Eesti Läänemere viikingiajal
Viikingiajaks nimetatakse Põhja-Euroopa ajaloos tavaliselt ajavahemikku umbes 800–1050 pKr. Eesti arheoloogilises periodiseeringus kuulub see noorema rauaaja varasemasse ossa.
Eesti ei olnud viikingiajal kõrvaline piirkond. Läänemeri ühendas siinset elanikkonda Skandinaavia, Soome, Balti alade ja Ida-Euroopaga. Üle mere ning mööda jõgesid liikusid inimesed, kaubad, hõbe, relvad, tehnoloogiad ja ideed.
Samas ei olnud Eesti ala poliitiliselt ühtne. Hilisematest kirjalikest allikatest tuntud maakondade ja kihelkondade kujunemine oli pikaajaline protsess ning nende 13. sajandist teadaolevaid piire ei saa automaatselt kanda kogu viikingiaega.
Kes siin elasid?
Viikingiaegse Eesti elanikkonda võib seostada hilisemate eestlaste kujunemisega, kuid neid ei ole päris täpne nimetada tänapäevases tähenduses eestlasteks.
Me ei tea, kuidas Eesti eri piirkondade elanikud ennast 8.–11. sajandil nimetasid. Tõenäoliselt oli inimeste identiteet seotud eelkõige kohaliku kogukonna ja piirkonnaga.
Keeleteaduse põhjal kõneldi suurel osal Eesti alast läänemeresoome keelekujusid, millest arenesid hiljem eesti keele murded. Piirkondlikud erinevused võisid olla märkimisväärsed.
Arheoloogiline materjal näitab samuti piirkondlikke erinevusi, kuid esemetüüpi või matmisviisi ei saa otseselt samastada kindla rahva või keelega.
Asustus ja ühiskond
Viikingiajal suurenes Eesti elanikkond ning põllumajanduslik asustus laienes.
Elati taludes ja asulates ning hariti nende ümbruses põlde. Asustus oli tihedam viljakatel põllumajandusmaadel, eriti Põhja- ja Kesk-Eestis, Saaremaal ning Lõuna-Eesti kõrgustikel.
Samal ajal muutusid järjest olulisemaks linnused.
Linnuste kasutusviis ei olnud kõikjal ühesugune. Mõned olid kindlustatud asulakohad, mõned piirkondlikud keskused ning osa võis täita kaitse-, kogunemis-, kaubandus- või muid ülesandeid.
Seetõttu ei saa linnuseid üldiselt käsitleda lihtsalt pealike ja nende kaaskonna elupaikadena.
Viikingiaja jooksul toimusid ühiskonnas siiski märgatavad muutused. Relvade, ehete, hõbeaarete ja muude prestiižiesemete ebaühtlane levik näitab, et varandus ja võim ei jagunenud võrdselt.
Millest inimesed elatusid?
Enamiku inimeste elu põhines endiselt põllumajandusel.
Kasvatati otra, nisu ja järjest rohkem rukist. Peeti veiseid, lambaid, kitsi, sigu ja hobuseid. Piirkonniti olid olulised ka kalapüük, jahindus ja metsasaaduste kasutamine.
Rannikul ja saartel lisandus sellele mereline majandus. Kalastati, kütiti hülgeid ning liiguti paatide ja laevadega mööda rannikut ja üle mere.
Sisemaal olid tähtsad jõed, mis toimisid nii kohalike ühenduste kui kaugemate kaubateede osana.
Käsitöö muutus järjest spetsialiseerunumaks. Sepad valmistasid tööriistu ja relvi, valmistati ehteid, keraamikat ja tekstiile ning töödeldi puitu, nahka, luud ja sarve.
Läänemeri ühendas
Viikingiaja Eesti üks olulisemaid tunnuseid oli tihe seotus Läänemere maailmaga.
Eriti Põhja- ja Lääne-Eesti ning Saaremaa olid ühendatud Skandinaavia mereteedega. Ida poole viisid ühendused Laadoga, Pihkva ja kaugemate Vene jõeteede suunas ning lõuna poole Balti aladele.
Eestist leitud araabia hõbemündid näitavad, kui kaugele ulatusid need võrgustikud. Hõbe jõudis Läänemere äärde peamiselt Ida-Euroopat läbivate kaubateede kaudu.
Eesti ala ei olnud seejuures ainult kaupade lõpp-punkt. Siinsed elanikud osalesid ise meresõidus, kaubanduses ja tõenäoliselt ka sõjalistel retkedel.
Salme – erakordne pilguheit 8. sajandisse
Üks tähtsamaid avastusi kogu Läänemere viikingiaja uurimisel on tehtud Saaremaal Salmel.
Sealt leiti kaks laeva, kuhu oli 8. sajandi keskpaiku maetud kokku 41 meest. Nende hulgas oli vägivaldselt hukkunuid ning kaasa pandud relvi, mängunuppe ja muid esemeid.
Isotoop- ja arheoloogilised uuringud seostavad mehi Skandinaaviaga, eriti Mälari piirkonnaga.
Salme näitab väga selgelt, et juba enne klassikalise viikingiaja algust liikusid relvastatud Skandinaavia rühmad üle Läänemere ning jõudsid Saaremaale.
Kuid Salme ei tõenda Skandinaavia püsiasustust Eestis. See tõendab inimeste tegelikku liikumist ja otsest kontakti.
Saaremaa ja Lääne-Eesti
Saaremaa ning Lääne-Eesti paiknesid mereteede suhtes soodsas asendis.
Arheoloogiline materjal näitab tihedaid kontakte Skandinaavia ja teiste Läänemere piirkondadega. Saaremaalt on leitud arvukalt hõbeaardeid ning võõrapäraseid esemeid.
Marika Mägi on rõhutanud Läänemere idaosa aktiivset rolli viikingiaegsetes suhtlusvõrgustikes. Eesti ranniku elanikke ei tule seetõttu käsitleda üksnes Skandinaavia mõju vastuvõtjatena, vaid Läänemere merelise kultuuriruumi aktiivsete osalistena.
Samas pärinevad mitmed Saaremaa tuntud maalinnad oma nähtavamal kujul viikingiaja lõpust või sellele järgnenud sajanditest. Neid ei saa muutmata kujul kogu 8.–11. sajandisse tagasi kanda.
Põhja-Eesti ja Iru
Põhja-Eesti oli ühendatud nii Soome lahe kui idapoolsete veeteedega.
Üks tähtsamaid keskusi oli Iru linnus Pirita jõe ääres. Iru oli kasutusel juba varem, kuid kujunes viikingiajal oluliseks kindlustatud keskuseks.
Selle asukoht jõe ja mereühenduste läheduses soodustas kontakte ning kaubandust. Iru tähtsus vähenes 11. sajandi paiku.
Selle järel suurenes praeguse Tallinna piirkonna tähtsus, kuid Iru ja Tallinna vahelist arengut ei saa käsitleda lihtsa keskuse „üleviimisena“ ühest kohast teise.
Tartu ja Kagu-Eesti
Lõuna- ja Kagu-Eesti erinesid mõneti Põhja- ja Lääne-Eestist nii matmiskommete, asustuse kui kontaktide poolest.
Tähtsaks keskuseks kujunes Tartu linnus Emajõe ääres. Selle asukoht ühendas Lõuna-Eestit nii Peipsi-Pihkva veeteede kui kaugemate idapoolsete ühendustega.
1030. aastal vallutas Kiievi-Vene vürst Jaroslav Tark Tartu ning rajas sinna tugipunkti, mida Vene kroonikas nimetatakse Jurjeviks.
See on üks esimesi kindlalt dateeritavaid kirjalikke sündmusi Eesti viikingiaja lõpu poliitilises ajaloos.
Lõuna-Eesti kontaktid ulatusid ka lõuna poole latgalite ja teiste Balti piirkondade suunas.
Sõda, mereretked ja orjus
Viikingiaja Läänemeri ei olnud ainult rahumeelse kaubanduse piirkond.
Kaubandus, sõjaretked, röövimine ja inimeste vangistamine olid omavahel tihedalt seotud. Orjakaubandus oli osa viikingiaegsest majandusest ning vangistatud inimesi liigutati suurte vahemaade taha.
Ka Eesti elanikud võisid olla nii selliste retkede ohvrid kui osalised.
Hilisemad Skandinaavia saagad kirjeldavad eestlaste ja saarlaste kokkupõrkeid skandinaavlastega. Need tekstid pandi kirja kirjeldatud sündmustest märksa hiljem ja neid tuleb kasutada ettevaatlikult.
Need näitavad siiski, et Eesti ja selle elanikud kuulusid keskaegses Skandinaavia pärimuses Läänemere merelisse maailma.
Mida teame viikingiaegsest usundist?
Viikingiaegse Eesti usund on üks valdkondi, kus teadmiste piir tuleb eriti selgelt välja tuua.
Sellest ajast ei ole säilinud Eesti elanike endi kirjutatud tekste ega kaasaegseid kirjeldusi nende jumalatest.
Arheoloogia võimaldab uurida matuseid, esemete rituaalset kasutamist ning võimalikke kultuskohti. Need näitavad, et rituaalne tegevus oli ühiskonnas oluline, kuid ei anna meile valmis usundisüsteemi.
Matmiskombed erinesid piirkonniti ja muutusid aja jooksul. Põletusmatus oli laialt levinud, kuid selle kõrval kasutati ka teisi matmisviise.
Hauapanused näitavad, et surnuga seotud rituaalides kasutati relvi, ehteid, tööriistu ja muid esemeid. Sellest ei saa aga automaatselt järeldada, et need pandi kaasa kasutamiseks „järgmises ilmas“. Hauapanuste tähendusel võis olla mitmeid seletusi.
Kas tunti nimelisi jumalaid?
Seda me ei tea.
13. sajandi Henriku Liivimaa kroonika nimetab Tharapitat, kuid Henriku kirjeldus pärineb viikingiajast vähemalt poolteist sajandit hilisemast ajast.
Seetõttu ei saa Tharapita kultust automaatselt viikingiaega tagasi projitseerida.
Veelgi ebakindlam oleks paigutada viikingiaegsesse Eestisse hilisemast rahvapärimusest tuntud Uku, Pikne, Maaema või teised nimelised tegelased.
Võimalik, et nimelisi jumalusi tunti. Võimalik on ka Skandinaavia ja Balti usundiliste mõjude levik koos inimeste ja kultuurikontaktidega. Praegused allikad ei võimalda aga määrata Eesti eri piirkondade „panteone“.
Seetõttu on kõige täpsem öelda, et viikingiaegse Eesti usund oli mitmekesine ja piirkondlik ning selle täpset ülesehitust me ei tunne.
Pühapaigad
Ka viikingiaegsete pühapaikade määratlemisel tuleb olla ettevaatlik.
Hilisematest allikatest ja pärimusest tuntakse Eestis hiisi, pühasid puid, allikaid, kive ja muid looduslikke pühapaiku. Kõiki neid ei saa aga automaatselt dateerida viikingiaega.
Arheoloogiliselt on võimalik tuvastada kohti, kus toimus tavapärasest erinev esemete ladestamine, matmine või muu rituaalne tegevus.
See tähendab, et rituaalseid ja pühaks peetud paiku viikingiajal kindlasti oli, kuid nende täpset nimetust, funktsiooni ja nendega seotud uskumusi pole enamasti võimalik kindlaks teha.
Samuti ei saa välistada, et rituaalne tegevus toimus linnustes või teiste kogunemispaikade juures. Selle hindamiseks tuleb iga paika käsitleda eraldi.
Viikingiaja lõpp
11. sajandil toimusid kogu Läänemere piirkonnas suured muutused.
Skandinaavia kuningriigid tugevnesid ja kristianiseerusid. Ida pool kujunesid tugevamad Vene vürstiriigid. Kaubandusvõrgustikud muutusid ning poliitiline võim koondus järjest enam piirkondlikesse keskustesse.
Need muutused puudutasid ka Eesti ala.
Viikingiaja lõpp ei tähendanud siin järsku kultuurikatkestust. Paljud arengud jätkusid 11.–12. sajandil ning viisid ühiskonnani, mida kirjeldavad juba 13. sajandi alguse kirjalikud allikad.
Kokkuvõte
8.–11. sajandi Eesti oli osa tihedalt ühendatud Läänemere maailmast.
Enamiku inimeste elu põhines põllumajandusel, kuid rannikul ja saartel olid olulised ka meresõit, kalandus ja kaugemad kontaktid. Kaubandus ühendas Eesti Skandinaavia, Balti alade ja Ida-Euroopaga.
Arheoloogilised leiud näitavad ühiskondliku ebavõrdsuse suurenemist, linnuste ja piirkondlike keskuste tähtsuse kasvu ning ulatuslikke rahvusvahelisi sidemeid.
Salme laevmatused annavad erakordse tõendi Skandinaaviast saabunud inimeste kohalolust juba 8. sajandil. See ei tähenda siiski, et Eestis oleks tõendatud Skandinaavia püsiasustus.
Viikingiaegse Eesti usundist teame märksa vähem. Rituaalse tegevuse olemasolu on arheoloogiliselt nähtav, kuid konkreetseid jumalusi, panteone või eri maakondade usundisüsteeme ei ole võimalik usaldusväärselt taastada.
Viikingiaegset Eestit ei tule seega käsitleda ei isoleeritud „muinaseestlaste maana“ ega Skandinaavia kultuuri äärealana. Eesti ala oli üks Läänemere kontaktiruumi aktiivseid piirkondi, kus kohalik areng põimus üle mere ja maismaa saabunud mõjutustega.
Allikad ja kirjandus
- Tvauri, Andres. The Migration Period, Pre-Viking Age, and Viking Age in Estonia. Tartu University Press, 2012.
- Mägi, Marika. In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea. Brill, 2018.
- Mägi, Marika. Viikingiaegset Saaremaad ja Läänemere idaosa käsitlevad uurimused.
- Jonuks, Tõnno. Eesti muinasusund. Tartu Ülikool, 2009.
- Peets, Jüri; Allmäe, Raili; Maldre, Liina jt. Salme laevmatuste arheoloogilised ja bioarheoloogilised uurimused.
- Price, T. Douglas jt. Salme matuste isotoopanalüüse käsitlevad uurimused.
- Henriku Liivimaa kroonika.
- Vene esmakroonika – Jaroslav Targa Tartu/Jurjevi retke käsitlev teade.