Sõna etümoloogia pärineb vanakreeka sõnadest étymon (ἔτυμον) ’tõene, tegelik; sõna algtähendus’ ja lógos (λόγος) ’sõna, õpetus’. Etümoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnade päritolu, algupärast tähendust ja ajaloolist arengut.
Etümoloogias uuritakse, millistest osadest sõna koosneb, kuidas selle kuju ja tähendus on aja jooksul muutunud ning millistes keeltes leidub selle vasteid, sugulassõnu või võimalikke eelkäijaid.
KOHANIMEVIHIKUS ei ole kohanimede ja märksõnade etümoloogiate esitamise eesmärk sõnade päritolu lõplik määratlemine. Selle asemel pakutakse eri keeltest sarnase tüve või kujuga sõnu ning võrreldakse nende tähendusi ja ajaloolisi vorme. Nii saab võrrelda eri keeltes ja eri ajastutel kasutatud sõnavorme ning hinnata, kas neil võiks olla seos uuritava kohanime või märksõnaga.
Paljude sõnade päritolu ja arengutee jääb ebaselgeks ning ka näiliselt „läbipaistva“ sõna ajalooline tähendus ei pruugi olla kindel. Seetõttu kasutatakse KOHANIMEVIHIKUS vajaduse korral väljendeid „võib-olla“, „tõenäoliselt“, „arvatavasti“ jm. Need tähistavad esitatud seletuse või kasutatud allikate erinevat kindlusastet.