Sissejuhatus
Eesti ala asustamine pärast viimast jääaega oli pikaajaline protsess, mille jooksul muutusid nii looduskeskkond, rahvastik, elatusviis kui ka inimeste kultuurilised sidemed. Arheoloogilised leiud näitavad mitme erineva kultuuritraditsiooni esinemist ning muistse DNA uuringud kinnitavad, et siinne rahvastik sai eri aegadel geneetilist lisa mitmest suunast.
Oluline on seejuures eristada arheoloogilist kultuuri, geneetilist päritolu, keelt ja etnilist identiteeti. Need võivad olla omavahel seotud, kuid üks ei tõesta automaatselt teist. Näiteks teatud keraamikatüübi levik ei tähenda tingimata uue rahva saabumist ning inimese geneetilise päritolu põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, millist keelt ta rääkis.
Loodusolud pärast jääaega
Viimase jääaja lõpul taandus mandrijää Eesti alalt järk-järgult. Eesti eri piirkonnad muutusid jäävabaks eri aegadel ning maastikku kujundasid nii sulavesi, maakerge kui ka Läänemere nõos toimunud suured veetaseme muutused.
Läänemere arengus eristatakse mitut etappi. Balti jääpaisjärvele järgnes Joldiamere staadium, seejärel mageveeline Ancylusjärv ning hiljem soolasema veega Litoriinameri. Rannajoon erines tänapäevasest märgatavalt ning muutus aastatuhandete jooksul nii veetaseme kõikumise kui ka maakerke tõttu.
Kliima soojenedes muutus ka taimestik. Esialgsele avamaastikule ja hõredatele kasemetsadele lisandusid männid ning hiljem mitmesugused lehtpuud. Tundrakeskkonnaga seotud loomastik taandus ning asemele levisid metsavööndi loomad, sealhulgas põder, kobras, metssiga, karu ja teised liigid.
Inimasustuseks olid eriti sobivad jõgede ja järvede kaldad ning hiljem rannikualad. Veekogud pakkusid joogivett ja toitu ning olid ühtlasi olulised liikumisteed.
Esimesed inimesed Eesti alal
Pulli ja varane asustus
Praegu teadaolevate arheoloogiliste andmete põhjal jõudsid inimesed Eesti alale 9. aastatuhandel eKr. Üks vanimaid kindlalt teadaolevaid asulakohti on Pulli Pärnu jõe ääres.
Varased asulakohad paiknesid sageli jõgede ja järvede läheduses. Hilisemast ajast on tähtis näiteks Kunda Lammasmägi, mille järgi on nimetatud ka Eesti mesoliitikumi Kunda kultuur.
Kust esimesed inimesed tulid?
Arheoloogilise materjali põhjal on varase Eesti asustuse kujunemisel nähtud seoseid lõuna ja kagu pool asunud piirkondadega. Mõningaid tööriistade valmistamise tehnoloogiaid on võrreldud tänapäeva Poola ja Leedu alal levinud hilispaleoliitiliste traditsioonidega.
Sellised sarnasused võimaldavad oletada inimeste liikumist ja kontakte, kuid nende põhjal ei saa määrata esmaasukate etnilist kuuluvust ega keelt.
Muistse DNA uuringud näitavad, et Ida-Baltikumi mesoliitilised kütid-korilased olid geneetiliselt lähedased mujal Euroopas elanud läänepoolsetele kütt-korilastele. See ei tähenda siiski, et tegemist oleks olnud ühe kindla „rahvaga“.
Küttide, kalastajate ja korilaste ühiskond
Mesoliitikumi inimeste majandus põhines peamiselt jahil, kalastamisel ja korilusest saadud toidul.
Kütiti põtru, kopraid, metssigu ja teisi metsloomi. Rannikualadel muutus oluliseks hülgepüük. Jõgedest ja järvedest püüti mitmesuguseid kalu.
Arheoloogilised leiud annavad tunnistust odade, noolte, ahingute, õngekonksude ning muude püügivahendite kasutamisest. Taimset toitu on arheoloogilises materjalis raskem tuvastada, kuid näiteks sarapuupähklite jäänused näitavad, et korilus oli oluline osa toiduhankimisest.
Inimesed ei olnud tingimata pidevalt ühest kohast teise rändavad. Tõenäoliselt kasutati kindlat territooriumi ning liiguti selle piires vastavalt aastaajale ja toiduressurssidele. Mõnda soodsat asulakohta kasutati korduvalt väga pika aja jooksul.
Neoliitikum ja kammkeraamika
Umbes 4. aastatuhande eKr alguses levis Eesti alale kammkeraamika traditsioon.
Kammkeraamika kultuuriga seotud inimeste materiaalses kultuuris toimusid olulised muutused ning muistse DNA uuringud näitavad ka idapoolse geneetilise komponendi suurenemist. See osutab sellele, et vähemalt osa kultuurimuutusest oli seotud inimeste liikumisega idast.
Kammkeraamika kultuuri kandjad jäid siiski valdavalt küttideks, kalastajateks ja korilasteks.
Eesti alalt on leitud väga varaseks dateeritud teraviljatüüpi õietolmu, mida on tõlgendatud võimaliku varase põlluharimise märgina. Selle tõlgenduse suhtes tuleb olla ettevaatlik. Üksikud õietolmuleiud ei tõesta veel ulatuslikku ega püsivat põllumajandust ning küsimus väga varasest viljelusest Kirde-Baltikumis on olnud uurijate seas vaieldav.
Seetõttu on põhjendatum öelda, et kammkeraamika ajal võis esineda üksikuid kokkupuuteid viljelusega, kuid põllumajandus ei olnud veel siinsete kogukondade peamine elatusviis.
Nöörkeraamika ja põllumajanduse levik
Umbes 2800 eKr ilmus Eesti alale nöörkeraamika kultuur.
Selle kultuuriga seotud inimeste geneetiline taust erines märgatavalt varasematest kammkeraamika kultuuriga seotud inimestest. Muistse DNA uuringud näitavad tugevat stepialadega seotud geneetilist komponenti, mis oli levinud samal ajal ka paljudes teistes Euroopa nöörkeraamika populatsioonides.
Seda geneetilist komponenti seostatakse kaugemas perspektiivis Musta ja Kaspia mere põhja pool paiknenud stepialade populatsioonidega ning Jamnaja kultuuriga seotud rahvastikuliikumistega. See ei tähenda siiski, et Eesti nöörkeraamika inimesed oleksid olnud otseselt Jamnaja kultuuri kandjad.
Nöörkeraamika levikuga muutuvad selgemaks ka tõendid karjakasvatusest ja põllumajandusest. Kasvatati koduloomi ning viljeleti teravilja. Uuemad biomolekulaarsed uuringud toetavad seisukohta, et just selle perioodiga seostub Kirde-Baltikumis põllumajandusliku eluviisi selgem kinnistumine.
Jahindus, kalastus ja korilus ei kadunud siiski kohe. Pikka aega eksisteerisid erinevad elatusviisid kõrvuti.
Nöörkeraamika kultuuri seostatakse sageli ka indoeuroopa keelte levikuga Euroopas. See on tõenäoline üldine seos, kuid arheoloogia ega geneetika ei võimalda kindlaks teha, millist konkreetset keelt Eesti nöörkeraamika inimesed rääkisid.
Pronksiaja muutused
Pronksiajal, ligikaudu 1800–500 eKr, muutus Eesti asustus ja majandus järk-järgult.
Põllumajanduse tähtsus kasvas ning hilispronksiajal tekkisid suuremad ja püsivamad asulad. Rannikualadel ja saartel olid olulised kontaktid üle Läänemere.
Üks tuntumaid hilispronksiaegseid keskusi on Asva asula Saaremaal. Seal tegeldi muu hulgas pronksivalamisega ning asula oli kindlustatud.
Pronksiajal levisid Eesti rannikualal ka kivikirstkalmed. Nende ehitusviisil ja matmiskommetel on paralleele Läänemere läänepoolsetel aladel, sealhulgas Skandinaavias.
Sellest ei saa siiski automaatselt järeldada, et kivikirstkalmed kuulusid Eestisse saabunud „skandinaavlastele“. Arheoloogiline mõju võis levida nii inimeste liikumise kui ka kultuurikontaktide kaudu.
Muistse DNA andmed näitavad, et hilispronksiaja Eesti elanikkonnas toimusid võrreldes varasema nöörkeraamika perioodiga geneetilised muutused. See kinnitab jätkuvaid kontakte ja rahvastiku segunemist, kuid ei võimalda määrata inimeste etnilist identiteeti.
Rauaaja algus ja idapoolne geneetiline komponent
Pronksiaja lõpul ja eelrooma rauaajal toimus Eesti rahvastikus veel üks oluline muutus.
Muistse DNA uuringud on näidanud, et hiljemalt 1. aastatuhande eKr keskpaigaks oli Ida-Baltikumi jõudnud geneetiline komponent, mille lähimaid tänapäevaseid paralleele leidub Siberi ja Põhja-Euraasia populatsioonides.
Sama perioodi Eesti meessoost indiviidide hulgas ilmub Y-kromosoomi haplogrupp N, mis on tänapäeval sage mitme uurali keeli kõneleva rahva hulgas.
See on oluline teaduslik tähelepanek, kuid seda tuleb tõlgendada ettevaatlikult.
Geneetilised andmed näitavad idast saabunud rahvastikupanust, kuid geenidest ei saa otseselt kindlaks teha inimeste keelt. Samuti ei ole põhjust samastada kogu muutust ühe konkreetse arheoloogilise kultuuri või üheainsa sisserändelainega.
Samal ajal levisid Eestis tarandkalmed. Varaseid tarandkalmeid tuntakse juba 1. aastatuhande eKr esimesest poolest. Nende kujunemine ja hilisem levik oli pikaajaline protsess ning tarandkalmete ilmumist ei ole põhjendatud käsitleda lihtsalt ühe Volga-Oka piirkonnast saabunud rahva tunnusena.
Milliseid keeli räägiti?
See on kogu perioodi üks raskemini vastatavaid küsimusi.
Kiviaja keeled
Mesoliitikumi elanike keelest ei ole otseseid andmeid. Nad võisid rääkida mõnda tänaseks kadunud keelt või keeli.
Keeleteaduses on oletatud, et osa läänemeresoome keeltes raskesti seletatavast sõnavarast võib pärineda varasematelt, nüüdseks kadunud keeltelt. Sellise substraadi olemasolu ja konkreetsete sõnade päritolu on aga sageli vaieldav.
Ka kammkeraamika kultuuri inimeste keelt ei ole võimalik kindlalt määrata. Varasemates käsitlustes seostati kammkeraamikat sageli soome-ugri rahvastega, kuid tänapäeval ei peeta arheoloogilise kultuuri ja keele sellist otsest samastamist põhjendatuks.
Indoeuroopa keeled
Nöörkeraamika levikut Euroopas seostatakse laialdaselt indoeuroopa keelte levikuga. Seetõttu on võimalik, et ka Eesti nöörkeraamika kultuuri kandjate seas räägiti mõnda varast indoeuroopa keelekuju.
Millise hilisema indoeuroopa keelerühmaga see täpselt seostus, ei ole võimalik kindlalt öelda.
Uurali ja läänemeresoome keeled
Läänemeresoome keelte kujunemise kohta on esitatud erinevaid kronoloogilisi rekonstruktsioone.
Arheoloog Valter Lang on sidunud läänemeresoome keelte eelkäijate leviku Läänemere idarannikule idast toimunud rahvastiku- ja kultuuriliikumistega 1. aastatuhandel eKr. Arheogeneetilised uuringud on näidanud, et samal üldisel perioodil jõudis Eesti elanikkonda ka Siberi päritoluga geneetiline komponent.
Nende kahe nähtuse ajaline kokkulangevus toetab võimalust, et uurali keelte levikuga kaasnes vähemalt mingil määral inimeste sisseränne idast.
Seda ei saa aga käsitleda otsese tõendina, et konkreetne geneetiliselt tuvastatud rühm rääkis juba läänemeresoome keelt. Geneetika, arheoloogia ja keeleteadus annavad siin üksteist täiendavaid, kuid mitte täielikult kattuvaid andmeid.
Seetõttu on ettevaatlikum rääkida läänemeresoome keelte eelkäijate kujunemisest ja levikust, mitte kindlast hetkest, mil „soomeugrilased saabusid Eestisse“.
Elupaigad ja asustus
Varase kiviaja kogukonnad olid tõenäoliselt suhteliselt liikuvad. Elupaiku valiti eelkõige toiduressursside järgi ning samu soodsaid kohti võidi kasutada korduvalt.
Aja jooksul muutusid vähemalt osa asulaid püsivamaks. Neoliitikumist on teada elamute ja püsivama asustuse jälgi, kuid nende täpset ehitusviisi ei ole alati võimalik rekonstrueerida.
Seetõttu tuleb olla ettevaatlik väga detailsete kirjeldustega, nagu majade täpne kuju, ukse asukoht või oletatav rõhtpalkkonstruktsioon, kui seda ei kinnita konkreetse asulakoha arheoloogilised leiud.
Pronksiajal suurenes põllumajandusega seotud püsiasustuse tähtsus. Hilispronksiaegsed kindlustatud asulad, näiteks Asva, näitavad juba suuremate keskuste olemasolu.
Rauaaja alguse ühiskondlikku korraldust tunneme peamiselt arheoloogiliste muististe kaudu. Hilisemast muinasajast tuntud maakondade ja kihelkondade süsteemi ei saa ilma täiendavate tõenditeta 1. aastatuhandesse eKr tagasi kanda.
Kes siis Eesti alal elasid?
Sellele küsimusele ei ole võimalik vastata tänapäevaste rahvaste nimetustega.
Arheoloogia ja geneetika võimaldavad eristada mitut suurt arenguetappi:
- mesoliitilised Euroopa küttide-korilastega geneetiliselt seotud esmaasukad;
- neoliitikumi kammkeraamika perioodil suurenenud idapoolne küttide-korilaste geneetiline mõju;
- nöörkeraamika perioodil lisandunud tugev stepialadega seotud geneetiline komponent;
- pronksiaegsed rahvastiku- ja kultuurikontaktid Läänemere eri piirkondadega;
- pronksi- ja rauaaja üleminekul lisandunud Siberi/Põhja-Euraasia päritoluga geneetiline komponent.
Need kihid ei tähenda tingimata varasemate elanike täielikku kadumist. Geneetilised uuringud näitavad nii muutusi kui ka järjepidevust. Uued tulijad segunesid varem kohal olnud inimestega.
Kokkuvõte
Eesti ala asustuslugu jääaja lõpust kuni Kristuse sünnini ei olnud ühe rahva katkematu arengulugu. Siia jõudis eri aegadel inimesi erinevatest suundadest ning kohalik rahvastik kujunes pikaajalise segunemise tulemusena.
Esimesed teadaolevad inimesed jõudsid Eesti alale 9. aastatuhandel eKr. Nad olid kütid, kalastajad ja korilased ning kuulusid geneetiliselt Euroopa jääajajärgsete küttide-korilaste laiemasse rahvastikku.
Neoliitikumis suurenes idapoolne geneetiline mõju ning levis kammkeraamika. Umbes 2800 eKr toimus nöörkeraamika kultuuri levikuga uus suur muutus, millega kaasnes stepialadega seotud geneetilise päritolu lisandumine ja põllumajandusliku eluviisi selgem kinnistumine.
Pronksiajal tihenesid kontaktid Läänemere teiste piirkondadega ning kujunesid püsivamad põllumajanduslikud kogukonnad ja suuremad keskused.
Pronksiaja lõpul ja rauaaja alguses lisandus Eesti elanikkonda Siberi/Põhja-Euraasia päritoluga geneetiline komponent. Selle saabumine langeb üldjoontes ajaliselt kokku perioodiga, mil osa uurijaid paigutab uurali ja hiljem läänemeresoome keelte eelkäijate leviku Läänemere idarannikule. Seos on teaduslikult oluline, kuid geneetilised andmed üksi ei tõesta keele levikut.
Kristuse sünni paiku elas Eesti alal seega juba pika kohaliku asustuslooga rahvastik, milles olid ühinenud mitmed varasemad geneetilised ja kultuurilised kihid. Neid inimesi võib pidada üheks oluliseks osaks hilisemate Eesti ala elanike esivanematest, kuid nende nimetamine „eestlasteks“ või isegi üheselt „protoeestlasteks“ oleks olemasolevate andmete põhjal liiga kindel.
Kõige olulisem järeldus on seega, et Eesti ala elanikkonna kujunemine oli järjepidevuse, sisserände, segunemise ja kultuuriliste muutuste kombinatsioon, mitte ühe rahva saabumine ja sellele järgnenud muutumatu püsimine.
Allikad ja kirjandus
- Kriiska, A., Lang, V., Mäesalu, A., Tvauri, A., Valk, H. Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg. Tartu, 2020.
- Lang, V. Eesti esiaega ja läänemeresoome rahvaste kujunemist käsitlevad uurimused.
- Mittnik, A. jt. The genetic prehistory of the Baltic Sea region. Nature Communications 9, 2018.
- Saag, L. jt. The Arrival of Siberian Ancestry Connecting the Eastern Baltic to Uralic Speakers Further East. Current Biology 29, 2019.
- Eesti ja Ida-Baltikumi varast põllumajandust käsitlevad arheoloogilised ja biomolekulaarsed uuringud.