Eestis on palju kohanimesid, mille järelosa on või on ajalooliselt olnud pe, pä, pa, pæ, be, ba, pea, pee, pää, päh, peh, pan jms.
Kuna neid nimekujusid on kasutatud eri aegadel ja erinevates keelekeskkondades, ei saa eeldada, et kõik sellised kohanimed pärinevad ühest sõnast või kannavad ühesugust tähendust.
Eesti kohanimeraamatus seostatakse järelosi -pe, -pä, -pa, -be sageli sõnaga pea, mis võib tähendada ‘otsa, tippu’ või osutada kõrgemale maastikuosale. Selliseid nimesid esineb eriti rannikualadel. Osa kohanimesid on seletatud ka isikunimedega.
Nimekujude varieerumist on mõjutanud nii kohalik keelepruuk kui ka hilisem nimekorraldus. 1977. aasta külanimede korrastamise järel kujunesid kirjakeelsetes nimedes tavaliseks Põhja-Eestis -pea, saartel -pe ja -be ning Lõuna-Eestis -pää. (KNR [1])
Kettuneni uurimus
Nende nimeosade tähendusi on käsitlenud mitmed keeleteadlased. Lauri Kettunen uuris 1955. aastal põhjalikumalt järelosi -ba, -bä, -pa, -pä, -be, -pe ja -pää, seostades neid peamiselt sõnadega pea, ots, mäetipp ja lõpp. (Kettunen 1955 lk 1-7, 158-159, 164-166).
Kettunen ei piirdunud üksnes järelosade seletamisega, vaid püüdis sageli tuletada ka kogu kohanime tähenduse. Osa tema tõlgendusi on siiski väga oletuslikud ning meenutavad rahvaetümoloogiat.
Näiteks käsitles ta kohanime Tammispää, seostades selle eesosa tammega ja järelosa sõnaga pea. Sellest lähtudes pakkus ta nimele ka inimese iseloomuga seotud tähendusi, nagu ‘kõva pea’ või ‘lollpea’ (Kettunen 1955, lk 3, 164).
Selline seletus näitab hästi, kui kaugele võib kohanime tõlgendamisel jõuda üksnes sõnade tänapäevase tähenduse põhjal.
Kui talu või küla asub neeme tipus või kõrgendikul, võib sõna pea olla põhjendatud maastikuline seletus. Isikunime puhul ei saa aga tagantjärele kindlaks teha nime kandnud inimese iseloomu ega selle põhjal kohanime tähendust.
Seetõttu tuleb Kettuneni pakutud seletusi hinnata kriitiliselt, mitte võtta neid tõestatud etümoloogiatena.
Oluline on arvestada, et osa vaadeldavate järelosadega kohanimesid võis tekkida juba muinasajal, teised aga märksa hiljem. Seetõttu ei ole mõistlik otsida üht seletust, mis sobiks kõigile -pea, -pe, -be või -pää lõpuga kohanimedele.
Kohanime uurimisel tuleb võimaluse korral arvestada nime vanust, ajaloolisi kirjapanekuid, asukohta ning nii ees- kui ka järelosa võimalikku tähendust.
Nimeosade võimalikud tähendused
A: Kultus- või pühapaik
Muinasajal võisid kultus- ja pühapaigad olla olulised maastikulised tähised. Need olid kogukonnale tuntud kohad, mille tähendus ulatus kaugemale üksiku inimese elukohast või majapidamisest.
Skandinaavia muinasusus olid pühapaigad sageli tavalisest ruumist eraldatud ning võisid olla piiratud aia või muu rajatisega. Selliste kohtade nimed võisid osutada jumalusele, kultuslikule tegevusele või paiga erilisele tähendusele.
Võimalik, et osa Eesti vanadest kohanimedest tähistas samuti kultuspaiku. Selle võimalusega tuleb arvestada ka -pe, -pä ja -be lõpuga nimede uurimisel.
Samas ei ole seni leitud piisavat keeleajaloolist alust, et tuletada neid järelosi otseselt mõnest kultuspaika tähistavast sõnast. Seetõttu saab kultuspaiga tähendust käsitleda võimaliku kohafunktsioonina, mille kasuks peavad rääkima ka muud andmed.
Etümoloogia A: Kultusliku tegevuse ja piiritletud paigaga seotud sõnad
(1) Vanapõhja beiða ’nõudma, anuma, paluma, soovima, välja kutsuma’;
(2) vanaülemsaksa beta ’palve’;
(3) vanapõhja bher ’punuma, kuduma’ > ’vitstest punutud aed, serv, piire’;
Allikad: de Vries beiða, berja.
Need sõnad iseloomustavad kultusliku tegevuse ja piiritletud pühapaiga mõisteid, kuid ei tõenda nimeosade -pe, -pä või -be otsest etümoloogilist päritolu.
B: Põldu hariv ja loomi kasvatav majapidamine
Nimeosade võimalike tähenduste hulka kuulub ka põllumajanduslik tegevus.
Indoeuroopa tüvega pā-, pə- seostatakse toitmist, kasvatamist ja karjatamist. Sellest lähtudes võib kaaluda, kas mõni kohanimi tähistas algselt paika, kus kasvatati loomi, hariti maad või toodeti toitu.
Samas ei tõenda nende sõnade tähenduslik sarnasus veel, et nimeosad pe ja pä oleksid neist otseselt kujunenud.
Etümoloogia B: Toitmine, kasvatamine ja toidu valmistamine
(4) indoeuroopa pā-, pə- ’toitma, kasvatama, karjatama’;
(5) vanaindia ра́саti ’keetma, küpsetama’;
(6) vanaindia pakvá ’keedetud, valminud’;
(7) vanaislandi føða ’toitma’;
(8) gooti fōdjan ’söömine’;
(9) vanaülemsaksa fuatar ’toit, eine’;
(10) vanainglise fēdan ’toitma’;
(11) vanasaksi fōdian ’sööt’;
(12) ladina pānis ’leib’;
(13) ladina pābulum ’toit’;
(14) vanakirikuslaavi *pekǫ, *pešti ’küpsetama’;
(15) slaavi реkú ’ahi, küpsetusahi’;
Allikas: Pokorny pā- : pə-; pā-t- : pə-t.
C: Kariloomad, vara ja kauplemiskoht
Indoeuroopa sõnatüvega *peḱ- on seotud kariloomade, vara ja rikkuse nimetused.
Varases ühiskonnas olid kariloomad olulised varanduse ja vahetuskaubanduse kandjad. Sellest tuleneb ka mitmes keeles esinev tähenduslik seos kariloomade, omandi ja raha vahel.
Kohanimede puhul võib seetõttu kaaluda tähendusi ‘karjakasvatuskoht’, ‘kariloomadega seotud majapidamine’ või laiemalt ‘kauplemiskoht’.
Viimane on siiski võimalik kohafunktsiooni tõlgendus, mitte nimetatud sõnatüve otsene tähendus.
Etümoloogia C: Kariloomad ja varandus
(16) indoeuroopa *pek̂ ’villa kitkuma’;
(17) indoeuroopa pō(i), pī ’karjatama, loomi valvama ja kaitsma’;
(18) vanaindia páśu ’kariloomad’;
(19) vanapreisi pecku ’kariloomad’;
(20) leedu pékus ’kariloomad’;
(21) ladina pĕcus ’kari, koduloomad’;
(22) ladina pĕcūnia ’varandus; raha’;
(23) ladina pāstus ’loomade karjatamine, söötmine’;
Allikas: Pokorny pek̂-2;
D: Majapidamine, omand ja vara
Germaani keeltes esineb sõnapere, mille tähendused hõlmavad kariloomi, omandit, vara ja raha.
Eesti keele vanemas häälikusüsteemis puudus f-häälik ning võõrnimede mugandamisel võis see asenduda muu hulgas p– või v-häälikuga. Seetõttu väärivad sellesse sõnaperre kuuluvad nimetused tähelepanu ka Eesti kohanimede uurimisel.
Võimalik, et osa kohanimesid osutas majapidamisele, kariloomade pidamisele või varalisele kuuluvusele. Konkreetse nime puhul tuleb sellist tõlgendust siiski toetada ajalooliste nimekujudega.
Etümoloogia D: Omand, vara ja kariloomad
(24) vanapõhja fǣr ’lambad’;
(25) vanataani fæ ’omand, varandus, maaomand, kari, koduloomad’;
(26) vanarootsi fä ’kariloomad, talu, varandus, raha, maaomand’;
(27) islandi fé ’omand, varandus, maaomand, koduloomad, raha’;
(28) gooti faíhu ’kariloomad, varandus, raha, maaomand’;
(29) saksa vieh ’kariloomad’;
(30) vanaülemsaksa fihu ‘tasu, teenistus’; ’kariloomad’;
(31) vanainglise feoh ’tasu, teenistus’;
(32) inglise fee ’tasu, teenistus’.
Allikad: Falk fæ; Pokorny pek̂-2; pā-, pə-; de Vries fé; ΛΓΩ пеку.
E: Elukoht, talu või küla – seos sõnadega bo ja by
Osa Eesti kohanimede järelosi -be ja -pe võib olla seotud germaani päritolu sõnaga by, mis on tähistanud talu, küla või muud asustusüksust.
Sõna by on omakorda seotud sõnaperega bo, mille tähendused hõlmavad elamist, asustamist ja maa harimist. Vanemates kohanimedes võis by osutada ka kasutusele võetud maa-alale, mitte tingimata juba olemasolevale külale.
Sellise seose näiteks on Läänemaal asuva Tuksi [2] küla rootsikeelne nimi Bergsby, mille kohalikus pruugis esineb ka nimekuju Bärspe. Nime Bergsby järelosa -by ‘küla’ esineb seega sama kohanime kohalikus kujus lõpuna -pe.
Vt märksõna bo, by. [3]
See näide annab alust arvestada võimalusega, et mõne Eesti kohanime -pe või -be võib tähendada elukohta, talu, küla või kasutusele võetud maa-ala.
Tuksi näide ei tõenda siiski, et kõik samakujulised järelosad oleksid tekkinud sõnast by. Samuti ei näita see otsest häälikulist kujunemist sõnast bo, kuigi bo ja by kuuluvad samasse sõnaperre.
F: Maastikuline tähendus – pea, ots või kõrgendik
Osa vaadeldavatest kohanimedest võib pärineda eesti sõnast pea, mille tähendused hõlmavad ka millegi otsa, tippu või kõrgemat osa.
Selline seletus sobib eriti kohanimedele, mille asukoht on seotud neeme, kõrgendiku või muu selgelt eristuva maastikuvormiga.
Samas ei saa sõna pea pidada kõigi -pe, -pä, -be või -pää lõpuga kohanimede ühiseks algallikaks. Eri aegadel ja eri keeltes kujunenud nimeosad võivad olla sarnase kujuga, kuid erineva tähendusega.
Kokkuvõte
Eesti kohanimede järelosad pe, pä, pa, be, ba, pea, pää ja teised sarnased nimekujud ei pruugi olla ühesuguse päritolu ega tähendusega.
Paljud selliste järelosadega kohanimed on kirja pandud juba 1241. aasta Taani hindamisraamatu Eesti nimekirjas, mille andmed pärinevad 1219.–1220. aasta paiku tehtud üleskirjutustest. Need nimed võisid olla kasutusel enne nende kirjapanekut ning pärineda ristiusueelsest ajast. Nende varane esinemine ei tõenda aga kultuslikku tähendust.
Muinasajal olid kultus- ja pühapaigad tõenäoliselt olulised ühiskondlikud ning maastikulised tähised. Seetõttu võib osa vanadest kohanimedest olla seotud kultusega. Teised nimed võisid tähistada elukohti, majapidamisi, haritavat maad, karjakasvatust, kaubandust või maastikuvorme.
Vaadeldavate nimeosade võimalikud tähendused on seega:
- kultus- või pühapaik;
- piiratud või tarastatud ala;
- põldu hariv või loomi kasvatav majapidamine;
- kariloomade, vara või kauplemisega seotud koht;
- elukoht, talu või küla;
- kasutusele võetud või haritav maa-ala;
- kõrgendik, neem, ots või muu eristuv maastikuvorm.
Need on võimalikud tõlgendussuunad, mitte kõigi nimetatud järelosade tõestatud tähendused.
Kohanime seletamisel tuleb arvestada nime vanust, ajaloolisi kirjapanekuid, asukohta ning ees- ja järelosa võimalikku tähendust. Eriti oluline on mitte lähtuda üksnes nime tänapäevasest kirjapildist.
Näiteks Kettuneni käsitletud Tammispää ei pea tingimata tähendama ‘tammepead’ ega osutama inimese iseloomule. Võimalik oleks uurida ka tähendusi ‘Tamme talu’ või ‘Tamme küla’, kuid sellise seletuse kinnitamiseks on vaja täiendavaid nimeajaloolisi andmeid.
Vt ka märksõna: berg [4].