Animism on maailmapilt, milles inimest ümbritsevat loodust ei käsitleta elutu ja passiivse keskkonnana. Loomi, taimi, veekogusid, kive, maastikke ja loodusnähtusi võidakse tajuda elusate, hingestatud või toimivate jõududena, kellega inimene on vastastikuses suhtes.
Animism ei ole üks kindlate dogmade ja ühtse õpetusega religioon. Selle vormid on eri rahvastel ja eri aegadel olnud erinevad. Ühiseks jooneks võib pidada arusaama, et inimene ei asu ülejäänud loodusest väljaspool, vaid kuulub samasse elavasse ja toimivasse maailma.
Mõiste animism tuleneb ladinakeelsest sõnast anima ‘hing, eluhing’. Usundiloos ja antropoloogias on mõiste tähendus aja jooksul muutunud: varasemast „hingeusu” käsitlusest on liigutud rohkem inimese ja teda ümbritsevate mitteinimlike olendite, jõudude ja paikade vaheliste suhete kirjeldamise poole.
Religiooniteaduses kasutatakse uskumuste kohta ka mõistet animatism, mille kohaselt võib looduses ja inimestes toimida nähtamatu, umbisikuline vägi või elujõud.
Mõiste on seotud ladina sõnaga animatus, mis tähendab ‘elustatud’ või ‘hingestatud’.
Erinevalt animismis esinevatest hingelistest olenditest ei pea animatistlik vägi olema isikustatud. Sellel ei ole tingimata oma nime, kuju, sugu ega iseseisvat tahet. Vägi võib avalduda inimestes, loomades, taimedes, esemetes, paikades ja loodusnähtustes.
Inimene kui looduse osa
Animistlikus maailmapildis ei ole inimene tingimata looduse peremees ega valitseja. Loomadel, taimedel, veekogudel, maastikel või loodusnähtustel võib olla oma vägi, tahe või toimimisvõime ning inimene peab nendega arvestama.
Selline maailmapilt loob vastastikuse suhte. Loodusest võtmisega võivad kaasneda kohustused, keelud ja rituaalid. Andide jätmist ei pea seepärast mõistma üksnes jumalatele suunatud ohverdamisena. See võib väljendada ka vastastikkust: inimene võtab ning annab midagi vastu.
Animistlikus maailmapildis ei pea keskset kohta täitma nimelised jumalad ega hierarhiline jumalate maailm. See ei tähenda siiski, et animistlikes ühiskondades ei võiks esineda jumalusi või rituaalseid spetsialiste. Erinevad usundilised kujutelmad ja praktikad võivad eksisteerida kõrvuti ning aja jooksul üksteisega põimuda.
Pühad paigad looduses
Animistliku maailmapildiga võivad olla seotud paigad, mida peetakse teistest kohtadest erilisemaks ning mille suhtes kehtivad erilised reeglid või keelud. Sellisteks võivad olla puud, metsatukad, allikad, kivid, veekogud, maastikualad või muud loodusobjektid ja paigad.
Paiga erilisus võib olla seotud seal tajutava väe, vaimu, esivanemate, pärimuse või mõne muu usundilise tähendusega. Sellises paigas võidi paluda abi, jätta ande, sooritada rituaale või hoiduda tegevusest, mida mujal peeti tavaliseks.
Pühapaiga puhul on oluline ka eraldatus ja puutumatus. Püha paik või ala ei pruukinud olla lihtsalt koht, kus toimus mingi rituaal, vaid tavalisest kasutusest eraldatud ruum, mille suhtes kehtisid teistsugused reeglid.
Animism ja jumalausk
Animismi ei tule käsitada tingimata jumalausu vastandina ega sellest kronoloogiliselt täielikult eraldatud usundivormina. Animistlikud kujutelmad võivad säilida ka ühiskonnas, kus tuntakse nimelisi jumalaid ja organiseeritumaid kultusi.
Seetõttu võib Eesti ala minevikus olla põhjust rääkida erinevatest ja osaliselt kattuvatest usundilistest kihistustest. Vanemad looduse, paikade, hingede ja väega seotud kujutelmad võisid jätkuda ka pärast nimeliste jumalate ja teiste usundiliste mõjutuste levikut.
Maausk ja tänapäevane terminikasutus
Tänapäevases teaduskirjanduses kasutatakse inimese ning mitteinimliku maailma vastastikustel suhetel põhineva maailmapildi kirjeldamisel mõistet animism.
Maausk on teistsuguse kujunemislooga mõiste. Tänapäeval tähistatakse sellega Eestis ka usulist liikumist, mis tugineb eesti rahvapärimusele, looduse austamisele ja esivanemate pärandile. Maausu järgijad käsitlevad seda varasema pärimusliku maailmatunnetuse jätkuna, religiooniuurimises vaadeldakse tänapäevast maausku aga ka nüüdisaegse usulise liikumisena.
Maarahvas ja maakeel
Sõnal maa on Eesti kultuuriloos siiski laiem tähendus. Eesti ala talurahvas nimetas end kaua maarahvaks ning oma keelt maakeeleks. Nimetused eestlane ja eesti keel kinnistusid laiemalt alles 19. sajandi rahvusliku eneseteadvuse kujunemise käigus.
Samuti ei tähenda mõiste maausk kasutamine, et muistse Eesti elanikud oleksid ise oma usundit nii nimetanud või et tänapäevane maausk oleks muistse kohaliku usundi muutumatul kujul säilinud jätk.
KOHANIMEVIHIKU teoreetiline töömõiste
KOHANIMEVIHIKUS kasutatakse Eesti ala vanema usundilise maailmapildi käsitlemisel töömõistet kohalik usundiline pärand. See on koondmõiste, mis hõlmab Eesti alal eri aegadel tuntud uskumusi, jumalusi, rituaale ja pühapaigatraditsioone, sealhulgas kohalikke ning teiste rahvaste vahendusel levinud usundilisi mõjutusi. Mõistet ei samastata animismi ega maausuga ning see ei tähista üht kindlat või muutumatut usundit.
Kokkuvõte
Animistliku maailmapildi keskmes on inimese kuulumine teda ümbritsevasse elavasse ja toimivasse maailma. Loodusobjektidel, paikadel ja nähtustel võib olla oma vägi või toimimisvõime ning inimese suhet nendega võivad reguleerida vastastikkus, austus, keelud ja rituaalid.
Kasutatakse ka mõistet maausk. Animism ei ole maausu sünonüüm, kuid animismi mõiste aitab kirjeldada selle maailmapildi selliseid jooni, milles olulised on inimese suhted looduse, paikade ja mitteinimlike olenditega.
Kohanimedes võivad sellistele usundilistele kujutelmadele viidata seosed loodusobjektide, väe, hingede, pühade paikade ja teiste looduskeskkonnaga seotud nähtustega. Ükski selline nimi ei tõenda iseenesest kindlat usundilist päritolu. Võimalikku seost tuleb hinnata koos nime vanemate kujude, keelelise tausta, asukoha, maastiku, pärimuse ja muu ajaloolise kontekstiga.
Eesti ala erinevate ajalooliste usundite ja nende põimunud traditsioonide käsitlemiseks kasutatakse KOHANIMEVIHIKUS koondmõistet kohalik usundiline pärand.