1. Pseudomütoloogia loomine
19.sajandi teisel poolel, Eesti rahvusliku ärkamise ajal, tekkis suur huvi rahvaluule ja muinasjuttude vastu. Usuti, et nende kaudu võib leida jälgi muistsest mütoloogiast. Paraku oli algupärane pärimus sajanditega kõvasti muutunud, nii et teadlased ja kirjamehed seisid lünkade ees – polnud terviklikku müüdipärandit, mida võinuks võrrelda näiteks kreeklaste või soomlaste eepostega.
Sellepärast asusid haritlased mütoloogiat aktiivselt looma ja taaselustama, kombineerides rahvaluule katkendeid fantaasiaga. Seda protsessi on nimetatud ka “eesti pseudomütoloogia” loomiseks, kuna paljud tegelased mõeldi sisuliselt uuesti välja.
Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreuzwaldi looming
Eesti rahvusliku kirjanduse rajajad Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald mängisid siin keskset rolli. Juba varakult tõdes Faehlmann, et eestlastel puudusid kirjalikud müütilised “suursugused tegelased”, nagu olid soomlastel Kalevala lugudes Väinämöinen, Ilmarinen jt. Faehlmann igatses Eesti rahvale mütoloogilisi suurkujusid kinkida. Ta soovis tõestada, et ka eestlastel on väärikas ja muistne vaimupärand. Soomlaste eeskuju (Kalevala eepose koostamine) õhutas teda ja kui selgus, et rahvasuust selliseid tegelasi otseselt võtta pole, otsustas Faehlmann nad ise luua.
Nii sündisid tema sulest 1840. aastatel esimesed saksa keeles kirja pandud “müütilised lood” (näiteks “Koit ja Hämarik” (hommiku ja õhtu kohtumisest), “Linda” (Kalevi naine, kes nuttis Ülemiste järve) ja esmane visand Vanemuise laulujumala kujust. Vanemuine oli Faehlmanni looming, jäljendades soomlaste Väinämöist. Ta kombineeris nime Väinämöinen osadest vane + muine, et saada eestipärane Vanemuine – tähendusega justkui “vanim, vana-aegne”.
Vanemuise, Ilmarise (Ilmarinen), Äikese (Pikne), Lämmeküne (Lemminkäinen) jpt nimed polnud rahvale varasemast tuttavad, kuid Faehlmann toonitas, et ehk olid kunagi olemas “ilma nimeta” müüditegelased ja nüüd tuleb need nimed lihtsalt esile manada. Teisisõnu, loodi terviklik mütoloogiline maailm, mida rahvapärimus otseselt ei kinnitanud, kuid mis pidi täitma tühimiku rahva ajalooteadvuses.
F.R. Kreutzwald astus Faehlmanni jälgedes. Tema eepos “Kalevipoeg” (ilmus tervikuna 1857–1861) sidus rahvalaule ja muistendeid üheks suureks looks. Kalevipoeg ise on küll rahvajuttudest tuntud kangelane, kuid Kreutzwald kirjutas talle eeposesse sisse ka mütoloogilise raamistiku. Eepose algusvihus laulab Vanemuine, taevas mängib Pikker (äikesejumal, keda mainitakse kui pikset) ja Äike ning Tuule-ema tegutsevad looduses. Eeposes kutsutakse Emajõge hellitlevalt “Emajõgi, Emakesed”, mis viitab maaema motiivile.
Kalevipoja lugudes kohtab ta Vanapaganat (paharet), kuid otseselt jumalad suurt rolli ei mängi – pigem on Kalevipoeg ise pooljumalik. Sellest hoolimata andis “Kalevipoeg” rahvale müütilise ajaloo, jutustades muistse kuldaja, suurte vägilaste (Kalev, Olev, Sulev, Linda) loo. Eepose eessõnas väljendas Kreutzwald lootust, et see teos aitab eestlastel üles leida oma “muistsed jumalad ja vägimehed”.
2. Taara ja teised ärkamisaja jumalad
Rahvusromantikud tõid aktiivselt kasutusse Tarapita nime Taara kujul, väites, et see oli muistse Eestimaa peajumal. Näiteks nimetas Kreutzwald Lääne-Eesti hiiepuid “Taara tammikuteks” ja Tartut hüüdnimega “Taaralinn”. Võeti omaks mõte, et eestlastel oli omal ajal “Taara usu” nimeline loodusreligioon. Seda peegeldab ka 1920. aastatel tekkinud Taara usu liikumine, mis püüdis vanu tavasid taaselustada.
Tegelikult, nagu eespool näidatud, on akadeemikud kahtleval seisukohal, kas Taara/Tarapita oli üle-eestiline ülijumal, või pigem on see ärkamisaja väljamõeldis. Samas muutus Taara sümboliks: see nimi esindas rahvale oma kadunud religiooni tervikuna.
Loodi ka teisi tegelasi. Vanemuine (laulujumal) elab edasi kultuuriloos – 1865 asutati Tartus Vanemuise Selts ja sellest kasvas Vanemuise teater. Ilmarine (õhutööde ja sepatöö jumal, soomlaste Ilmarise eeskujul) on samuti pseudomütoloogiline kuju. Äike (Pikker) kehastab äikest ning rahvapärimuse äikesehäält (pikset) hakati samastama piksenoolte valitseja Pikriga.
Linda ja Kalev võeti rahvuseellasteks: Tallinna linna embleemides ja kohanimedes (Lindanise) hakati Lindat ja Kalevit romantiseerima. Isegi kui need nimed polnud muinasajal jumalused, mõisteti neid rahvuslike sümbolitena – Kalevi pojad tähistavad eestlaste muistset vabadust ja tugevust.
Niisiis oli ärkamisaja müüdiloome selgelt kantud rahvusliku identiteedi kujundamise eesmärgist. Nagu üks kaasaegne on kirjeldanud: “Fählmann soovis eestlastele kinkida mütoloogilisi suurusi” ja kui neid ei leitud pärimusest, tuli need luua. See toimis tööriistana, mis sidus eestlaste kogukonda. Sai öelda, et meilgi on oma muistendid ja jumalad. Seejuures kombineeriti akadeemilist huvi ja loomingulist fantaasiat. Rahvaluule kogumine (Matthias J. Eisen, Jakob Hurt jt kogusid tuhandeid rahvalaule-muistendeid) andis materjali, mida kirjanikud siis tõlgendasid.
Samal ajal panid folkloristid kirja ka talurahva uskumusi hiitest, vaimudest jne. Paratamatult segunesid need kaks voolu: teaduslik pärimuseuurimine ja rahvuslik müüdilooming. Tulemusena kujunes populaarne ettekujutus, et muistsel eestlasel oli terve hulk jumalaid (Taara, Uku, Vanemuine jt) ning kindel paganlik kombestik. Isegi, kui see pilt on tänapäeva teaduse järgi liialt lihtsustatud.
3. Uuspaganluse taaselustamine: taarausk ja maausk
20. sajandi algul, mil Eesti saavutas iseseisvuse (1918), leidus haritlasi, kes soovisid vana eesti usundi pärandit praktiliselt elustada. Taarausk kujunes 1920.–1930. aastatel uuspaganlikuks liikumiseks, mis lähtus ärkamisaja mütoloogiast. Taarausulised püüdsid taastada muistseid hiiekombeid, ristides näiteks Tartu Toomemäe “Taara hiieks”.
Taarausku religioon oli monistlik, keskendudes ühele ülimale jumalale Taarale ja nähes teisi tegelasi selle ilmingutena. Tegutseti seltside vormis (Hiis selts, Taarausuliste Liit), kuid Teise maailmasõja ja nõukogude okupatsiooni tõttu katkes see avalikult.
Pärast taasiseseisvumist aktiviseerusid uuspaganlikud ühendused taas. 1995. aastal loodi Maavalla Koda. See on Taarausuliste ja Maausuliste katusorganisatsioon, mis ühendab kahte suunda: Taarausulisi (1930. a loomingu järglased) ja Maausulisi (pärimusliku loodususu järgijad).
Maavalla Koda seab eesmärgiks põlise kultuuri ja usundi hoidmise ja arendamise vastavalt esiisade kombele. See tähendab nii vanade tavade tutvustamist (nt rahvakalendri taastõlgendamine) kui ka kogukonna esindamist riigi silmis (pühapaikade kaitsmine, rahvakalendri tähtpäevade tähistamise õigused).
Maavalla Koja liikmed peavad end maausulisteks. See viitab otseselt esivanemate maausule, st kristluse eelsele loodususule. Oluline on märkida, et maausulised ei pretendeeri üks-ühele muinasaja kombestiku taastamisele, vaid järgivad laiemalt rahvapärandit ja looduslähedast maailmavaadet.
Peetakse pühaks loodust (metsi, allikaid, kive), austatakse esivanemate vaime ning järgitakse rahvakalendri aegu (suvisted, jaaniöö, hingedeaeg jne). See on kooskõlas sellega, mida ka folkloristid on muinasusundi kohta tuvastanud.
4. Akadeemilised vs uuspaganlikud vaated
Ühisosa
Nii tänapäeva teadlased kui ka maausulised rõhutavad, et muinasusund oli looduskeskne ja polüteistlik. Üha rohkem uuritud teema on hiied. Siin ühtivad seisukohad, et hiied olid eestlaste ürgsed pühapaigad, kus austati loodust ja esivanemaid.
Ka Maavalla Koda tegeleb hiite uurimise ja kaitsmisega, luues selleks otstarbeks koguni Hiite Maja sihtasutuse 2008. aastal. Lisaks aktsepteeritakse mõlemal pool, et otseseid kirjalikke allikaid muinasjumalate kohta on vähe ning palju tuleb tugineda arheoloogiale ja suulisele pärimusele.
Seega kasutavad maausulised tihti folklooriteadlaste kogutud rahvalaule, uskumusi ja kombeid oma praktikate alusena. Maavalla Koda on avaldanud pärimuskalendri (nn sirvikalendri), mis rekonstrueerib muinas-päikeseaasta ja peab seda aluseks (nt aasta 2025 = aasta 10238 maausu järgi, lugedes aega jääaja lõpust).
Samuti austavad nad Jumalat pigem loodusjõu üldmõistena, mitte konkreetse piibellikku isikuna, mis langeb kokku arusaamaga, et muinaseestlaste jaoks tähendas “jumal” taevast väge üldiselt.
Lahknevused
Peamine erinevus seisneb selles, kuidas suhtutakse ärkamisaja mütoloogiasse. Akadeemilised uurijad nimetavad seda tihti pseudomütoloogiaks, mis küll inspireeris rahvast, ent ei pruugi otseselt peegeldada muinasaegset tegelikkust. Oskar Loorits ja teised on kriitilised väitele, et eestlastel oli kindel nimeline jumalate panteon – pigem peeti pühaks jõude abstraktsemalt. Looritsa meelest olid isikustatud jumalad nagu Taara ja Uku laenatud mõjutused, sest soome-ugri usund kujutas jumalaid vähemmääratletult.
Ka tänapäeva arheoloogid (nt Jonuks) on ettevaatlikud. Nad räägivad muutustest usundis ajas, mitte ühest “muistse eesti religioonist”. Maausulised aga suhtuvad ärkamisaja mütoloogiasse lugupidamisega, peavad seda oma vaimse pärandi osaks ja kasutavad nii Taara kui Uku nimesid sümboolselt edasi.
Maavalla Koda ühendab taarausulisi (Taara nimega religiooni järgijaid) ja maausulisi üheks kogukonnaks. Taarausuliste jaoks on Taara nimi püha, see kehastab nende jaoks kõiksust (mõnevõrra nagu monoteistlik kõrgjumal). Teisalt rõhutavad maausulised, et Maa (maaema, maavaim) on püha. See on rohkem animistlik lähenemine.
Mõneti võiks öelda, et neopaganlus püüab ühitada kaks kihti: akadeemilise teadmise, mis rõhutab animismi ning rahvusromantilise pärandi, mis annab konkreetsed nimed ja lugulaulud. Sageli nähakse seda mitte vastuoluna, vaid eri tasanditena. Maausuline võib arvata, et on üks suurem vägi, mida võib hüüda Taaraks või Jumalaks ja palju väiksemaid vägesid, kelleks on metsahaldjad, esivanemad jne. See sarnaneb polüteistliku maailmapildiga, kus Taara=Uku on kõige vanem taevane jõud, ilma et teised vaimud kaoksid.
Teadlased aga uurivad iga nime päritolu kriitilisemalt ja tahavad teada, kas Taara kultus oli reaalne või 19. sajandi konstruktsioon? Urmas Sutrop näiteks pooldab ideed, et Taara nimeline ülijumal võis siiski olla olemas, samas kui Loorits seda eitas. Siin on teadlastelgi erimeelsusi, mida maausulised võivad enda kasuks tõlgendada (võttes omaks Sutropi vaate).
Tänapäeva uuspaganlik praktika toetub suuresti folkloorsele pidevusele. Paljud talurahvakombed, mida kunagi peeti “ebausuks”, on nüüd taas positiivses valguses. Näiteks hingedeaja tähistamine sügiseti, kus paljud pered süütavad hingedeajal (oktoobri lõpus, novembris) kodudes küünla esivanemate mälestuseks. See tava oli elus ka kristlikul ajal, kuid nüüd annab Maavalla Koda sellele teadliku muistse traditsiooni tähenduse. Samuti suvisted (kevadpüha, mis langeb nelipühade kanti), kui maausulised käivad hiites lehtpuid ehtimas ja kiikumas, pidades seda viljakuse rituaaliks nagu muiste.
Jaanipäev (23.–24. juuni) on küll kiriklik kalendripüha, ent sisult selgelt muistne suvine pööripüha. Tänapäevalgi lõõmavad sel ööl üle Eestimaa suured lõkked ning Maavalla Koja liikmed viivad läbi iidselaadseid tseremooniaid. Tehakse tuld (tule loomine hõõrudes), visatakse tulle ohvriande (soola, vilja), hüpatakse puhastuseks üle lõkke ja otsitakse sõnajalaõit. Need kombed on universaalselt levinud ega erine tavainimese jaanipäevast, kuid maausuliste jaoks on see püha rituaal ühenduses esivanematega.
5. Tänapäevased praktikad ja tõlgendused
Uuspaganluse taaselustumine Eestis on toonud kaasa nii akadeemilise kui kogukondliku huvi pühapaikade ja vanade kommete vastu. Hiite kuvavõistlus (Maavalla Koja korraldatud fotovõistlus) populariseerib hiisi laiemale avalikkusele – inimesed käivad jäädvustamas pühapuid ja allikaid, tuues esile nende ilu ja pärimused.
Riiklikult on hakatud inventeerima ajaloolisi looduslikke pühapaiku, et neid muinsuskaitse alla võtta (sh hiied, ohvriallikad, kivid). See on oluline, sest veel 20. saj lõpul oli palju hiisi maaomanduse muutustega ohtu sattunud. Nüüd tuntakse üha enam, et hiied on rahvuslik rikkus, mis seotud nii kultuuri kui looduskaitsega.
Rahvakultuuris on mütoloogilised tegelased leidnud uusi väljundeid. Setode Peko on üks näide. 1990. aastatest alates peavad setod igal aastal Seto Kuningriigi päeva, kus sümboolne kuningas Peko “ärkab” – pärimuse järgi saab Peko rahvale sõnumeid edastada ülembsootska (ilmaliku juhi) kaudu. See traditsioon on segu muistsest usust ja tänapäeva folkloorifestivalist.
Ometi on sellel sarnane eesmärk nagu ärkamisaja müüdiloomel: tugevdada kohalikku identiteeti läbi mütoloogilise sümboli. Setomaa inimesed võtavad Peko kuju tõsiselt. Tehakse palverännakuid Petseri kloostri lähistel olevasse koopasse, kus Peko pidi puhkama. Samuti on Seto leelos (rahvalauludes) Peko nimi taas aus – vanad laulud, mis nõukogude ajal olid peidus, on nüüd lavalaudadel.
Üle-eestilises kontekstis on Taara ja Vanemuise nimed jäänud kultuurimällu. Tartu suurim park Toomemäel kannab nime „Taara park“; Vanemuise teater ja Vanemuise tänav Tartus meenutavad laulujumalat. Kuigi tänapäeva eestlane ei pruugi neid nimesid enam otseselt religioosselt võtta, on need siiski osa rahvuslikust narratiivist. Uuemad kirjandusteosed ja filmid on ka inspiratsiooni saanud muistsest mütoloogiast.
Näiteks Andrus Kivirähki romaan “Rehepapp” mängib Vanapagana motiiviga, animafilm “Kilplased” viskab nalja rahvajuttude aadressil. Isegi Eesti popkultuuris võib kohata Taara mainimist (nt mõned heavy metal -ansamblid kasutavad folkloorseid teemasid). See kõik näitab, et ajalooline pärand elab edasi mitmel moel, osalt religioosse ja rituaalse praktikana (maausuliste tegevus), osalt kultuurilise inspiratsioonina.
6. Kokkuvõtteks
Eesti ajalooline mütoloogia on kirju mosaiik nii vähestest säilinud muinasaja killukestest kui ka hilisemast loomingust. Tarapita kui saarlaste jumal ilmub meile keskaja kroonikas suure ja mõjuka kujuna, ent tema kõrval eksisteeris rohkesti väiksemaid vaime ja kohalikke pühadusi, kelle najale talurahva usk tegelikult toetus. Kristlus pühkis ametliku paganluse küll minema, kuid palju muistset jäi elama rahva mälus, varjatult hiites käimises, rahvajuttudes ja talitustes.
19. sajandi rahvuslik ärkamine taasavastas ja idealiseeris selle pärandi, luues vajadusel uusi müüte, et kinnistada eestlaste identiteeti oma maa põlisrahvana. See tendents jätkub teatud mõttes tänapäeva uuspaganluses. Akadeemiliste teadmiste toel püütakse taaselustada põlist maailmapilti, mitte üksnes nostalgilise fantaasiana, vaid elava usulise ja kultuurilise praktikana.
Kus teadus otsib tõendeid ja nüansse, seal neopaganlus otsib vaimu ja järjepidevust. Õnneks ei pea need vastanduma. Mõlemad väärtustavad meie esivanemate pärandit ja aitavad seda hoida nii, et Tarapita legend ja hiiepuude vaim ei ununeks ka tulevastel põlvedel.
7. Allikad
- Vikipeedia: Tharapita. (Nime etümoloogia ja ärkamisaja pseudomütoloogia kohta).
- Vikipeedia: Tharapita. (Teadlaste arvamused Tarapita funktsiooni kohta – Tõnisson, Loorits, Sutrop, Jonuks).
- Jonuks, T. Eesti muinasusund. Doktoritöö, Tartu Ülikool, 2009. (Analüüs usundi muutumisest ajas; viidatud Vikipeedia kaudu).
- Eisen, M. J. Eesti mütoloogia. (Vikitekstide vahendusel; kirjeldab Vanemuise loomist Faehlmanni poolt).
- Wikipedia: Vanemuine (god). (Vanemuise kujunemine Faehlmanni ja Kreutzwaldi loomingus).
- Postimees (teadusportaal) – intervjuu Tõnno Jonuksiga (08.10.2023). (“Mida uskusid meie esivanemad?” – arutelu muinasusundi uurimisest ja müütide tõlgendamisest).
- Folklore.ee: Loodus ja inimene rahvapärimuses – “Jumalad” peatükk. (Ülevaade jumala mõistest, Ukust ja Vanataadist rahvausundis).
- Vikipeedia: Taara- ja maausuliste Maavalla Koda. (Organisatsiooni iseloomustus ja eesmärgid).
- Maavalla Koda koduleht: About Maavalla Koda. (Inglise k, info kahe suuna – Taaraism ja Maausk – kohta ning tegevustest).
- Folklore.ee rahvakalendri tundmaõppematerjal: Tõnisepäev. (Tõnni kultuse ja St. Antoniuse seostest).
- Wikipedia: Peko. (Seto viljakusjumala kirjeldus, kultuse püsimine 20. sajandini, Peko tänapäevane tähendus).