Sissejuhatus
Eesti ala on olnud aastatuhandeid ühenduses germaani keeli kõnelevate rahvastega. Kontaktid Skandinaavia ja Läänemere lõuna- ning läänerannikuga ulatuvad kaugele esiaega.
Kuid kontakt ei tähenda veel asustust.
Arheoloogiline ese võib olla jõudnud Eestisse kaubanduse, kingivahetuse või kultuurilise mõju kaudu. Võõrast päritolu inimese matmine Eestis tõendab tema kohalolu, kuid ei näita tingimata, et tema rahvastikurühm elas siin püsivalt.
Seetõttu tuleb eristada kolme nähtust:
- germaani kultuurimõju ja kaubakontakte;
- germaani päritolu inimeste ajutist või üksikjuhtudel tõendatud kohalolu;
- germaani keelt kõneleva kogukonna püsiasustust.
Praeguste teadmiste põhjal on kaks esimest nähtust Eestis muinasajal hästi tõendatud. Kindlalt dokumenteeritav germaani keelt kõnelev püsiasustus kujunes aga keskajal.
Germaani kontaktid enne meie ajaarvamist
Eesti ala suhted Skandinaaviaga on vanemad kui germaani keelte ajalooliselt dokumenteeritud periood.
Eriti pronksiajal tihenesid kontaktid Läänemere eri kallaste vahel. Põhja- ja Lääne-Eesti arheoloogilises materjalis leidub nähtusi, millel on paralleele Skandinaavias. Need puudutavad esemete kõrval ka matmisviise, monumentaalarhitektuuri ja merega seotud suhtlusvõrgustikke.
Selliseid sarnasusi ei saa aga automaatselt tõlgendada Skandinaaviast saabunud elanikkonna asustusena. Esemed, ideed ja tehnoloogiad võivad levida ka ilma suurema rahvastikurändeta.
Samuti on raske määrata, milliseid keeli pronksiaegsetes kontaktvõrgustikes osalenud inimesed rääkisid. Seetõttu on täpsem rääkida kontaktidest Skandinaavia kultuuriruumiga, mitte veel germaani asustusest Eestis.
Rooma rauaaeg ja gootide küsimus
Rooma rauaajal, umbes 1.–4. sajandil pKr, olid Eesti alal tihedad kontaktid Läänemere teiste piirkondadega.
Eesti tarandkalmetest leitud ehetel ja muudel esemetel leidub paralleele Läänemere ida- ja kagurannikul ning kaugemalgi. See näitab ulatuslikke suhtlusvõrgustikke.
Varasemas uurimisloos seostati osa selliseid nähtusi germaani hõimude, eriti gootidega.
Gooti teooria
19. sajandil ja 20. sajandi alguses esitati teooriaid, mille järgi olevat gootid elanud mõnda aega Eesti alal ning liikunud hiljem siit lõuna poole.
Selliste käsitluste puhul seostati arheoloogilisi kultuure sageli üsna otseselt ajalooallikatest tuntud rahvastega.
Tänapäeva arheoloogia on selles märksa ettevaatlikum.
Arheoloogiline esemeliik või matmisviis ei määra iseenesest selle kasutaja keelt ega etnilist kuuluvust. Ka kaugelt pärinev ese ei tähenda tingimata, et selle valmistanud või algselt kasutanud rahvas elas leiukohas.
Tarandkalmeid käsitletakse Eesti ja naaberalade kohalike rauaaegsete kogukondade matmispaikadena. Nende uurimine näitab nii piirkondlikke erinevusi kui kaugkontakte.
Praegu ei ole piisavaid tõendeid, et Eesti alal oleks Rooma rauaajal eksisteerinud gootide või mõne teise idagermaani rahva püsiasustus.
See ei välista üksikisikute liikumist ega tihedaid kontakte germaani maailmaga.
Viikingiaeg ja Skandinaavia
Skandinaavia kontaktid muutuvad eriti nähtavaks eelviikingi- ja viikingiajal. Eesti paiknes Läänemere kaubandus- ja mereteede ääres ning siinsetest muististest on leitud Skandinaavia päritolu või Skandinaavia eeskujudega esemeid.
Samal ajal liikusid üle mere ka inimesed.
Kõige tähelepanuväärsem tõend pärineb Saaremaalt Salmelt.
Salme laevmatused
Salme kaks laevmatust pärinevad 8. sajandist, vahetult klassikalise viikingiaja alguse eelsest ajast.
Laevadesse oli maetud 41 meest. Arheoloogilised, osteoloogilised ja isotoopuuringud seostavad neid Skandinaaviaga ning eriti Mälari piirkonnaga.
Salme leid on erakordselt tugev tõend selle kohta, et Skandinaaviast saabunud relvastatud rühm viibis 8. sajandil Saaremaal.
Kuid Salme ei tõenda Skandinaavia asundust Saaremaal.
Mehed surid tõenäoliselt vägivaldse kokkupõrke tagajärjel ning maeti sündmuskoha lähedale. Me ei tea, kui kaua nad olid Saaremaal viibinud ega milline oli nende retke täpne eesmärk.
Salme näitab seega inimeste reaalset liikumist üle Läänemere, kuid mitte püsiasustust.
Kas viikingiajal elas Eestis skandinaavlasi?
See küsimus jääb praegu lahtiseks.
Skandinaavia ja Eesti ala vahelised kontaktid olid piisavalt tihedad, et üksikute skandinaavlaste või väikeste rühmade pikemaajaline viibimine Eestis on täiesti võimalik.
Ka vastupidine liikumine – Eesti alalt Skandinaaviasse – pidi aset leidma.
Arheoloogia ei võimalda aga praegu näidata Eestis selgelt eristatavaid viikingiaegseid Skandinaavia asulaid, mida võiks võrrelda näiteks mõne tuntud skandinaavlaste kolooniaga mujal Euroopas.
Seetõttu tuleb eristada tõenäolist inimeste liikumist ja tõendatud püsiasustust.
Viikingiaegse skandinaavia püsiasustuse olemasolu Eesti alal ei ole praegu tõestatud.
Saagad ja Eesti
Skandinaavia kirjalikus pärimuses leidub mitmeid lugusid Eesti ja eestlaste kohta.
Ynglinga saga jutustab Rootsi kuninga Ingvari sõjaretkest Eestisse ja tema surmast siin. Teistes saagades kirjeldatakse eestlaste, kurelaste ja skandinaavlaste vahelisi kokkupõrkeid, mereretki ja kaubandust.
Need tekstid on olulised Läänemere ajaloolise kontaktiruumi mõistmisel.
Saagasid tuleb aga kasutada ettevaatlikult. Enamik neist pandi kirja sajandeid pärast kirjeldatud sündmusi ning neis on ajalooline pärimus ühendatud kirjandusliku jutustamisega.
Seetõttu ei saa saagade põhjal üksi tõendada skandinaavlaste püsiasustust Eestis.
13. sajand – olukord muutub
13. sajandil muutub tõendusmaterjal põhjalikult.
Liivimaa ristisõdade ja Eesti ala vallutamisega saabusid siia saksa ja taani päritolu ristisõdijad, vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised ja võimukandjad.
Nüüd ei ole enam tegemist ainult arheoloogiliste kontaktide või üksikute inimeste kohaloluga. Kirjalikud allikad võimaldavad jälgida inimesi, institutsioone, linnu, maavaldusi ja perekondi.
Sellest ajast saab Eestis kindlalt rääkida germaani keelt kõnelevate inimeste püsivast kohalolust.
Kuid ka siin tuleb eristada taanlasi ja sakslasi.
Taanlased Põhja-Eestis
1219. aastal saabus Taani kuninga Valdemar II vägi Põhja-Eestisse ning pärast Lindanise lahingut kujunes Põhja-Eestis Taani võimuala.
Taani kuninga võimu alla kuulusid Tallinn ning suur osa Harju- ja Virumaast.
Koos poliitilise võimuga saabusid Taani kuninga ametnikud, vaimulikud, sõjamehed ja vasallid.
Kuid Taani võim ei tähenda, et Põhja-Eestisse oleks tekkinud arvukas taani talurahva asustus.
Taani päritolu või Taani kuningaga seotud inimesed moodustasid eelkõige võimu- ja halduskihi. Vasallkond oli mitmesuguse päritoluga ning sinna kuulus ka saksa päritolu ja kohalikke isikuid.
Seetõttu tuleb eristada Taani poliitilist võimu ja taanlaste demograafilist asustust.
1346. aastal müüs Taani kuningas oma Põhja-Eesti valdused Saksa ordule.
Saksa asustus
Palju ulatuslikuma ja pikaajalisema jälje jättis saksa keelt kõnelev sisseränne.
13. sajandist saabus Liivimaale inimesi Saksa-Rooma riigi eri piirkondadest. Nende hulgas oli ristisõdijaid, vaimulikke, orduvendi, kaupmehi, käsitöölisi ja vasalle.
Eriti oluline oli linnade kujunemine.
Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis kujunes keskajal tugev saksa keelt kõnelev kodanikkond. Linnad olid seotud hansakaubandusega ning nende õigus- ja kultuuriruum oli tihedalt seotud Põhja-Saksamaaga.
Saksa keelest sai linnade eliidi, kaubanduse ja suure osa halduse oluline keel.
Ka maa-aadli hulgas kujunes sajandite jooksul tugev saksakeelne kiht.
Baltisakslaste kujunemine
Keskajal Eestisse ja Liivimaale saabunud saksakeelsest elanikkonnast kujunes järk-järgult kohalik baltisaksa kogukond.
Baltisakslased ei olnud lihtsalt põlvest põlve Saksamaalt saabuvad sakslased. Tegemist oli Läänemere idakaldal kujunenud ajaloolise elanikkonnaga, kelle identiteet ja kultuur arenesid siin sajandite jooksul.
Nende hulka kuulus aadlikke, linnakodanikke, vaimulikke, kaupmehi, käsitöölisi, õpetlasi ja teisi ühiskonnarühmi.
Arvuliselt moodustasid baltisakslased Eesti elanikkonnast vähemuse, kuid nende poliitiline, majanduslik ja kultuuriline mõju oli sajandeid väga suur.
Saksakeelse elanikkonna järjepidev kohalolu kestis Eestis 13. sajandist kuni 20. sajandini.
Rannarootslased
Teise pikaajalise germaani keelt kõneleva kogukonna moodustasid Eesti rootslased ehk rannarootslased.
Nende asustus paiknes peamiselt Lääne- ja Loode-Eesti rannikul ning saartel.
Rootslaste Eestisse asumise täpset algust ei tunta. Kindlad kirjalikud teated pärinevad 13. sajandi lõpust ja 14. sajandist.
1294. aasta Haapsalu linnaõiguses mainitakse rootslasi ning 14. sajandist on säilinud juba rohkem dokumente nende maaomandi ja õiguste kohta.
Seetõttu võib rannarootslaste püsiasustust Eestis kindlalt jälgida hiljemalt 13. sajandi lõpust.
Varasem asustus on võimalik, kuid seda pole sama kindlalt dokumenteeritud.
Rannarootslaste asualad
Rannarootslaste peamised asualad kujunesid Vormsil, Noarootsis, Ruhnus, Osmussaarel, Pakri saartel, Hiiumaal ning Loode-Eesti rannikualadel.
Mitmes piirkonnas moodustasid rootslased sajandeid elanikkonna enamuse.
Nende keeleline pärand säilis eriti hästi kohanimedes. Eesti lääne- ja looderannikul leidub arvukalt ajaloolisi rootsikeelseid küla-, saare- ja loodusnimesid.
Erinevalt baltisakslastest olid rannarootslased suuremas osas talupojad, kalurid ja meresõiduga seotud inimesed.
Neil kujunesid oma kohalikud murded ja kultuuritraditsioonid.
Rootsi aeg ei tähendanud rootslaste massilist sisserännet
1561. aastast alates läksid Eesti alad järk-järgult Rootsi riigi võimu alla ning 17. sajandil kuulus peaaegu kogu tänapäeva Eesti Rootsi kuningriiki.
Seda perioodi nimetatakse Eesti ajaloos Rootsi ajaks.
Rootsi poliitilist võimu ei tohi siiski samastada rootslaste massilise asustamisega Eestisse.
Eestisse saabus küll Rootsi ametnikke, sõjaväelasi, vaimulikke ja teisi inimesi, kuid elanikkonna põhiosa jäi eestikeelseks ning kohalik baltisaksa eliit säilitas olulise positsiooni.
Rannarootsi kogukonnad olid selleks ajaks juba sajandeid Eestis elanud.
18.–19. sajand
Pärast Eesti ala minekut Vene keisririigi koosseisu 18. sajandi alguses ei kadunud ei baltisaksa ega rannarootsi elanikkond.
Baltisaksa aadli ja linnakodanike positsioon jäi pikka aega tugevaks. Saksa keel oli oluline kultuuri-, haridus- ja teaduskeel.
Rannarootslased säilitasid oma keele ja kohalikud kogukonnad eelkõige Lääne-Eesti saartel ja rannikul.
Seega ei sõltunud nende kahe germaani keelt kõneleva ajaloolise kogukonna olemasolu sellest, millisele riigile Eesti parajasti kuulus.
20. sajand ja ajalooliste kogukondade kadumine
20. sajandi poliitilised vapustused lõpetasid suuresti mõlema ajaloolise germaani keelt kõneleva kogukonna järjepidevuse Eestis.
1920. aastal alanud baltisakslaste ümberasumise käigus lahkus Eestist Saksamaale enamik baltisakslasi.
Teise maailmasõja ajal lahkus omakorda valdav osa Eesti rootslastest Rootsi. 1940. aastate alguses elas Eestis umbes 9000 rootslast ning neist ligikaudu 8000 siirdus sõja lõpuaastatel Rootsi.
Sellega lõppes suuresti nende ajalooliste kogukondade sajandeid kestnud territoriaalne järjepidevus Eestis.
Nende kultuuriline pärand jäi aga alles arhitektuuris, dokumentides, keeles, kohanimedes ja kultuurimälus.
Mida tähendab „germaani asustus“?
Eesti ajaloo puhul on mõiste germaani asustus kasutamisel oluline täpsus.
Germaani keelkonda kuuluvad nii saksa, rootsi kui taani keel, kuid nende kõnelejad saabusid Eestisse eri aegadel ja erinevatel põhjustel.
Samuti ei tähenda võõrvõim tingimata vastava rahva arvukat asustust.
Taani võimu ajal ei muutunud Põhja-Eesti taanikeelseks ning Rootsi ajal ei muutunud Eesti rootsikeelseks.
Seevastu rannarootslaste külades oli rootsi keel kohaliku elanikkonna emakeel ning keskaegsetes linnades kujunes pikaajaline saksakeelne kodanikkond.
Seetõttu tuleb poliitilise võimu, kultuurilise mõju ja tegeliku asustuse vahel vahet teha.
Kokkuvõte
Eesti ala kontaktid germaani keeli kõnelevate rahvastega ulatuvad kaugele esiaega.
Pronksi- ja rauaaja arheoloogilised leiud näitavad tihedaid sidemeid Skandinaavia ja teiste Läänemere piirkondadega. Rooma rauaaja gooti püsiasustust Eestis ei ole aga tõendatud.
Eelviikingi- ja viikingiajal muutusid kontaktid Skandinaaviaga eriti tihedaks. Salme laevmatused tõendavad otseselt Skandinaaviast saabunud inimeste viibimist Saaremaal 8. sajandil, kuid ei tõenda nende püsiasustust.
Kindlalt dokumenteeritav germaani keelt kõneleva rahvastiku püsiasustus Eestis algab keskajal.
13. sajandil saabusid Eesti alale taanlased ja sakslased. Saksakeelsest elanikkonnast kujunes sajandite jooksul baltisaksa kogukond.
Hiljemalt 13. sajandi lõpust on kindlalt dokumenteeritud ka rootsikeelne püsiasustus Eesti lääne- ja looderannikul ning saartel. Rannarootslaste kogukond säilis kuni Teise maailmasõjani.
Seega tuleb Eesti germaani asustusloos eristada muinasaegseid kontakte, inimeste tõendatud kohalolu ning keskajast alates kindlalt dokumenteeritud püsiasustust.
Allikad ja kirjandus
- Lang, Valter. The Bronze and Early Iron Ages in Estonia. Tartu University Press, 2007.
- Olli, Maarja. From Individuality to Regionality in the Distribution Area of Tarand Cemeteries in the Roman Iron Age. Tartu, 2019.
- Lillak, Anu. From Ashes to Interpretation: Fragmented, Commingled and Cremated Human Remains in Estonian Roman Iron Age (50–450 CE) Tarand Cemeteries. Tartu, 2025.
- Mägi, Marika. In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea. Brill, 2018.
- Salme laevmatuste arheoloogilised ja bioarheoloogilised uurimused.
- Henriku Liivimaa kroonika.
- Johansen, Paul. Eesti keskaegset asustus- ja rahvastikulugu käsitlevad uurimused.
- Eesti rootslaste ajaloo ja asustuse uurimused ning ajaloolised ürikud.