Esialgu ei olnud midagi peale maagilise kuristiku Ginnungagapi, mis laius igavesti igas suunas. Kuristiku põhjapoolses servas tekkis pime ja külm riik Niflheim (’pimeduse riik’), mille keskel pulbitses allikas Hvergelmir. Sellest said alguse üksteist jäist Elivagari jõge, mis kattis aja jooksul suure osa Ginnungagapist paksu jää ja härmatisega.
Lõunas asus kuum ja tuleleegitsev Muspelheim (’tule kodu’), mida valvas leegitseva mõõgaga hiiglane Surt.
Elu ja jumalate tekkimine
Kui Niflheimi jäine härmatis ja Muspelheimi kuumus kokku puutusid, sulasid nad ning tilkusid. Sellest tekkis hiiglane Ymir (’müriseja’), kellest sai rimtursade (härmahiiglaste) suguvõsa algus. Ymiri toitis oma piimaga ürglehm Audumbla. Samal ajal lakkus Audumbla jäätunud kive ning kolmandal päeval ilmus neist esivanem Bure.
Bure poeg Bor abiellus hiiglane Böltorni tütre Bestlaga. Nende poegadeks said Oden, Vile ja Ve – esimesed aasijumalad.
Maailma loomine
Oden, Vile ja Ve tapsid Ymiri ning lõid tema kehast uue maailma. Ymiri lihast sai maa, verest mered ja järved, luudest mäed, hammastest kivid, juustest taimestik ja ajust pilved. Kolju kasutati taevavõlviks, mida hoidsid neli kääbust: Austri, Vestri, Nordri ja Sudri. Muspelheimi sädemed said taevakehadeks.
Maa ümber tehti sügav ookean ja selle äärde jäid elama hiiglased. Keskele rajati kindlustus Midgard (’keskne maailm’), mis sai inimeste koduks. Selle keskele ehitati jumalate kindlus Asgard.
Inimeste loomine
Kui maailm oli valmis, leidsid Oden, Vile ja Ve mererannalt kaks puutükki. Neist lõid nad esimesed inimesed. Oden andis neile hinge ja elu, Vile mõistuse ja liikumise, Ve kõne, kuulmise ning nägemise. Mehele pandi nimeks Ask (’saar’) ja naisele Embla (’jalakas’). Nemad said kogu inimsoo vanemateks.
Nii lõppes kaos ja sai alguse korraldatud maailm, kus aasijumalad valitsesid, hiiglased elasid ookeani taga ning inimesed asustasid Midgardi.
