvab aga Urmas Sutrop. Tema tõlgenduses oli Taara/Tarapita taevane ülijumal – kõrgel taevas asuv suur jumalus. Sutrop ja mitmed teised oletavad, et juba kiviaja lõpul kujunes siinmail välja taevase kõrge jumala idee, mis hiljem killustus väiksemateks jumalusteks.
Arheoloog Tõnno Jonuks on osutanud, et rauaaja lõpuks (I aastatuhande teine pool) võisid konkreetsed kohalikud jumalused olla tekkinud, sest hiiekohad külade juures seostusid rituaalidega, mis polnud suunatud enam ainult abstraktsele väele, vaid konkreetsematele jumalatele. Jonuksi järgi võis Tarapita olla seotud tolle aja sõdalaskultuuriga ning oluline mingile kindlale rühmale inimestele (nt saarlastele).
Kokkuvõttes kujunes Tarapitast Henriku kroonika kaudu Eesti muinasusu sümbol – ainus selgelt nimetatud “suur jumal”, isegi kui tema täpne roll ja olemus muistses usundis jääb osalt mõistatuseks.
3. Teised muistendid ja jumalused eri paigus
Tooru / Taara
Lääne-Eestis ja saartel leidub teateid jumaluse kohta, keda on seostatud skandinaavia Thoriga. Nimekuju Tooru (rahvapärimuses kohati ka Tõll Saaremaal hiidkujuna) viitab äikese- ja viljakusjumalale. Henriku kroonika andmetel ei olnud Tarapita ainus – Saaremaa alistumisel mainitakse “muid paganate jumalaid” Tarapita kõrval.
Seega võib arvata, et muistses panteonis figureerisid Tarapita/Tooru kõrval ka teised kohalikud jumalad, ehkki nende nimed pole kirjas säilinud. Hiljem, rahvuslikus mütoloogias, tõsteti Taara esile kui eestlaste tähtsaim jumal (vt allpool). Tegelik rahvapärane sõna taara tähendas Lääne-Eesti murrakus enne kristlust lihtsalt jumalat või vaimu üldiselt (näiteks hüüti “Taara avita!” abi paludes) – sellest sai ärkamisajal omamoodi rahvusjumala nimi.
Uku
Uku on sisuliselt eestipärane analoog soomlaste taeva-äikesejumal Ukko’le. Nagu eespool mainitud, tähendab Uku vanaisa või vanahärrat – see oligi ilmselt austav hüüdnimi taevajumalale. Otseseid muinasjutte “Uku tegudest” rahvapärimuses pole säilinud, kuid rahvakalendris tunti näiteks “Uku vakka” ehk anumat, kuhu pandi ohvriande õnne tagamiseks.
Uku nime ja kuju hakati enam rõhutama just 19. sajandil paralleelselt Taara kujundiga, osalt kunstmütoloogia mõjul. Paljudes muistendites segunes Uku lihtsalt Jumalaga. Sõna jumal (läti, soome ja idaslaavi laen) tähistaski algselt taevaolendit. Seega võidi kristluse-eelset kõrgeimat väge nimetada juba jumalaks, mida hiljem hakati kasutama kristliku Jumala kohta.
Maaema ja loodusvaimud
Eesti rahvausundis personifitseeriti sageli loodust. Maa, vesi ning mets olid elusad ja neid esindasid vaimolendid. Maaema (maa-ema) on mõiste, mida tänapäeval kasutatakse palju, kuid otsesed kirjalikud tõendid muinasajast on põgusad. Küll aga leidub rahvakombeid, mis viitavad maa väe austamisele (nt sütelkõnd jaanipäeval, ohvriandide maa sisse panemine).
Samuti austati veelätteid (allikatel toodi ohvriraha või -linte), puid (pühad hiiepuud), kive (ohvrikividele valati verd või pandi toitu) jms loodusobjekte, pidades neid vaimude asupaikadeks. Näiteks on teada lugusid allikaneitsitest või metsavanast, kes kaitsevad vastavat paika. Neil vaimudel polnud üldrahvalikke nimesid. Tihti kutsuti neid lihtsalt haldjateks või vaimudeks.
Maaema kuju elas edasi ka läbi kristliku aja. Rahvas võis öelda “Maarjamaa” või Neitsi Maarja palveid maa viljakusele, asendades ehk Maaema Maarjaga. Esivanemate hinged olid samuti tähtsad kaitsevaimud – nt kodukäijad (koduhaldjad) või esivanemate vaimud hoidsid peret, kellele viidi toitu sauna taha või koldesse.
Tõnn
Tõnn on näide koduhaldjast, keda austati eeskätt Lääne-Eesti saartel ja rannaaladel. Tõnn oli seotud kodu heaolu, sigade sigivuse ja viljasaagiga. Igas talus võis olla Tõnni nõu (tõnnivakk), kuhu pandi ohvriande – näiteks seapea või puder, et Tõnn tagaks õnne majapidamises. Hiljem kattus Tõnni kuju katoliku pühakuga. Rahvas hakkas rääkima Püha Tõnisest (Püha Antoniusest) ja tähistas tõnisepäeva (17. jaan) sigade kaitsepühana.
Ent see on sünkretiline nähtus. Muistse viljakusjumala Tõnni kultus põimus rahva seas katoliku Antoniuse kultusega. Veel 19.–20. sajandil hoidsid mõned pered Saaremaal oma Tõnni kujukest või vakka au sees. Tõnn on huvitav näide, kuidas vanad jumalad polnud “kadunud”, vaid kohanesid. Tõnnist sai talurahva jaoks justkui pühak, keda austati edasi teise nime all.
Peko
Eesti kagunurgas Setomaal säilis Peko kultus, mis on ilmselt üks hiliseim näide muistse jumala elujõust. Peko on setode viljakus- ja viljajumal, eriti seotud odra ja õlleteoga. Seto külades hoiti veel 20. sajandi algul Peko puuslikku (puust kujukest) viljaaitades või koopas peidus. Noored mehed pidasid enne suvist pentekostipüha Pekole pühendatud rituaalseid kaklusi ja ohverdati musti küünlaid ning verd tema auks.
Pärast lõikust peeti teist püha Pekole. Tegelikult segunes Peko kuju samuti kristliku mõjuga: setod pidasid Peko pühakuks (võrreldes teda kohati Püha Peetrusega, keda seto keeles kutsutakse Peeko).
Legendide järgi magab Peko igavest und Pihkva järve taga koopas Petseri kloostri all ning on setode kuningas-kaitsja. Peko kultus elas Setomaal 20. sajandini välja, siis keelas nõukogude võim avalikud usukombed. Tänapäeval on Peko setode jaoks rahvussümbol. Toimub iga-aastane Seto Kuningriigi üritus, kus valitakse ülembsootska ehk Peko asemik maapeal. Peko puuslikke võib näha muuseumides ja Setomaa külades – temast on saanud taaselustatud mütoloogiline tegelane.
Vana Vägev ja Vanapagan
Rahvapärimuses (eriti muinasjuttudes) esineb tihti Vanapagan ehk Vanatühi – koomiline kuradikuju, kes teeb tööd ja võistleb Kaval-Antsu või Kalevipojaga. Vanapaganal on mõneti muinasaegse hiid- või jumalolendi jooni, keda hiljem kristlikus ajastus kujutleti “vanakuradina”. On arvatud, et Vanapagana tegelaskuju kaudu naeruvääristati kunagisi maajumalaid või muistseid hiidsõdalasi, kes rahva mälus säilisid, kuid kiriku vaatevinklist olid “paganad”.
Samuti on mõned rahvajutud, kus Taevataat (Jumal) ja Vanapagan omavahel maid jagavad – need võivad sümboliseerida rahvapilget ristiusu ja oma vana usundi vahel. Kuigi Vanapagan ise polnud otseselt muinasjumal, kehastas ta talurahva suulises traditsioonis teatud lahkunud usundi kuvandit.
Kokkuvõttes
oli vanade eestlaste usk valdavalt polüteistlik animism – austati hulganisti vaime ja vägesid, kelle seas mõned võisid olla nimepidi tuntud (Tarapita saarlastel, Peko setodel, Tõnn teatud peredes). Paljusid tänapäeval nimetatavaid “jumalaid” (nagu Taara, Uku) ei pruukinud tavaline maarahvas muinasajal eristada, vaid need mõisted sulandusid üldisse Jumala või vaimude mõistesse.
Pärast ristisõdu ja keskajal muutusid eestlaste uskumused veelgi hägusamaks. Rahvapärimus säilitas küll ohvrikombed ja muistendid, kuid valdav osa algsest mütoloogiast kadus käibelt sajandite jooksul. 19. sajandiks olid muistsete jumalate nimed suures osas unustatud või segunenud kristlike pühakutega. See lõi pinnase olukorrale, kus teadlikult hakati otsima ja looma eestlaste “oma mütoloogiat” rahvusliku eneseteadvuse tõstmiseks.
4. Allikad
- Henriku Liivimaa kroonika. Tõlge: R. Kleis, kommenteerinud E. Tarvel. Tallinn: 1982. (Mainitud Tharapita Virumaa mäel sündimisest.)
- Henriku Liivimaa kroonika. Peatükk XXIV: Saaremaa alistamine (1227). (Tsitaat: “Christum predicent, ut Tharapitha cum ceteris paganorum diis eiciant”).
- Vikipeedia: Tharapita. (Nime etümoloogia ja ärkamisaja pseudomütoloogia kohta).
- Vikipeedia: Tharapita. (Teadlaste arvamused Tarapita funktsiooni kohta – Tõnisson, Loorits, Sutrop, Jonuks).
- Jonuks, T. Eesti muinasusund. Doktoritöö, Tartu Ülikool, 2009. (Analüüs usundi muutumisest ajas; viidatud Vikipeedia kaudu).
- Eisen, M. J. Eesti mütoloogia. (Vikitekstide vahendusel; kirjeldab Vanemuise loomist Faehlmanni poolt).
- Postimees (teadusportaal) – intervjuu Tõnno Jonuksiga (08.10.2023). (“Mida uskusid meie esivanemad?” – arutelu muinasusundi uurimisest ja müütide tõlgendamisest).
- Folklore.ee: Loodus ja inimene rahvapärimuses – “Jumalad” peatükk. (Ülevaade jumala mõistest, Ukust ja Vanataadist rahvausundis).
- Wikipedia: Peko. (Seto viljakusjumala kirjeldus, kultuse püsimine 20. sajandini, Peko tänapäevane tähendus).