Vad ja koole on eri päritoluga sõnad, mis tähistavad koolmekohta ehk madalat kohta, kus jõge või muud veetakistust saab ületada. Germaani vad-sõnapere on seotud kahlamise ja vees liikumisega, eesti koole kuulub aga vanasse läänemeresoome-permi sõnavarasse. Koolmekohad olid muistsete liikumisteede olulised sõlmpunktid, mille juurde võisid kujuneda teed, peatuspaigad ja asulad. Mõned neist võisid olla ka piiripaigad või omada usundilist tähendust.
Sõnade päritolu ja tähendus
Koolmekoht on madal koht jões või muus veekogus, mida saab läbida jalgsi, ratsutades või sõidukiga. Enne sildade rajamist olid sellised ületuskohad liikumiseks hädavajalikud.
Germaani keeltes tähistavad vad-tüvelised sõnad nii läbi vee kahlamist kui ka madalat ületuskohta. Eesti koole tähendab samuti madalaveelist läbitavat kohta, kuid pärineb teisest sõnaperest.
Etümoloogia A: Germaani vad – kahlamine ja koolmekoht
Indoeuroopa u̯ādh-, u̯ədh- tähendas ‘minema, astuma, kõndima’. Sellest kujunesid sõnad, mis tähistavad vees liikumist ning kohta, kus vett saab ületada.
(1) ladina vādō ‘minema, astuma, kõndima’;
(2) ladina vadum ‘madal koht vees, koolmekoht’; ‘veekogu, meri’;
(3) germaani waða- ‘koolmekoht’;
(4) vanapõhja vaða ‘kahlama, läbi vee liikuma’;
(5) vanapõhja vað ‘vesi, järv; koolmekoht, madal veekoht’;
(6) vanapõhja vaðall, vaðill ‘koolmekoht, madal ületuskoht’;
(7) norra vodul, vodl ‘madal koht jões’;
(8) vanarootsi vaþa ‘sumpama, kahlama läbi vee või lume’;
(9) keskalamsaksa wat ‘madal koht vees’;
(10) vanaülemsaksa wat ‘koolmekoht’;
(11) vanainglise gewæd ‘koolmekoht’;
(12) vanainglise wadan ‘minema, edasi liikuma, kahlama’;
(13) vanafriisi wada ‘minema, edasi liikuma, kahlama’;
(14) rootsi vada ‘kahlama’;
(15) saksa waten ‘kahlama’.
Allikad: Pokorny u̯ādh-, u̯ədh-; de Vries vað, vaða, vaðall, vaðill; Pabel wadan-; KLH 19:398–408.
Vanapõhja vað esineb ka teistes tähendustes, näiteks kalapüügiriista või sidumisvahendi nimetusena. Samuti tähendab rootsi vad ‘noot’. Neid sõnu ei saa üksnes sarnase kirjapildi põhjal pidada koolmekohta tähistava sõna etümoloogilisteks vasteteks.
Etümoloogia B: Eesti koole ja koold
Eesti koole tähendab madalaveelist kohta, kus jõge saab ületada. Eesti etümoloogiasõnaraamatu (ETY) järgi kuulub see läänemeresoome-permi sõnavarasse.
Sugulaskeeltes leidub nii koolmekohta kui ka vees või märjal pinnasel liikumist tähistavaid sõnu.
(16) eesti koole ‘madalaveeline läbitav koht jões’;
(17) liivi kūoļma ‘soine nõgu’;
(18) udmurdi kolan ‘koole’;
(19) komi kevni̮ ‘sumama, sumpama’;
(20) mordva kelni̮ ‘sumama, sumpama’.
Sõnaga koole on oletamisi seotud ka eesti koold, mis tähendab jõekäänakut või jõest eraldunud jõesilmust.
(21) eesti koold ‘käänak, käänd; jõest eraldunud jõesilmus’.
Allikas: ETY märksõnad koole [1] ja koold [2].
Sõnade koole ja koold võimalik ühine päritolu on huvitav, sest jõekäänakud, madalad veekohad ja soised nõod kuuluvad samasse maastikulisse keskkonda. Nende sõnade tähendused on siiski erinevad ning koold ei tähenda otseselt koolmekohta.
Etümoloogia C: Koolmekoht balti ja slaavi keeltes
Koolmekohta ja kahlamist tähistavat sõnavara leidub ka balti ja slaavi keeltes. Pokorny käsitleb seda indoeuroopa tüve bhred(h?)- all, mille tähendus on ‘kahlama, vees liikuma’.
(22) leedu brìsti ‘kahlama’;
(23) leedu brastà, brastvà ‘koolmekoht’;
(24) läti brist ‘kahlama’;
(25) läti braslis ‘koolmekoht’;
(26) vene brod ‘koolmekoht’;
(27) vanaslaavi brodъ ‘koolmekoht’;
(28) vene broditi ‘kahlama, vees liikuma’.
Allikas: Pokorny bhred(h?)-.
Need sõnad on tähenduselt lähedased germaani vad-sõnaperele, kuid pärinevad teisest indoeuroopa tüvest.
Etümoloogia D: Kitsas läbipääs ja tähistatud koht
Koolmekoht võis olla kitsas või madal läbipääs, mida tuli maastikul ära tunda. Mõnel juhul võidi ületuskoha leidmiseks kasutada vaiu, kive või muid maamärke.
Selle võimalusega seoses väärivad võrdlemist ka järgmised sõnad:
(29) vanaiiri cōil, cōel ‘õhuke, kitsas’;
(30) läti kaîls ‘alasti, paljas; vilets’;
(31) slaavi kolótъ ‘seisma, tapma, lõhestama, hakkima’;
(32) slaavi kolъ ‘post, vai’.
Allikas: Walde qoilo; qel-, qelā-.
Need on täiendavad tähenduslikud ja etümoloogilised võrdlused, mitte eesti sõna koole tõendatud päritoluseletused.
Eriti huvitav on slaavi kolъ ‘post, vai’, sest vaiu võidi kasutada läbipääsude tähistamiseks. Praegu ei ole siiski tõendatud, et eesti koole oleks sellest sõnast tuletatud.
Koolmekohad muistsetes liikumisvõrkudes
Koolmekohad kujunesid sageli looduslikult soodsatesse paikadesse, kus jõgi oli madalam, vool aeglasem või põhi kõvem. Mõned sellised kohad võisid olla kasutusel juba metsloomade liikumisradadel ning hiljem kujuneda inimeste püsivateks ületuskohtadeks.
Koolmekohad olid olulised nii jalgsi liikujatele, ratsanikele kui ka veoloomade ja koormatega reisijatele. Nende juurde võisid koonduda teed, kaubandus ja asustus.
Soodsad looduslikud ületuskohad võisid püsida kasutuses sajandeid, kuigi jõesängide, veetaseme ja maastiku muutused võisid nende asukohta või läbitavust mõjutada.
Koolmekohtadega sarnased läbipääsud võisid paikneda ka soodes ja muudel märgaladel. Selliste teede kaudu pääseti kuivematele soosaartel paiknenud elupaikadele, pelgupaikadele, kultuskohtadele või hilisematele talukohtadele.
Märgalade läbipääsud võisid olla tugevdatud puidu, kivide või muu materjaliga. Mõnikord oli tegemist üksnes kindla rajaga, mida tundsid kohalikud elanikud.
Need läbipääsud olid olulised eriti seal, kus ümbritsev maastik oli raskesti läbitav.
Koolmekohtade tähistamine
Koolmekohti võidi tähistada kasvavate puude, puidust vaiade, suurte kivide või muude maamärkidega. Mõnel juhul võis õiget ületuskohta näidata üksnes sisse tallatud rada või kalda eripära.
Tähised olid olulised eelkõige võõrastele liikujatele ning olukordades, kus veetase või ilmastikuolud muutsid ületamise keeruliseks.
Koolmekoha tähistamine ei olnud siiski kõikjal ühesugune. Ületuskoha leidmise viis sõltus kohalikust maastikust ja kasutusviisist.
Koolmekohad kui piiripaigad ja võimalikud kultuskohad
Jõed, ojad ja sood võisid olla looduslikud piirid eri maa-alade vahel. Koolmekoht oli paik, kus seda piiri sai ületada.
Sellised üleminekupaigad võisid omandada ka usundilise tähenduse. Mõne koolmekoha läheduses võis paikneda ohvrikoht, püha puu, kivi või muu rituaalselt oluline objekt.
Koolmekoha eriline tähendus võis tuleneda selle asukohast kahe erineva maa-ala või maastikutüübi piiril. See ei tähenda siiski, et iga koolmekoht oleks olnud kultuspaik.
Kohanimede uurimisel tasub võimaliku usundilise tähenduse kõrval arvestada ka koolmekoha praktilist ülesannet: see oli läbipääs, mida tuli teada, kasutada ja mõnikord ka kontrollida.
Kohanimede uurimisel
Koolmekohtade mälestus võib olla säilinud kohanimedes ka siis, kui ületuskoht ise on maaparanduse, jõgede süvendamise, sildade ehitamise või teede ümberkujundamise tõttu kadunud.
Otseste koolmekohta tähistavate nimeosade kõrval tasub tähelepanu pöörata ka teistele võimalikele viidetele.
Näiteks võib kohanime eesosa Üle- osutada paigale teisel pool jõge või muud takistust. Vanad Silla- nimed võivad viidata ületuskohale, kuid nende põhjal ei saa ilma täiendavate andmeteta otsustada, kas seal oli varem sild, koolmekoht või muu läbipääs.
Soo- ja rabamaastikel võivad muistsetele ühendusteedele viidata ka sellised nimed nagu Soosilla, Sooküla ja Rabasaare.
Sõnaosa vad võib esineda nii kohanime alguses kui ka lõpus ning olla ühendatud mõne teise maastikku või paiga kasutust kirjeldava nimeosaga.
Näiteks võib kohanime Hälvati ühe võimaliku tõlgenduse järgi seostada kiviga (häll), mille juurest algas koolmekoht või kividega tähistatud ületusrada. Selline seletus vajab siiski ajalooliste nimekujude ja kohaliku maastiku kontrollimist.
Kokkuvõte
Koolmekohad olid muistsete liikumisteede olulised sõlmpunktid. Need võimaldasid ületada jõgesid ja teisi veetakistusi ning võisid ühendada asulaid, kaubateid ja eri maa-alasid.
Germaani vad ja eesti koole on eri päritoluga sõnad, mille tähendus on seotud madala läbitava veekohaga. Sarnast sõnavara leidub ka balti ja slaavi keeltes.
Koolmekohad võisid olla tähistatud ning mõnel juhul omada piiri- või kultuspaiga tähendust. Nende tähtsus võis säilida väga kaua, mistõttu on võimalik, et osa muistsetest ületuskohtadest on tänapäeval äratuntavad eelkõige kohanimede kaudu.
Kohanimede uurimisel tuleb arvestada nii nime ajaloolisi kirjapanekuid kui ka paiga maastikulist asendit. Eriti olulised on vanad jõeületuskohad, soode läbipääsud ja teede ristumiskohad.
Võimalikke kohanimesid
Need nimed on esitatud uurimisnäidetena. Ühegi nime puhul ei saa üksnes kirjapildi sarnasuse põhjal otsustada, et see tähistas algselt koolmekohta.
Nimed on valitud Eesti kohanimeraamatust.
Koolma, Lüganuse vald (1796, 1913 Kolma); KNR [3].
Vadi, Mustvee vald (1599 Wadey, 1624 Waddikill, 1811 Waddi, 1839 Waddai); KNR [4].
Vägeva, Jõgeva vald (1558 Dirick to Weggevade); KNR [5].