Sõna püha tähistab midagi eraldatud, erilist või austatavat. Eesti püha ja soome pyhä kuuluvad vanasse läänemeresoome sõnavarasse, kuid selle täpne päritolu ei ole kindlalt teada.
Sarnase tähendusega sõnu leidub paljudes keeltes, kuid need ei pärine ühest ja samast algallikast. Näiteks germaani keeltes esineb sõnatüvi (*wīhaz, gooti weihs, vanaülemsaksa wīh), mis tähistab püha või pühitsetud kohta. Teine germaani rühm (heilig, hellig) on seotud pigem terviklikkuse ja puutumatuse mõistega. Balti ja slaavi keeltes (nt leedu šventas, vene svjatoj) ning ladina (sacer, sanctus) ja kreeka (hagios) keeltes on samuti omaette sõnad püha tähistamiseks.
Läänemeresoome keelte sees on pakutud seost sõnadega piht ja piha, mis tähendavad piiritletud või aiaga eraldatud ala (õu, hoov, karjaaed). See viitab võimalusele, et püha on algselt tähistanud just eraldatud ja erilise tähendusega ruumi. Samuti on tähenduslikult lähedane sõna puhas, kuigi see ei pärine samast tüvest.
Kohanimes viitab püha sageli paigale, mida on peetud eriliseks – olgu selleks jõgi, allikas, kivi, mets või muu loodusobjekt. Selline koht ei pruugi olla seotud kindla usundiga, vaid pigem kogemusega, et seal on midagi teistsugust või tähenduslikku.
Seetõttu aitab märksõna püha koos selle võõrkeelsete vastetega kohanimede uurijal mitte ainult ära tunda võimalikke sakraalseid paiku maastikus, vaid ka mõista ja tõlgendada kirjalikes allikates esinevaid sõnu, nende päritolu ja tähendust.
Etümoloogia
(1) alggermaani *wī́xa-z/*wīgá-z, *wī́xia- ’püha’;
(2) alggermaani *wī́xan-, *wī́xian-/*wīgián-, *wī́xēn-; *wikkēn ’pühitsema’;
(3) gooti weihs, wīh-s ‘püha’;
(4) vanaülemsaksa wīh, wīhi ’püha’ (8.saj);
(5) keskülemsaksa wīch ’püha’;
(6) vanasaksi wīh- ’püha’; wīh ‘tempel’;
(7) islandi heilagur ’püha’;
(8) norra hellig ’püha’;
(9) rootsi helig ’püha’;
(10) taani hellig ’püha’;
(11) saksa heilig ’püha’;
(12) vanaülemsaksa heilag ’püha’;
(13) gooti hailis ’terve’;
(14) ladina săcer ’pühitsetud, püha’;
(15) ladina sānctus ‘pühitsetud, püha, puutumatu’;’
(16) prantsuse saint, sacré ’püha’;
(17) vanavene svyaty (alates 11.saj) ’püha’; (alates 15.saj) ’pühadus’;
(18) vene svyaty ’religioosselt austatud, jumalik’, ’sügavalt austatud, kallis’;
(19) vanakirikuslaavi svętъ ’püha’;
(20) vene svjatój ’püha’;
(21) vanapreisi swenta– ’püha’;
(22) läti svēts ’püha’;
(23) leedu šventas ’püha’:
(24) kreeka hagios ’püha, pühitsetud’;
(25) luulesaami ájlis ’püha’; basse ’püha’, ’ohvrikoht, ohver’;
(26) lapi ailes, passe ’püha’;
(27) soome pyhä ’püha’;
(28) liivi pivà, püvà ’püha, jumalaga seotud’;
(29) vanaindia pūtá- ’puhas’;
(30) ladina pŭtus ’puhas, rikkumata, moonutamata’;
(31) soome puhdas ’puhas’;
(32) eesti puha ’täiesti, tervenisti, üleni, kogu ulatuses, ainult, üksnes’;
(33) eesti puhas ’määrdumatu, mustuseta; aus, siiras, õige; veatu , laitmatu; lisanditeta; täielik, ehtne’;
(34) luulelapi puhtēs ’puhas’;
(35) luulelapi pihē ’sisehoov’;
(36) soome piha ’õu, hoov’.
Allikad: Pokorny sak, peu-1, u̯eik; ΛΓΩ святой; Ihre ailes, passe; Babel *weik-; Kettunen pivà, püvà; ETY puha, puhas; Grundström pihē, puhtes.