Mustvee asub Peipsi järve läänekaldal Mustvee jõe suudmes. Esmapilgul näib nimi lihtne ja arusaadav: must vesi. Ajaloolised nimekujud, piirkonna loodusolud ning selle tähtsus Peipsi-äärse liiklussõlmena viitavad aga märksa mitmekihilisemale loole.
Mustvee vanimad teadaolevad nimekujud on (KNR [1]):
1493 Mustut,
1554 Mostuet,
1599 folwark Mostfersth alias Czarny, Mosthffer, wioska Musth alias Czarne,
1601 Mustvett,
1638 Mustajäcki,
1696 Mustweddist,
1796 Mustwed;
Vene keeles on kohta tuntud nimedega Чо́рна ja Поса́д Чёрный.
Juba ajaloolised nimekujud näitavad, et nime on eri aegadel mõistetud erinevalt. Osa vorme algab kujul Must-, osa aga Most-. Poola revisjonides kasutatud nimed Czarny ja Czarne ning vene Чёрный tähendavad kõik ‘musta’. See näitab, et hilisemad kirjutajad seostasid nime tumeda värvusega. Samas võivad sarnased sõnad eri keeltes kanda erinevaid tähendusi. Slaavi most tähendab silda või ületuskohta, mitmed germaani sõnad (most, moster, must, muster) aga niiskust, muda või märga maad.
Mustvee ümbruse loodus sobib selliste tähendustega hästi. Jõgi saab alguse soistelt aladelt ning kannab Peipsisse tumedat huumuserikast vett. Jõesuu ümbrus oli ajalooliselt mudane, roostikuline ja osaliselt soostunud. Tähelepanu väärib vanapõhja sõna veisa ‘muda, soo’, mis kirjeldab seda maastikku üllatavalt täpselt.
Mustvee paiknes ühtlasi olulisel rannateel ja Peipsi veeteel. Jõe ületamiseks võidi kasutada koolmekohta või ülevedu ning hiljem kujunes siia mõis ja küla. Mõned nimekujud võivad peegeldada just neid koha funktsioone.
Ka nime lõpuosa ei pruugi algselt tähendada tänapäevast sõna vesi. Võimalik, et selle taga peitub vanem germaani või skandinaavia tüvi, mida tuntakse kujul vé [2]ning mis on seotud püha või eraldatud paigaga. Sellisel juhul võis nimi algselt tähistada mitte üksnes mudast või tumedat jõesuudmeala, vaid ka erilist või pühaks peetud kohta.
Mustvee nimi näib ühendavat mitu eri keele- ja tähenduskihti. Kõige tõenäolisemalt peegeldab see piirkonna soist, mudast ja tumedaveelist loodust, kuid nime hilisemates kirjapanekutes võib näha ka mälestust siinsetest liiklusteedest, ületuskohtadest ja võimalikest vanematest kultuurikihtidest.
Allikad: de Vries (veisa); SAOB (must).