Enne võõrvallutusi
Tänapäeva Eesti ala ei moodustanud muinasaja lõpul ühtset riiki. Siin olid maakonnad ja väiksemad piirkondlikud üksused, mille omavahelised poliitilised suhted pole täielikult teada.
Eesti ala puutus kokku nii Skandinaavia, Vana-Vene kui lõunapoolsete naabritega. Kontaktide hulka kuulusid ka sõjaretked ja katsed mõne piirkonna üle kontrolli saavutada.
Üks varasemaid kirjalikult teadaolevaid juhtumeid pärineb aastast 1030.
Jaroslav Targa vallutus Tartus
Vene leetopisside järgi sõdis Kiievi suurvürst Jaroslav Tark 1030. aastal tšuudidega, vallutas nende linnuse ning rajas sinna Jurjevi.
Jurjevit seostatakse Tartuga.
Vene võim püsis Tartus mõnda aega, kuid selle tegelikku ulatust Eesti alal on raske määrata. 1061. aasta kohta teatavad Vene allikad Jurjevi vallutamisest ja põletamisest.
Seetõttu võib 1030.–1061. aasta sündmusi käsitleda ajutise võõrvõimu või tugipunktina Tartu piirkonnas, kuid mitte kogu Eesti ala allutamisena Kiievi-Vene riigile.
Ka järgnevatel sajanditel toimusid Eesti alale Vene vürstide sõjakäigud, kuid püsivat ülemvõimu kogu maa üle ei tekkinud.
13. sajandi vallutused
Põhjalik poliitiline muutus toimus 13. sajandi alguses Läänemere idakalda ristisõdade käigus.
Eesti ala vallutamises osalesid mitu jõudu: Riia piiskop ja teised piiskopid, Mõõgavendade ordu, Taani kuningas ning nende liitlased.
1227. aastaks oli kogu Eesti ala kristlike vallutajate kontrolli all, kuid ühtset riiki siia ei tekkinud.
Eesti territoorium jagunes mitme poliitilise võimu vahel.
Taani võim Põhja-Eestis
Taani kuningas Valdemar II maabus 1219. aastal Lindanises ning pärast seal toimunud lahingut kujunes Taani võimu keskuseks Tallinn.
Taani valdusse kuulusid peamiselt Harju- ja Virumaa. Sellest kujunes Eestimaa hertsogkond, mida valitseti Taani kuninga nimel.
Kirjalikus asjaajamises kasutati keskajale omaselt ladina keelt ning järjest enam alamsaksa keelt. Kohaliku linnaeliidi ja vasallide seas oli tugev saksa keele ja kultuuri mõju.
1346. aastal müüs Taani kuningas oma Põhja-Eesti valdused Saksa ordule, kes andis need järgmisel aastal Liivimaa haru valitseda.
Keskaegne Liivimaa
Pärast vallutusi kuulus suurem osa tänapäeva Eesti ja Läti alast poliitilisse ruumi, mida nimetatakse keskaegseks Liivimaaks.
See ei olnud ühtne riik.
Tänapäeva Eesti alal jagunes võim peamiselt Liivimaa ordu, Tartu piiskopkonna ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel. Põhja-Eesti kuulus kuni 1346. aastani Taani kuningale.
Need võimukeskused tegid koostööd, kuid konkureerisid ja sõdisid ka omavahel.
Seetõttu on lihtsustav nimetada kogu perioodi „Saksa ordu ajaks“.
Keeled keskaegsel Eesti alal
Kirikus, hariduses ja ametlikes dokumentides oli keskaja algupoolel oluline ladina keel.
Linnades ning ilmalikus asjaajamises suurenes järk-järgult alamsaksa keele tähtsus. Tallinn, Tartu, Pärnu ja teised linnad kuulusid Läänemere saksa kaubandus- ja kultuuriruumi ning mitmed neist osalesid Hansa kaubandusvõrgustikus.
Eesti keel jäi valdava kohaliku elanikkonna kõnekeeleks.
Sajanditepikkune kontakt alamsaksa ja hiljem ülemsaksa keelega jättis eesti sõnavarasse suure hulga laensõnu. Nende täpset osakaalu kogu eesti sõnavaras ei ole siiski mõistlik väljendada ühe kindla protsendiga, sest tulemus sõltub sellest, millist sõnavara ja milliseid laenukihte arvestatakse.
Liivi sõda ja vana Liivimaa lagunemine
1558. aastal alanud Liivi sõda lõpetas senise poliitilise korra.
Eesti ala pärast võitlesid Moskva tsaaririik, Rootsi, Taani ning Poola-Leedu.
1561. aastal lõpetas Liivimaa ordu tegevuse. Selle järel jagunes Eesti ala mitme naaberriigi vahel.
Põhja-Eesti läks Rootsi võimu alla, Lõuna-Eesti sattus Poola-Leedu valitseja võimu alla ning Saaremaa seostus Taani krooniga. Moskva väed kontrollisid sõja jooksul ajutiselt mitmeid Eesti alasid ja linnu.
Poola-Leedu võim Lõuna-Eestis
Pärast Liivi sõja aegseid võimuvõitlusi kuulus Lõuna-Eesti Poola-Leedu riigi koosseisu.
Kohalik ühiskond ei muutunud seetõttu poolakeelseks. Baltisaksa aadel ja linnakodanikud säilitasid suure osa oma senisest positsioonist ning saksa keel jäi kohalikus elus tähtsaks.
Poola võimuga kaasnes katoliiklik vastureformatsioon. Tartusse saabusid jesuiidid, kes rajasid seal 1583. aastal kolleegiumi.
Poola-Leedu võim Lõuna-Eestis lõppes 17. sajandi esimesel poolel Rootsi-Poola sõdade tulemusel.
Taani võim Saaremaal
Saare-Lääne piiskop müüs 1559. aastal oma valdused Taani kuninga vennale hertsog Magnusele. Järgnenud poliitilised ümberkorraldused viisid Saaremaa Taani krooni võimu alla.
Taani võim kestis Saaremaal kuni 1645. aasta Brömsebro rahuni, mil saar loovutati Rootsile.
Ka sel perioodil jäi kohaliku aadli ja halduse keeleks suuresti saksa keel. Seetõttu ei tähendanud kuulumine Taani riiki Saaremaa muutumist taanikeelseks piirkonnaks.
Rootsi aeg
Rootsi võim Eesti alal kujunes järk-järgult.
1561. aastal läksid Tallinn ja Põhja-Eesti Rootsi kuninga võimu alla. 1620. aastatel vallutas Rootsi Poola-Leedult Lõuna-Eesti ning 1629. aasta Altmargi vaherahu kinnitas suure osa Liivimaa kuulumise Rootsile. Saaremaa läks Rootsile 1645. aastal.
Sellest ajast kuni Põhjasõjani kuulus kogu tänapäeva Eesti ala Rootsi riigi koosseisu.
Rootsi võim ja baltisaksa kohalik ühiskond
Rootsi aeg ei tähendanud varasema kohaliku ühiskonnakorralduse kadumist.
Baltisaksa aadel, linnad ja rüütelkonnad säilitasid märkimisväärse mõju. Saksa keel jäi kohaliku halduse, kohtute ja haritud kihtide oluliseks keeleks, kuigi Rootsi keskvõimu asjaajamises kasutati loomulikult ka rootsi keelt.
Seetõttu oli Rootsi-aegne Eesti mitmekeelne ühiskond: riigivõim oli rootsikeelne, kohalik eliit valdavalt saksakeelne ning enamik maarahvast eestikeelne.
Haridus ja kirjakultuur
Rootsi aja üks pikaajalisemaid mõjusid oli hariduse ja kirikliku kirjakultuuri areng.
1632. aastal asutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Tartus ülikooli – Academia Gustaviana. 1684. aastal alustas Bengt Gottfried Forselius Tartu lähedal õpetajate seminari, mis tegutses 1688. aastani. Luteri kirik soodustas rahva õpetamist emakeeles ning eestikeelsete usutekstide levikut.
1686. aastal ilmus lõunaeestikeelne Wastne Testament. Täielik eestikeelne Piibel ilmus 1739. aastal, juba Vene võimu ajal.
„Vana hea Rootsi aeg“
Eesti ajaloomälus on säilinud väljend „vana hea Rootsi aeg“.
Seda ei tule võtta sõnasõnalise hinnanguna kogu perioodile. Talurahva koormised olid suured ning ühiskond jäi seisuslikuks.
Karl XI reduktsioon 17. sajandi lõpul piiras aadli majanduslikku võimu, sest suur osa varem aadlile antud maadest võeti tagasi kroonile. Kroonumõisate talupoegade olukorda püüti reguleerida ja parandada.
Sellest ei saa siiski järeldada, et Rootsi võim oleks Eesti talupojad üldiselt pärisorjusest vabastanud.
Vene võimu algus
Põhjasõjas vallutas Vene tsaaririik Eesti- ja Liivimaa.
1710. aastal kapituleerusid Vene vägedele muu hulgas Tallinn, Pärnu ja Riia. 1721. aasta Uusikaupunki rahuga tunnustas Rootsi nende alade kuulumist Venemaale.
Algas üle kahe sajandi kestnud Vene võim.
Balti erikord
Vene võimu algus ei tähendanud Eesti ala kohest venestamist.
Peeter I kinnitas kohaliku baltisaksa aadli ja linnade privileegid. Säilis luterlik usk, rüütelkondade omavalitsus ning suuresti senine õigus- ja halduskorraldus.
Seetõttu oli 18. sajandi ja suure osa 19. sajandi jooksul kohalikus halduses ning hariduses väga tähtis saksa keel, kuigi Eesti ala kuulus Vene impeeriumi koosseisu.
Seda erikorraldust nimetatakse tavaliselt Balti erikorraks.
Pärisorjuse kaotamine
19. sajandi alguses hakati talurahva õiguslikku seisundit reformima.
Pärisorjus kaotati Eestimaa kubermangus 1816. ja Liivimaa kubermangus 1819. aastal.
Talupojad said isikliku vabaduse, kuid maa jäi esialgu valdavalt mõisnike omandusse. Talude päriseksostmine hakkas laiemalt levima alles hiljem.
Seetõttu tuleb eristada isiklikku vabastamist pärisorjusest ja maa saamist talupoegade omandisse.
19. sajandi muutused
19. sajandil muutus Eesti ühiskond kiiresti.
Kasvas linnastumine, arenes tööstus ja transpordivõrk. 1870. aastal avatud Paldiski–Tallinna–Peterburi raudtee ühendas Eesti senisest tihedamalt Vene impeeriumi majandusruumiga.
Samal ajal suurenes haritud eestlaste arv ja arenes eestikeelne avalik kultuur.
19. sajandi keskpaigast kujunes rahvuslik liikumine. Ilmusid eestikeelsed ajalehed, tekkisid seltsid, arenes kirjandus ning 1869. aastal toimus Tartus esimene üldlaulupidu.
Eestlased hakkasid järjest enam määratlema ennast omaette rahvusena.
Venestamine
1880. aastatel alustas Vene keskvõim Balti provintsides ulatuslikumat venestamispoliitikat.
Vene keel muutus järjest olulisemaks halduses, kohtutes ja hariduses. Ka Tartu ülikool muudeti 19. sajandi lõpul venekeelseks.
Venestamine vähendas baltisaksa institutsioonide senist autonoomiat, kuid ei peatanud eestlaste rahvusliku kultuuri arengut.
Nii kujunes 19. sajandi lõpu Eesti omapäraseks mitmekihiliseks ühiskonnaks: poliitiline ülemvõim kuulus Vene impeeriumile, baltisakslastel oli jätkuvalt tugev majanduslik ja kultuuriline positsioon ning eestlaste rahvuslik ühiskond tugevnes kiiresti.
1917–1918
Esimese maailmasõja ja Vene revolutsiooni tagajärjel lagunes Vene impeeriumi senine võimukorraldus.
1917. aastal sai Eesti autonoomia ning Eestimaa kubermanguga ühendati suurem osa Liivimaa eestikeelsest põhjaosast.
23. veebruaril 1918 loeti Pärnus Endla teatri rõdult esimest korda avalikult ette Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariigi iseseisvus ning Päästekomitee nimetas ametisse Eesti Ajutise Valitsuse.
Sellele järgnes kohe Saksa okupatsioon. 25. veebruaril jõudsid Saksa väed Tallinna ning Saksa okupatsioonivõimud Eesti Vabariiki ei tunnustanud.
Pärast Saksamaa kokkuvarisemist alustas Eesti Ajutine Valitsus 11. novembril 1918 taas avalikult tegevust. Sama aasta 28. novembril alanud Nõukogude Venemaa pealetung viis Eesti Vabadussõjani.
Seetõttu tähistab 24. veebruar 1918 Eesti riikliku iseseisvuse väljakuulutamist, kuid tegeliku iseseisva riigivõimu ülesehitamine sai jätkuda alles pärast Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aasta novembris.
Kokkuvõte
Eesti ala ei olnud 13.–20. sajandini üheainsa „võõra rahva“ võimu all. Valitsejad ja riigid vahetusid ning ka võimu tegelik korraldus oli eri aegadel väga erinev.
Keskaegsel Liivimaal jagunes võim ordu, piiskoppide ja Taani kuninga vahel. Hiljem valitsesid Eesti eri osi Rootsi, Poola-Leedu ja Taani ning 17. sajandi keskpaigaks oli kogu tänapäeva Eesti ala Rootsi võimu all. Põhjasõja järel kuulus Eesti Vene impeeriumi koosseisu kuni 1918. aastani.
Ka võõrvõim ei tähendanud alati valitseva riigi keele muutumist kohaliku ühiskonna põhikeeleks. Saksa keel säilitas Eesti alal tugeva positsiooni nii Rootsi kui Vene võimu ajal, samal ajal kui eesti keel oli suurema osa elanikkonna emakeel.
Sajandite jooksul muutusid riigivõim, usk, õigus, haridus ja majandus, kuid kohalik elanikkond ja eesti keel säilisid.
1918. aastal viisid Vene impeeriumi lagunemine, eestlaste poliitiline organiseerumine ja rahvusliku ühiskonna kujunemine Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni.
Allikad ja kirjandus
- Henriku Liivimaa kroonika.
- Novgorodi esimene kroonika ja teised Vana-Vene leetopissid Eesti ala 11.–13. sajandi sündmuste kohta.
- Selart, Anti. Livonia, Rus’ and the Baltic Crusades in the Thirteenth Century. Brill, 2015.
- Kala, Tiina; Kaljundi, Linda; Kreem, Juhan jt – Eesti keskaja poliitilist ja ühiskondlikku ajalugu käsitlevad uurimused.
- Küng, Enn – Rootsi võimu, riigikorraldust ja majandust Eesti- ja Liivimaal käsitlevad uurimused.
- Kasekamp, Andres. A History of the Baltic States. Palgrave Macmillan.
- Raun, Toivo U. Estonia and the Estonians. Hoover Institution Press.
- Eesti ajalugu II–VI – Eesti ajaloo üldkäsitluse vastavaid perioode käsitlevad köited.