Aasid on Põhjamaade ja skandinaavia mütoloogias [1] peamine ja noorem jumalate suguvõsa, kes esindavad eelkõige võimu, sõjakust ja korda. Nad elavad taevases jumalate maailmas nimega Asgard ning valitsevad maailma ja inimeste üle.
Vananorra áss (mitmuses æsir) tähendab ‘jumal, aas’ ja tähistab üht aaside hulka kuuluvat jumalat. Naissoost vaste on ásynja ‘asinn, jumalanna’.
Sõna kuulub vanasse germaani religioossesse sõnavarasse ning selle vasted esinevad mitmes germaani keeles.
Sõna vanemaks kujuks rekonstrueeritakse alggermaani *ansuz ‘jumal, jumalik olend’. Selle järglaste hulka kuuluvad vananorra áss, vanainglise ōs ja vanaülemsaksa ans. Sama tüvi esineb paljudes vanades germaani isikunimedes.
Kohanimeuurimisel muudab tõlgendamise keeruliseks asjaolu, et vanapõhja ja Skandinaavia keeltes leidub samakujulisi sõnu ka tähendustes ‘palk, tala, post’ ning ‘mäeselg, vallseljak’. Neid ei saa automaatselt pidada áss ‘jumal’ tähendusvariantideks ega lähtuda nende kindlast ühisest päritolust.
Samas võivad jumal, kultuslik post või sammas ning kõrgem maastikukoht religioosses kontekstis omavahel kokku puutuda. Post või sammas võis olla kultusliku tähendusega ning mägi, seljandik või muu kõrgem paik võis olla kultuskoht. Seetõttu tuleb vanades kohanimedes esinevaid ans-, as-, aas-, os- ja nendega sarnanevaid nimeelemente hinnata koos nime varasemate kirjapanekute ja paiga ajaloolise, maastikulise ning arheoloogilise kontekstiga.
Etümoloogia
A: Áss ‘jumal, aas’
(1) alggermaani *ansuz ‘jumal, jumalik olend’;
(2) vananorra áss, mitm æsir ‘jumal, aas’;
(3) vananorra ásynja, mitm ásynjur ‘jumalanna, asinn’;
(4) vanainglise ōs ‘jumal’;
(5) vanaülemsaksa ans, ansi ‘jumal’;
(6) gooti *ansus, ladinapärases mitmusevormis Ansis, ‘jumalikud olendid’;
(7) vanaindia ásu- ‘elu, elujõud, hing’.
B: Áss ‘palk, tala, post, katusehari’
(8) vananorra áss ‘palk, tala’;
(9) gooti ans ‘palk, tala’;
(10) islandi ás ‘palk’;
(11) fääri ásur ‘palk’;
(12) norra ås ‘palk, tala’;
(13) taani ås ‘palk, tala’;
(14) rootsi ås ‘palk, tala’;
(15) soome ansas ‘palk’;
(16) ladina asser ‘latt, teivas, palk’;
(17) saami oassa ‘telg, katusehari’.
C: Ás ‘mäeselg, kõrgendik, voor, vallseljak’
(18) vananorra áss, ás ‘mäeselg, kõrgendik’;
(19) islandi ás ‘mäeselg, kõrgendik’;
(20) norra ås ‘mäeselg, madal kõrgendik’;
(21) taani ås ‘mäeselg, kõrgendik’;
(22) rootsi ås [oos] ‘mäeselg, vallseljak, kõrgendik’;
(23) shetlandi us ‘suur pank meres’;
(24) saami oassa ‘väike mägi’.
Allikad: de Vries áss 1–3; ásynja; Pokorny ansu-.
Need kolm rühma on vormilt lähedased, kuid nende ühine päritolu ei ole kindel. Näiteks tänapäevases võrdlevas käsitluses rekonstrueeritakse ‘jumala’ lähteks *ansuz, ‘palgi/tala’ lähteks *ansaz ning ‘mäeselja’ puhul *amsaz.
Kohanimedes
Kohanimedes võivad sõnaga áss seostuda eelkõige ajaloolised nimeelemendid ans-, as-/ás-, aas-, os-/ōs- ning liitnimedes ása-. Samas ei tõenda üksnes sellise nimeelemendi esinemine seost jumala või aasidega.
Eesti Kohanimeraamatu ajalooliste nimekujude registris leidub arvukalt As-/Ass- algusega kirjapanekuid, näiteks Ass, Assaka, Asseküll, Assenkayue, Asserien, Assiguer, Assmull, Assokul, Assoküll, Assuncauæ, Asze ja Aszemahle. Need kuuluvad eri kohanimede juurde ega tarvitse olla sama päritolu, kuid näitavad, et As-/Ass- algusega nimekujude esinemist Eesti vanades kirjapanekutes.
Seetõttu tuleb selliseid kohanimesid uurida nimekaupa. Võimalike seletuste hulka võivad sõltuvalt konkreetsest nimest kuuluda áss ‘jumal’, áss ‘palk, post’, ás ‘mäeselg, kõrgendik’, isikunimed ning muud sarnase kujuga sõnad.
Näide 1: kohanimi Aseri
Eesti kohanimedest väärib võrdlusena tähelepanu Aseri, mille ajalooliste nimekujude hulgas on Aszeryn (1534), Asseri (1796) ja saksakeelne Asserien. P. Johanseni andmeil võis Aseri mõis olemas olla juba 1367. aastal.
Eesti kohanimeraamatu [2] järgi pärines Aserist tõenäoliselt vasallisuguvõsa Asseryen, millest on teateid XIII sajandist. Suguvõsa esiisa Acerus (omastav Aceri) võis anda mõisale nime. Võimalik on ka vastupidine areng, kus küla nimi kandus suguvõsale. Kui algne oli külanimi, võis see lähtuda muistsest mehenimest As, mida tunti Eesti alal veel XVI sajandil.
Aseri ajalooline küla ja mõis paiknesid tänapäeva Aseriaru küla piires. Piirkonna muinasajalooline taust ei anna praegu otsest alust seostada kohanime jumaluste või ohverdamisega.
Nimekujud Aszer-/Asser- võimaldavad küll vormilist võrdlust germaani áss ‘jumal’, kuid nende seost Aseri kohanimega ei ole õnnestunud põhjendada. Praeguste andmete põhjal väärib esmajärjekorras tähelepanu nime võimalik isikunimeline päritolu.
Näide 2: kohanimi Õisu
Viljandimaal asuva Õisu vanemad nimekujud on Osekul, Ozekul (1527), Oszische buren (1551), Osekulle (1601) ja Osia Moysia (1638). KNR [3]
Eesti kohanimeraamatu järgi on nime tähendussisu ebaselge. Võrdluseks on esitatud vadja (h)õiss (‘hõss’) ‘õits, siga’.
Teise võimalusena võib kaaluda seost rootsi sõnaga ås [oos] ‘mäeselg, seljandik, vallseljak’. Õisu paikneb Õisu järve lähedal kõrgendikul, mille maastikuline kuju sobib sellise tähendusega. Nime vanemates kirjapanekutes võib eristada algusosa Ose-/Oze- ja lõpuosa -kul ‘küla’.
Maastikuline asukoht toetab seljandikuga seotud nime võimalust, kuid algusosa Ose-/Oze- keeleline kujunemine sõnast ås ei ole selge. Seetõttu jääb see tõlgendus oletuseks.
Kokkuvõte
Vananorra áss ‘jumal, aas’ kuulub vanasse germaani religioossesse sõnavarasse ning lähtub alggermaani kujust ansuz. Samakujulised sõnad tähendustega ‘palk, tala, post’ ja ‘mäeselg, kõrgendik’ muudavad vanade isiku- ja kohanimede tõlgendamise keerulisemaks, sest nende ühine päritolu ei ole kindel.
Eesti ajaloolistes kohanimedes leidub rohkesti As-/Ass- algusega nimekujusid. Nende seletamisel tuleb arvestada nii võimalikke germaani sõnavara vasteid kui ka isikunimesid ja kohalikke ajaloolisi olusid. Aseri nime uurimine näitab, et vormiline sarnasus sõnaga áss ‘jumal’ ei pruugi tähendada etümoloogilist seost.
Aseri nime puhul väärib tähelepanu võimalik isikunimeline päritolu, Õisu puhul aga võib kaaluda seost rootsi sõnaga ås ‘mäeselg, seljandik’. Viimane tõlgendus tugineb eelkõige paiga maastikulisele asukohale ning jääb keeleajalooliselt tõendamata hüpoteesiks.