Kenning on vanapõhja ja vanainglise luules kasutatud kujundlik väljend, milles tavalise sõna asemel kirjeldatakse inimest, eset või nähtust kaudselt kahe või enama omavahel seotud mõiste kaudu.
Näiteks võidi laeva nimetada „mere hobuseks”, merd „vaala teeks” ja lahingut „relvade tormiks”. Sellise väljendi tähenduse mõistmiseks pidi kuulaja tundma nii poeetilist keelt kui ka selle taga olevat pärimust.
Kenningid skaldiluules
Eriti oluline oli kenning skaldiluules, kus keerukad kujundlikud väljendid moodustasid luulekeele olulise osa. Kenning võis olla lihtne kaheosaline väljend, kuid sellest võidi moodustada ka mitmeastmelisi ja väga keerukaid konstruktsioone.
Kenning koosneb tavaliselt põhisõnast ja seda täpsustavast osast. Nende sõnasõnaline tähendus ei pruugi veel näidata, mida väljend tegelikult tähistab. Näiteks „mere hobune” ei tähenda mütoloogilist looma, vaid laeva.
Kenningid ja mütoloogia
Paljud kenningid põhinevad Skandinaavia mütoloogial. Jumalaid, jumalannasid, kangelasi ja mütoloogilisi esemeid võidi nimetada nende suguluse, omaduste, tegude või tuntud müütide kaudu.
Seetõttu võib kenningi mõistmiseks olla vaja teada jutustust, millele väljend vihjab. Snorre Edda [1] Skáldskaparmál selgitabki suurel määral skaldiluules kasutatud poeetilisi väljendeid ja nende taga olevaid mütoloogilisi lugusid.
Kenningid on seetõttu olulised ka Skandinaavia mütoloogia uurimisel. Vanad skaldiluule kenningid võivad säilitada vihjeid mütoloogilistele tegelastele ja pärimustele, mida hilisemates jutustustes on kirjeldatud teisiti või mis pole muul kujul säilinud.
Samas tuleb kenningite kasutamisel allikana olla ettevaatlik. Kenning on poeetiline kujund, mitte otsene usundiline kirjeldus. Selle põhjal saab uurida mütoloogiliste kujutelmade ja lugude tundmist ning kasutamist luulekeeles, kuid üksikut kujundit ei saa automaatselt käsitada tõendina konkreetse uskumuse või rituaali kohta.