Mitmekihiline usundimaastik
Eesti muinasajast rääkides kasutatakse sageli väljendit eesti muinasusk, justkui oleks tegemist olnud ühe ühtse ja muutumatu usundiga. Arheoloogilised, keelelised ja rahvapärimuslikud andmed annavad siiski põhjust käsitleda Eesti ala usundilist minevikku märksa mitmekesisemana.
Usundid ei teki ühe hetkega ega püsi muutumatuna. Need arenevad koos inimeste, ühiskonna, keelte ja kultuurikontaktidega. Eesti ala on olnud aastatuhandeid erinevate rahvaste ja kultuuride kokkupuuteala. Seetõttu võisid siin eri aegadel või kõrvuti esineda erinevad usundilised traditsioonid, mis üksteist mõjutasid ja osaliselt põimusid.
Usundiloolane Tõnno Jonuks on Eesti muinasusundit käsitlenud ajalises arengus, sidudes usundiliste kujutelmade muutumise ühiskonna ja materiaalse kultuuri muutustega. Selline käsitlus näitab, et ka Eesti ala muinasusundit ei ole põhjust kujutleda ühe muutumatu süsteemina.
KOHANIMEVIHIKU vaatenurk
KOHANIMEVIHIK lähtub eelkõige kohanimedest. Kohanimede puhul on usundiliste arenguetappide täpne eristamine eriti keeruline, sest enamik säilinud nimekujusid ja nende kirjalikke ülestähendusi pärineb muinasajast märksa hilisemast ajast.
Seetõttu ei püüta siin rekonstrueerida ühtset „eesti muinasusku” ega määrata kõiki usundilisi nähtusi ühe kindla rahva juurde. Tähelepanu keskmes on erinevad usundilised kihistused ja kultuurilised mõjutused, mille võimalikke jälgi võib olla säilinud kohanimedes.
Eesti alal võisid eri aegadel mõju avaldada läänemeresoome, saami, balti, slaavi ja Skandinaavia usundilised traditsioonid. Nendega võisid põimuda vanemad loodususundilised kujutelmad, milles inimese suhe looduse, paikade ja teiste mitteinimlike olenditega oli usundilise maailmapildi oluline osa.
Nende traditsioonide piire ei ole alati võimalik kindlaks määrata. Jumalused, uskumused, rituaalid ja nende nimetused võisid kultuurikontaktide kaudu levida ning saada eri piirkondades uue kuju või tähenduse.
Anima ja deus
Ühe huvitava võimaluse Eesti ala usundilise mitmekesisuse mõtestamiseks pakub Läti Henriku kroonika.
Henrik kasutab üleloomulike olendite ja jumalate kirjeldamisel ladinakeelseid mõisteid anima ‘hing, vaim’ ja deus ‘jumal’. Tõnno Jonuks on oletanud, et anima võis kroonikas tähistada vaime ja muid üleloomulikke olendeid, deus aga jumalaid.
Sellest ei saa järeldada, et Eesti alal oleks eksisteerinud kaks selgelt eraldatud usundit. Küll aga annab mõistete erinev kasutamine põhjust küsida, kas keskaegsetes kirjeldustes kajastuvad erinevat laadi usundilised kujutelmad.
Ühel pool võis olla maailmapilt, milles olulised olid hinged, vaimud, vägi ning inimese suhted looduse ja paikadega. Loodusobjekti ei tarvitsenud seejuures mõtestada üksnes vaimu või üleloomuliku olendi asupaigana, vaid toimivana võidi tajuda ka loodusobjekti ennast. Teisalt kohtame nimelisi jumalusi, kelle poole pöörduti, kellele võidi ohverdada ja kellega võisid olla seotud kindlad kultuspaigad.
Need tasandid ei pea teineteist välistama. Erinevat laadi usundilised kujutelmad ja jumalatekultus võisid eksisteerida samal ajal ning üksteisega põimuda.
Teised usundilised traditsioonid
Eesti alal kohatavaid usundilisi nähtusi ei ole põhjust koondada ühe nimetuse alla. Kui nähtuse kultuuriline või ajalooline taust võimaldab täpsemat määratlust, kasutatakse KOHANIMEVIHIKUS vastava usundilise traditsiooni nimetust, näiteks saami usund, balti usund, slaavi usund või muinaspõhja (Skandinaavia) usund.
Sellised nimetused ei tähenda siiski, et iga jumalust, rituaali või kohanime oleks võimalik kindlalt ühe rahva või usundi juurde paigutada. Kultuurikontaktide tõttu võisid usundilised nähtused levida üle keele- ja rahvapiiride.
Ristiusk
Alates 13. sajandist kujundas Eesti ala usundilist maastikku üha enam ristiusk, mis muutus järgnevatel sajanditel valdavaks usundiks.
KOHANIMEVIHIKU põhitähelepanu ei ole suunatud ristiusule, vaid sellele eelnenud ja sellega mõnda aega kõrvuti püsinud usundilistele kihistustele, mille jälgi võib olla säilinud kohanimedes. Ristiusuga seotud nähtusi käsitletakse eelkõige siis, kui need aitavad mõista varasemate traditsioonide muutumist, säilimist või asendumist.
Kohanimed kui usundiliste kihtide kandjad
Kohanimed võivad säilitada jälgi uskumustest, kultustest ja usundilistest mõistetest, mis on hiljem kadunud või muutunud. Mõni nimi võib seostuda loodusobjekti, hinge, vaimu, väe või püha paigaga, teine aga jumaluse või kultusmõistega.
Kohanimi üksi ei tõesta siiski ühegi usundi või kultuse olemasolu. Võimalikku usundilist seost tuleb hinnata koos nime vanemate kirjapanekute, keelelise tausta, maastiku, ajaloolise konteksti ja teiste allikatega.
KOHANIMEVIHIKU eesmärk ei ole määrata kohanime lõplikult ühe rahva või usundi juurde, vaid uurida ja võrrelda erinevaid võimalikke usundilisi kihistusi, mille jälgi võib Eesti kohanimedes leiduda.
Kokkuvõte
Eesti ala usundiline minevik oli tõenäoliselt mitmekihiline ja ajas muutuv. Erinevad maailmapildid, uskumused, suhted looduse ja paikadega, jumalused ja kultused võisid siin eri aegadel või kõrvuti eksisteerida, levida üle kultuuripiiride ning üksteist mõjutada.
Seetõttu ei käsitleta siin üht „eesti muinasusku”, vaid Eesti alal aegade jooksul eksisteerinud usuliste kihistuste üldist pärandit.
Kohanimed on üks võimalik allikas, mille abil nende usundiliste kihistuste jälgi otsida ja omavahel võrrelda.