- Kohanimevihik.ee - https://kohanimevihik.ee/ -

Eesti ajaloo perioodide ülevaade

Autor Lea Stroh On In AI INFO | Kommentaarid puuduvad

Mis on muinasaeg?


Muinasaeg ehk esiaeg on Eesti ajaloo kõige pikem ajajärk. See algab esimeste teadaolevate inimeste saabumisega Eesti alale pärast viimast jääaega ja lõpeb 13. sajandil, mil Eesti ala vallutamise ja ristiusustamise käigus algab keskaeg.

Muinasaja kohta puuduvad siinsete elanike endi kirjutatud ajalooallikad. Meie teadmised pärinevad seetõttu eelkõige arheoloogilistest leidudest, muististest, loodusteaduslikest uuringutest ning perioodi lõpu kohta ka naabermaade kirjalikest allikatest.

Muinasaja periodiseerimisel kasutatakse eelkõige arheoloogilisi muutusi. Kõige üldisemalt jagatakse see kivi-, pronksi- ja rauaajaks. Need omakorda jagunevad väiksemateks perioodideks.

Perioodide piirid on kokkuleppelised ning võivad eri käsitlustes mõnevõrra erineda. Uue materjali kasutuselevõtt ei tähendanud ka seda, et varasem tehnoloogia oleks ühel kindlal aastal kadunud. Näiteks pronksi ja hiljem raua kasutamine levis järk-järgult.

Kiviaeg


Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg

u 9000–3900 eKr

Pärast mandrijää taandumist jõudsid Eesti alale esimesed teadaolevad inimesed. Nende elatusviis põhines peamiselt jahil, kalastamisel ja korilusest saadud toidul. Asulakohad paiknesid sageli jõgede ja järvede ääres.

Sellest ajast pärineb Pulli asulakoht ning mesoliitikumi iseloomuliku arheoloogilise kultuurina tuntakse Kunda kultuuri.

Neoliitikum ehk noorem kiviaeg

u 3900–1800 eKr

Neoliitikumi algust tähistab Eestis tavaliselt keraamika kasutuselevõtt. Perioodi jooksul levisid Narva, kammkeraamika ja hiljem nöörkeraamika kultuuritraditsioonid.

Elatusviis põhines esialgu endiselt suuresti jahil, kalastamisel ja korilusel. Nöörkeraamika kultuuri levikuga 3. aastatuhandel eKr muutuvad selgemaks tõendid karjakasvatusest ja põllumajandusest.

Arheogeneetilised uuringud näitavad, et neoliitikumi jooksul toimusid Eesti ala rahvastikus olulised muutused ning siia saabus eri aegadel uusi inimesi.

Pronksiaeg


Vanem pronksiaeg

u 1800–1100 eKr

Pronksiaja algust seostatakse pronksesemete ilmumisega. Pronks oli Eestis haruldane ja väärtuslik materjal, sest selle valmistamiseks vajalik metall tuli sisse tuua kaugemalt.

Põllumajanduse ja karjakasvatuse tähtsus suurenes järk-järgult. Samal ajal säilisid jahindus ja kalapüük.

Noorem pronksiaeg

u 1100–500 eKr

Nooremal pronksiajal muutus põllumajanduslik asustus nähtavamaks. Eesti rannikualadel ja saartel tihenesid kontaktid teiste Läänemere piirkondadega.

Sellest ajast on teada kivikirstkalmeid ning hilispronksiaegseid kindlustatud asulaid. Üks tuntumaid on Asva Saaremaal, kus tegeldi muu hulgas pronksivalamisega.

Perioodi lõpul hakkavad ilmnema ka esimesed rauaesemed.

Rauaaeg


Rauaaeg jagatakse Eestis vanemaks, keskmiseks ja nooremaks rauaajaks. Need omakorda koosnevad väiksematest perioodidest.

Raua kasutuselevõtt oli järkjärguline. Esialgu oli raud haruldane, kuid aja jooksul õpiti seda kohalikust soomaagist tootma ning rauast sai tööriistade ja relvade valmistamisel kõige olulisem metall.

Eelrooma rauaaeg

u 500 eKr – 50 pKr

Raua kasutamine suurenes ning põllumajandus muutus järjest tähtsamaks. Asustus laienes ning muutusid matmiskombed.

Sellesse aega kuuluvad ka varased tarandkalmed. Arheogeneetilised uuringud näitavad, et hiljemalt 1. aastatuhande eKr keskpaigaks oli Eesti ala rahvastikku lisandunud idapoolset, Põhja-Euraasia ja Siberiga seotud geneetilist päritolu.

Sama üldise ajajärguga on osa uurijaid seostanud uurali keelte eelkäijate levikut Läänemere idarannikule, kuid geneetiliste, arheoloogiliste ja keeleliste muutuste täpne omavaheline seos on endiselt uurimisküsimus.

Rooma rauaaeg

u 50–450 pKr

Nimetus ei tähenda, et Eesti oleks kuulunud Rooma riiki. Perioodi nimetus tuleneb sellest, et Läänemere piirkonnas suurenesid kontaktid Rooma impeeriumi ja selle naaberaladega.

Eestist on leitud Rooma päritolu või Rooma maailmaga seotud esemeid ja münte. Arenes kohalik rauatootmine ning põllumajandus. Tarandkalmed muutusid paljudes piirkondades oluliseks matmispaigaks.

Rahvasterännuaeg

u 450–600 pKr

Rahvasterännuaeg oli Euroopas suurte poliitiliste ja rahvastikumuutuste periood. Eestis on sellest ajast arheoloogilisi leide varasemast vähem ning muutuvad mitmed matmis- ja esemetraditsioonid.

Eesti ala seosed teiste Läänemere piirkondadega siiski jätkusid. Arheoloogilise materjali põhjal ei ole võimalik kõiki selle perioodi rahvastikumuutusi kindlalt rekonstrueerida.

Eelviikingiaeg

u 600–800 pKr

Eelviikingiajal tihenesid kontaktid Läänemere ümbruse rahvastega. Kasvas kaugkaubanduse tähtsus ning Eesti ala oli seotud nii Skandinaavia kui ka ida poole viivate kaubateedega.

Sellest perioodist on teada linnuseid, matmispaiku ja mitmesuguseid kaugkontaktidele viitavaid esemeid. Ühiskonna korraldus muutus järk-järgult keerukamaks.

Viikingiaeg

u 800–1050 pKr

Viikingiajal kuulus Eesti ala tihedalt Läänemere kaubandus- ja suhtlusvõrgustikku. Siit kulgesid olulised ühendusteed Skandinaavia, idapoolsete alade ja kaugemate piirkondade vahel.

Arheoloogiliste leidude hulgas on hõbeaardeid, münte, relvi ja ehteid. Kasutati linnuseid ning arenesid kohalikud keskused. Kaubanduse kõrval toimusid sõjaretked ja relvastatud konfliktid.

Eesti ala ei olnud viikingiajal eraldatud piirkond, vaid osa laiemast Läänemere maailmast.

Hilisrauaaeg

u 1050–1200/1250 pKr

Hilisrauaajal oli Eesti ala tihedalt asustatud ning põllumajandus moodustas majanduse aluse. Olulised olid käsitöö, rauatootmine ja kaugkaubandus.

Sellest perioodist pärinevad mitmed võimsad linnused. Kirjalike allikate ja arheoloogiliste andmete põhjal on hilisrauaaja lõpust teada maakonnad ja kihelkonnad, kuigi nende piirid ja poliitiline korraldus ei ole alati täpselt määratavad.

13. sajandi alguse ristisõjad ja vallutused lõpetasid Eesti muinasaja ning algas keskaeg.

Keskaeg

13. sajand – 16. sajandi keskpaik

Eesti ala jagunes pärast 13. sajandi vallutusi mitme poliitilise võimu vahel. Kujunesid keskaegsed linnad, kiriklik korraldus, mõisad ning seisuslik ühiskond.

Tallinn, Tartu, Pärnu ja teised linnad olid seotud Hansa kaubandusvõrgustikuga. Kristlusest sai ühiskonna ametlik religioon ning rajati kirikuid ja kloostreid.

Keskaeg lõppes Eesti ajaloos tavaliselt Liivi sõja algusega 1558. aastal.

Varauusaeg

u 1558–18. sajandi lõpp

Varauusaja algust tähistas Liivi sõda, mille järel Eesti ala jagunes eri riikide vahel. 17. sajandil kuulus suurem osa tänapäeva Eestist Rootsi riigi koosseisu.

Põhjasõja järel läks Eesti ala 18. sajandi alguses Vene impeeriumi võimu alla.

Selle pika perioodi jooksul muutusid riigivõim ja halduskorraldus, kuid ühiskond jäi valdavalt seisuslikuks ning talurahva elu mõjutas tugevasti pärisorjus.

Uusaeg

19. sajand – 20. sajandi algus

19. sajandil toimusid Eesti ühiskonnas suured majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised muutused. Pärisorjus kaotati, arenes talurahva haridus ning kujunes eestikeelne avalik kultuur.

Sajandi teisel poolel toimus rahvuslik ärkamine. Kujunes kaasaegne eesti rahvuslik identiteet ning kasvas soov poliitilise enesemääramise järele.

  1. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik. Sellele järgnenud Vabadussõda lõppes 1920. aasta Tartu rahuga.

Eesti Vabariik ja okupatsioonide aeg

1918–1991

Aastatel 1918–1940 eksisteeris iseseisev Eesti Vabariik.

  1. aastal okupeeris ja annekteeris Eesti Nõukogude Liit. Teise maailmasõja ajal järgnes Saksa okupatsioon ning 1944. aastal taastati Nõukogude okupatsioon.

Nõukogude periood tõi kaasa ulatuslikud poliitilised, demograafilised, majanduslikud ja ühiskondlikud muutused.

Taasiseseisvunud Eesti

alates 1991

20. augustil 1991 taastati Eesti Vabariigi iseseisvus.

Järgnes üleminek demokraatlikule riigikorrale ja turumajandusele ning Eesti lõimumine Euroopa poliitiliste ja majanduslike struktuuridega.

  1. aastal sai Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. 21. sajandil on Eesti ühiskonda tugevalt mõjutanud digitaliseerumine, rahvusvahelistumine ning Euroopa ja maailma poliitilised ja majanduslikud muutused.

Kokkuvõte


Eesti ajaloo periodiseerimine on vahend, mille abil jagatakse väga pikk ja pidevalt muutuv ajalugu paremini mõistetavateks osadeks. Perioodide piirid ei tähenda, et ühiskond oleks ühel kindlal aastal järsku muutunud. Enamasti toimusid muutused aeglaselt ning eri piirkondades erineva kiirusega.

Eriti muinasaja puhul põhineb periodiseerimine suuresti arheoloogilistel tunnustel. Mida lähemale jõuame ajaloolisele ajale, seda suuremaks muutub kirjalike allikate tähtsus ning perioode hakatakse määratlema rohkem poliitiliste ja ühiskondlike muutuste järgi.

Seetõttu tuleb aastaarve käsitleda eelkõige orientiiridena, mis aitavad Eesti pika ajaloo arenguid ajaliselt korrastada.

Allikad ja kirjandus