- Kohanimevihik.ee - https://kohanimevihik.ee/ -

Elu Eesti alal 500. aasta paiku pKr

Autor Lea Stroh On In AI INFO | Kommentaarid puuduvad

Rahvasterännuaja Eesti


Umbes 500. aasta paiku pKr oli Eesti alal rahvasterännuaeg (u 450–550). See nimetus pärineb Euroopa ajaloost, kus 4.–6. sajandit iseloomustasid suured poliitilised muutused ja rahvastikuliikumised.

476. aastal lõppes tavapärase dateeringu järgi Lääne-Rooma keisririik. Eesti ei olnud kunagi Rooma riigi osa, kuid Rooma maailma majanduslik ja kultuuriline mõju ulatus ka Läänemere idakaldale.

Eestist leitud võõrapärased esemed ja nende kohalikud jäljendused näitavad kontakte teiste Läänemere piirkondadega. 5.–6. sajandil muutusid varasemad suhtlusvõrgustikud ning Skandinaavia suuna tähtsus suurenes.

See ei tähenda, et Eesti alale oleks saabunud suur hulk uusi elanikke. Arheoloogilised andmed ei näita rahvasterännuajal Eesti senise elanikkonna ulatuslikku väljavahetumist.

Kes siin elasid?


500. aasta paiku elasid Eesti alal kogukonnad, kelle keelest ja enesemääratlusest meil otseseid kirjalikke teateid ei ole.

Keeleajaloo, arheoloogia ja geneetika põhjal on põhjendatud seostada tollast elanikkonda hilisemate läänemeresoome rahvaste kujunemisega. Siiski tuleb olla ettevaatlik mõistetega eestlased ja muinaseestlased, sest tänapäevane eesti rahvus ei olnud veel kujunenud.

Samuti ei ole põhjust arvata, et rahvasterännuaeg tähendas Eestis samasuguseid suuri rahvastikuliikumisi nagu mõnes Kesk- ja Lõuna-Euroopa piirkonnas.

Varasemas uurimisloos seostati Baltimaid mõnikord gootidega ning oletati isegi gootide asumist siin. Tänapäeval ei peeta Eesti ala gooti püsiasustust tõendatuks. Gooti teooria kujunes suuresti 19. sajandi ja 20. sajandi alguse uurimistraditsioonis.

Asustus


Eesti ala oli hõredalt asustatud. Asustus paiknes eelkõige põlluharimiseks sobivatel aladel ning veekogude ja liikumisteede läheduses.

Arheoloogia ei võimalda 500. aasta talusid ja asulaid kõikjal ühesuguse täpsusega kirjeldada. Kindlasti ei tohiks kujutada kogu Eesti ala ühetaolise hajatalude süsteemina.

Elati puithoonetes, millest on säilinud vähe jälgi. Asulakohtade kõrval olid maastikus olulised kalmed ning mõnes piirkonnas kindlustatud kohad.

Keskmisel rauaajal hakkasid linnused Eesti asustuses ja ühiskonnas järjest nähtavamaks muutuma, kuid nende funktsioon ei olnud kõikjal ega kõigil perioodidel sama. Linnus võis olla kaitse-, võimu- või kogunemiskoht ning selle juures võis paikneda asula.

Seetõttu pole põhjust eeldada, et linnustes elas tingimata püsivalt ühiskonna ülemkiht – selline tõlgendus on üks võimalus, mitte kindel üldreegel.

Millest inimesed elatusid?


Põhilised elatusalad olid põlluharimine ja karjakasvatus, millele lisandusid kalapüük, jahipidamine ja korilus. Rauaaja Eesti peamine teravili oli oder. Kasvatati ka nisu ning teisi kultuurtaimi. Rukki tähtsus suurenes hiljem; 7.–9. sajandi Tartu leidudes oli rukis juba odra järel arvukuselt teine teravili.

Peeti veiseid, lambaid, kitsi, sigu ja hobuseid. Loomad andsid liha, piima, villa ja nahka ning veiseid kasutati tõenäoliselt ka tööloomadena.

Jõgede, järvede ja mere ääres oli oluline kalapüük. Rannikul ja saartel kütiti ka hülgeid. Metsadest saadi ulukeid, karusnahku, marju, pähkleid ja muid saadusi.

Seega ei sõltunud majapidamine ainult ühest elatusviisist. Mitme erineva toiduallika kasutamine aitas vähendada ikalduste ja muude kriiside mõju.

Käsitöö


Enamik igapäevaseid esemeid valmistati kohapeal. Olulised olid rauatöö, puutöö, tekstiilide valmistamine, naha-, luu- ja sarvetöö ning keraamika. Rauast valmistati tööriistu ja relvi, pronksist ja teistest metallidest ehteid.

Käsitööoskuste ja esemete levik näitab ühtlasi kontakte naaberpiirkondadega. Mõne eseme võõrapärane kuju ei tähenda tingimata, et selle valmistaja oli võõramaalane – eeskujud ja tehnoloogiad liikusid koos kaubanduse ja inimestevaheliste kontaktidega.

Kaubandus ja väliskontaktid


Eesti ei olnud 500. aasta paiku isoleeritud ääremaa. Ühendused kulgesid üle Läänemere ning mööda rannikut ja jõgesid. Eesti ala suhtles nii Skandinaavia, Soome kui ka lõunapoolsete Balti piirkondadega.

Arheoloogilised leiud näitavad eriti selgelt esemete ja stiilide levikut. Inimesedki liikusid, kuid arheoloogilise eseme põhjal ei saa automaatselt otsustada selle omaniku keelt või päritolu.

Tõenäoliselt veeti Eesti alalt välja karusnahku ja muid kohalikke saadusi ning sisse toodi metalle, ehteid ja muid kaupu, mida siin ei valmistatud või mida peeti väärtuslikuks.

Läänemeri oli seega pigem ühendustee kui piir.

Mida teame usundist?


500. aasta paiku Eesti alal elanud inimeste usundist teame märksa vähem kui nende majandusest või materiaalsest kultuurist.

Sellest ajast ei ole Eesti kohta kirjalikke usundiallikaid.

Arheoloogia võimaldab uurida matmisviise, ohverdamiseks tõlgendatud leide ja võimalikke rituaalse tähendusega paiku, kuid nende põhjal on raske taastada inimeste täpseid uskumusi.

Seetõttu ei saa kindlalt väita, et 500. aasta paiku austati Eestis Ukut, Taarat, Pikrit või teisi hilisematest allikatest tuntud nimelisi jumalusi. Samuti ei saa hilisemate sajandite hiiepärimust muutmata kujul sellesse aega tagasi kanda.

Tõenäoliselt olid uskumustes olulised surnud, loodus, üleloomulikud jõud ja rituaalne suhtlemine nendega, kuid nende täpne tähendus võis piirkonniti ja ajas erineda.

Matmiskombestik näitab, et surnute kohtlemisel järgiti keerukaid rituaalseid tavasid. Sellest ei saa siiski üheselt järeldada, milline ettekujutus inimestel surmajärgsest elust oli.

500. aasta Eesti usundit tuleb seetõttu käsitleda eelkõige arheoloogiliste jälgede, mitte hilisema jumalate panteoni kaudu.

536. aasta kliimakriis


Mõnikümmend aastat pärast siin kirjeldatud aega toimus Põhjamaade ajaloos erakordne sündmus.

536. aastal põhjustas suur vulkaanipurse atmosfääri sattunud aerosoolide tõttu põhjapoolkeral tugeva jahenemise. Järgnes veel vulkaanilisi sündmusi ning 530.–540. aastad kuuluvad viimase kahe aastatuhande kõige külmemate perioodide hulka.

Eesti arheoloog Andres Tvauri on seostanud selle kriisiga Eesti ja naaberalade asustuse ning arheoloogiliste leidude järsku vähenemist.

On tõenäoline, et ikaldused põhjustasid toidupuudust, rahvastiku vähenemist ja asustuse ümberkorraldumist. Kui suur osa elanikkonnast suri, kui palju lahkus mujale ning kui palju muutus lihtsalt asustusviis, ei ole võimalik täpselt kindlaks teha.

Seega oli 536. aasta kriis Eesti jaoks tõenäoliselt väga tõsine, kuid väide, et enamik Eesti elanikest suri nälga, läheb olemasolevatest tõenditest kaugemale.

Eesti muutuvate kultuuriruumide vahel


500. aasta Eesti paiknes mitme kultuuriruumi kokkupuutekohas.

Lõuna poolt saabusid Balti alade mõjud, põhja ja lääne poolt Skandinaavia ning Soome lahe piirkonna mõjud. Ida suunas ühendasid Eestit kontaktid teiste läänemeresoome ja kaugemate rahvastikega.

Neid mõjusid näeme eelkõige esemetes, matmiskommetes ja tehnoloogias. Nende põhjal ei saa aga Eesti eri piirkondade elanike keelt või etnilist kuuluvust alati kindlaks määrata.

Ka tänapäevane geneetika näitab, et Põhja- ja Ida-Euroopa rahvastike kujunemine oli pikaajaline protsess, milles toimusid nii inimeste liikumised kui segunemised. Uurali keelte leviku ja idapoolse geneetilise komponendi kujunemise kohta on viimastel aastatel lisandunud uut muistse DNA materjali.

Kokkuvõte


Umbes aastal 500 elas Eesti alal hõre põllumajanduslik rahvastik, kelle elu põhines põlluharimisel ja loomapidamisel ning mida täiendasid kalapüük, jahindus, korilus ja käsitöö.

Eesti ei olnud Euroopast eraldatud. Üle Läänemere ning mööda maismaa- ja veeteid liikusid inimesed, esemed, tehnoloogiad ja ideed. Eriti olulised olid kontaktid Skandinaavia, Soome lahe piirkonna ja Balti aladega.

Samas tuleb olla ettevaatlik hilisemate rahvaste ja usundiliste mõistete kandmisega 5.–6. sajandisse. Me ei tea, kuidas tollased inimesed ennast nimetasid, milliseid jumalusi nad tundsid või milliseid keeli kõneldi Eesti eri piirkondades.

Mõnikümmend aastat hiljem tabas piirkonda 536. aastast alanud kliimakriis, millega kaasnes tõenäoliselt oluline rahvastiku- ja asustuslangus.

500. aasta paiku oli Eesti seega vana Rooma rauaaja ja järgneva eelviikingiaja vahelises muutuste perioodis – kohalik ühiskond jätkus, kuid seda ümbritsevad kontaktivõrgustikud ja kultuurilised mõjud olid muutumas.

Allikad ja kirjandus