Vete, viti ning nende ajaloolised nimekujud (vita, wita, witan, vite, vete, vette, vede jt) kuuluvad vanasse sõnavarasse, mis on seotud märkide, tähiste ja märgutuledega. Neid sõnu kasutati paikade kohta, mille ülesanne oli näidata teed, anda hoiatussignaale või edastada teateid järgmisele vaatluspunktile.
Sellised tähised kuulusid muistsete liikumis- ja kaitsevõrkude juurde ning olid kasutusel kogu Läänemere piirkonnas.
Seda mõistet kasutati märgutulede süsteemis, mida erinevates allikates nimetatakse veel mitmete teiste nimedega. Loe lähemalt artiklist Märgutuledega seotud kohanimed [1].
Etümoloogia
(1) Islandi viti ’märk, hoiatus; majakas, tuletorn; märgutuli’;
(2) fääri viti ’märgultuli’;
(3) norra vite ’märgultuli’;
(4) rootsi vete, vette ’märk, signaal’; ’näitaja’;
(5) taani vede ’märk, signaal’;
(6) vanapõhja vita ’jälgima, vaatlema’;
(7) vanapõhja viti ’märk, ettekuulutus’;
(8) vanaslaavi viděti ’nägema’;
(9) vanainglise wita ’näitaja, nõuandja’;
(10) germaani witan ’nägema, teadma’, witon ’kätte näitama, kindlaks määrama’;
(11) eesti viit ’(tee)viit’.
Allikad: de Vries vita 4, viti; KHL 19:673 Vete I.
Võimalikke kohanimesid
Vetiku, Vinni vald (1726 Wittick, 1796 Wettik); KNR [2]
Vätta, Saaremaa vald (1492 Fettel, 1497 Vettel); KNR [3]