Sissejuhatus
Eesti ala elanikud ei elanud muinasajal isoleeritult. Läänemeri, Soome laht, jõed ja maismaateed ühendasid siinset rahvastikku naaberpiirkondadega ning võimaldasid inimeste, kaupade, tehnoloogiate ja ideede liikumist.
Kontaktide iseloom muutus aja jooksul. Need võisid hõlmata kaubandust, inimeste ümberasumist, abielusid, kultuurimõjusid, liitlassuhteid, sõjaretki ja konflikte.
Mida kaugemale ajas tagasi minna, seda raskem on rääkida tänapäevases tähenduses kindlatest „rahvastest“. Arheoloogiline kultuur, keel ja etniline identiteet ei ole üks ja sama. Seetõttu on eriti varasemate perioodide puhul täpsem rääkida Eesti ala elanike kontaktidest eri piirkondade ja kultuurirühmadega.
Muinasaja lõpu kohta lisanduvad arheoloogilistele andmetele juba kirjalikud allikad ning naaberrahvaid ja -rühmi on võimalik nimetada täpsemalt.
Läänemeresoome naabrid
Eesti ala elanike lähimad keelesugulased olid teised läänemeresoome keeli kõnelevad rahvastikurühmad.
Muinasaja lõpul ja keskaja alguses kuulusid sellesse keeleruumi muu hulgas liivlaste, vadjalaste, karjalaste ning tänapäeva Soome alal elanud eri rühmade esivanemad.
Nende vahel ei olnud tänapäevaseid riigipiire. Soome laht ja teised veeteed pigem ühendasid kui lahutasid ning inimesed liikusid üle mere ja mööda rannikut.
Vadjalased
Vadja keel on eesti keele üks lähemaid sugulaskeeli. Vadjalaste ajalooline asuala paiknes Eesti idapiiri lähedal Ingerimaal.
Eriti Kirde-Eesti ja Ingerimaa vahel olid pikaajalised kultuurilised ja keelelised sidemed. Varasemate perioodide puhul ei ole aga võimalik tõmmata täpset piiri, millest ühel pool oleksid elanud „eestlased“ ja teisel pool „vadjalased“.
Tõenäolisem on, et tegemist oli lähedaste läänemeresoome murrete ja kohalike rahvastikurühmadega, mille hilisemad identiteedid kujunesid järk-järgult.
Liivlased
Liivlased elasid Eesti alast lõuna pool, eriti Väina ja Koiva jõe ümbruses ning Kuramaal.
Liivi keel kuulub läänemeresoome keelte hulka, kuid selles on tugev balti keelte mõju. Liivlaste kujunemist ja nende varasemaid asualasid on seletatud erinevalt ning nende täpset päritoluala ei ole võimalik ühe piirkonnaga kindlalt siduda.
13. sajandi alguse kirjalikud allikad näitavad, et Eesti ala elanike, liivlaste ja teiste tänapäeva Läti alal elanud rahvaste suhted olid keerulised. Sõltuvalt olukorrast oldi nii liitlased, kaubanduspartnerid kui ka vastased.
Soome lahe põhjakalda elanikud
Ühendused Eesti ja tänapäeva Soome ala vahel ulatuvad kaugele esiaega. Arheoloogiline materjal näitab esemete, tehnoloogiate ja inimeste liikumist mõlemas suunas.
Muinasaja lõpul eristatakse Soome alal muu hulgas hämelasi, karjalasi ja edelapoolseid rühmi, kelle omavahelised suhted ja identiteedid samuti aja jooksul muutusid.
Eesti ja Soome läänemeresoome keeled pärinevad ühisest varasemast keelelisest taustast, kuid nende hilisem areng toimus erinevate naabrite mõjul.
Balti rahvad
Eesti ala lõunanaabruses elasid balti keeli kõnelevad rahvastikurühmad. Muinasaja lõpu kirjalikest allikatest tunneme näiteks latgaleid, semgaleid, seelide ja kurelaste rühmi. Kaugemal lõunas elasid leedulaste ja preislaste eelkäijad.
Kontaktid balti keelte kõnelejatega olid aga märksa vanemad kui need kirjalikud nimetused.
Seda näitab eriti keel. Eesti ja teiste läänemeresoome keelte vanas sõnavaras on arvukalt balti laene. Need puudutavad muu hulgas põllumajandust, ühiskonda ja igapäevaelu ning osutavad pikaajalistele ja tihedatele kontaktidele.
Balti mõjutusi on otsitud ka Eesti kohanimedest. Üksikute nimede päritolu võib olla vaieldav, kuid balti keelte mõju Eesti ala keeleajaloole on üldiselt hästi tõendatud.
Arheoloogilised leiud näitavad samuti kontakte tänapäeva Läti ja Leedu aladega. Ehted, matmiskombed ja muud materiaalse kultuuri tunnused levisid üle hilisemate keele- ja riigipiiride.
Muinasaja lõpul olid suhted lõunanaabritega nii rahumeelsed kui sõjalised. Läti Henriku kroonika kirjeldab eestlaste, liivlaste, latgalite, semgalite ja kurelaste vahel pidevalt muutuvaid liite ja vastasseise.
Seetõttu ei saa toonaseid suhteid kirjeldada lihtsalt eestlaste ja baltlaste vastasseisuna. Poliitilised liidud sõltusid konkreetsest olukorrast.
Idapoolsed naabrid ja slaavlased
Eesti ala idapoolsed suhted olid samuti pikaajalised.
Enne idaslaavi asustuse laienemist elas tänapäeva Loode-Venemaa aladel mitmesuguseid läänemeresoome ja teisi rahvastikurühmi. Hiljem suurenes seal slaavi keelt kõneleva elanikkonna osakaal ning kujunesid tähtsad keskused Pihkva ja Novgorodi ümbruses.
9.–12. sajandil kuulus Loode-Venemaa ulatuslikku kaubandusvõrgustikku, mis ühendas Läänemere Ida-Euroopa jõeteede kaudu Volga, Musta mere ja kaugemate piirkondadega.
Eesti ala oli nende ühendusteede läänepoolses naabruses ning arheoloogilised leiud näitavad kontakte ida suunas.
Suhted ei olnud ainult kaubanduslikud. Vene kroonikad kirjeldavad 11.–12. sajandil sõjaretki Eesti alale ning ka Eesti alalt tehti retki ida poole.
Tšuudid
Vana-Vene kroonikates kasutatakse nimetust чудь (tšuud).
Selle tähendus ei olnud alati ühesugune. Üldiselt tähistas see slaavlastest erinevaid läänemeresoome või teisi põhjapoolseid rahvastikurühmi, kuid eri allikates ja eri aegadel võis nimetus osutada erinevatele inimestele.
Seetõttu ei saa kõiki kroonika „tšuude“ automaatselt samastada eestlaste, vadjalaste või mõne teise konkreetse tänapäeval tuntud rahvaga.
Skandinaavia
Üle Läänemere paiknenud Skandinaavia oli Eesti ala jaoks oluline kontaktipiirkond juba kaua enne viikingiaega.
Pronksiajal tihenesid Läänemere eri kallaste vahelised ühendused. Eesti rannikualadelt ja saartelt leitud esemed ning matmiskombed näitavad kontakte Skandinaaviaga, kuigi alati pole võimalik otsustada, kas konkreetne kultuurinähtus levis koos inimestega või võeti üle kontaktide kaudu.
Viikingiaeg
Viikingiajal, umbes 800–1050 pKr, muutus Läänemeri eriti oluliseks kaubandus- ja ühendusruumiks.
Skandinaaviast kulgesid läbi Läänemere ja Ida-Euroopa jõgede kaubateed Volga ja Musta mere suunas. Eesti rannik ja saared paiknesid nende ühendusteede läheduses ning Eesti ala elanikud osalesid Läänemere kaubanduses.
Arheoloogilised leiud näitavad ulatuslikke sidemeid Skandinaaviaga. Eesti alalt on leitud Skandinaavia päritolu või Skandinaavia eeskujul valmistatud relvi, ehteid ja muid esemeid.
Eriti tähelepanuväärne on Saaremaa Salme laevmatuste leiukoht 8. sajandist. Sinna maetud mehed olid pärit või vähemalt tihedalt seotud Skandinaaviaga. Leid näitab, et inimeste liikumine üle Läänemere oli märkimisväärne juba vahetult enne klassikalise viikingiaja algust.
Kaubandus ja konfliktid
Suhted Skandinaaviaga ei olnud ainult rahumeelsed.
Läänemere ühiskonnad tegelesid nii kaubanduse kui sõjaretkedega. Ka Eesti ala elanikel oli meresõidu- ja sõjaline võimekus.
Hilisemad kirjalikud allikad kirjeldavad eriti saarlasi aktiivsete meresõitjate ja sõjaretkedel osalejatena. Samas tuleb hilisemates kroonikates ja saagades esitatud jutustusi kasutada ettevaatlikult, sest need on sageli kirja pandud kirjeldatud sündmustest palju hiljem.
Kaubandus ühendas eri piirkondi
Naaberrahvaste suhteid ei saa mõista ainult rännete ja sõdade kaudu. Väga oluline oli kaubandus.
Eesti ala paiknes Läänemere ida- ja lääneosa ning Ida-Euroopa jõeteede vahel. Siin liikusid muu hulgas hõbe, relvad, ehted, metall, karusnahad ja muud väärtuslikud kaubad.
Araabia hõbemüntide leiud näitavad, kui kaugele ulatusid viikingiaegsed kaubandusvõrgustikud. Müntide olemasolu Eestis ei tähenda otsest kaubavahetust Araabia maadega, vaid Eesti ala kuulumist pikkadesse vahendajate kaudu toimivatesse kaubandusahelatesse.
Koos kaupadega liikusid inimesed, teadmised, tehnoloogiad, uskumused ja sõnad.
Keelelised mõjud
Naabritega suhtlemise üks püsivamaid jälgi on säilinud keeles.
Eesti keeles leidub eri vanusega laensõnakihte. Vanade balti ja germaani laenude kõrval leidub hilisemaid skandinaavia, slaavi ja saksa mõjutusi.
Laensõnad võimaldavad keeleteadlastel uurida mitte ainult keelte kontakte, vaid mõnikord ka seda, milliste eluvaldkondade kaudu kontaktid toimusid.
Keelekontakt ei tähenda tingimata suurt rahvastikurännet. Sõnu ja mõisteid võidi üle võtta ka kaubanduse, segaasustuse, naabrussuhete või ühiskondliku prestiiži kaudu.
Sama ettevaatlikult tuleb suhtuda kohanimedesse. Võõrapärane või naaberkeeltega võrreldav kohanimi võib olla oluline tunnistus varasemast keelekontaktist, kuid nime päritolu tuleb hinnata eraldi, arvestades selle vanu kirjapanekuid, keelelist arengut ja kohalikku konteksti.
Naabrid, mitte kindlad piirid
Muinasaja inimeste maailma ei saa kujutada tänapäevaste riigipiiridega kaardina.
Eriti läänemeresoome keeleruumis võisid naaberpiirkondade murded ja kultuurid muutuda järk-järgult. Samuti võis üks kogukond olla seotud korraga mitme suunaga.
Rannikualade inimesed suhtlesid üle mere Skandinaaviaga, Lõuna-Eesti elanikud Läti ala rahvastikuga ning Ida-Eesti inimesed Peipsi-taguste piirkondadega. Samal ajal ühendasid kaugkaubandus ja poliitilised suhted palju suuremaid alasid.
Seetõttu olid kultuurilised piirid sageli hajusad ja muutuvad.
Kokkuvõte
Eesti ala elanike kujunemist ei saa vaadelda eraldi ülejäänud Läänemere piirkonna ajaloost.
Kõige tihedamad keelelised sidemed ühendasid neid teiste läänemeresoome rahvastikurühmadega. Lõunas toimusid pikaajalised kontaktid balti keelte kõnelejatega, idas läänemeresoome ja hiljem üha enam slaavi elanikkonnaga ning läänes ja põhjas Skandinaavia ühiskondadega.
Need suhted hõlmasid inimeste liikumist, kaubandust, kultuurivahetust, keelekontakte, liitlassuhteid ja sõjalisi konflikte.
Naabrite mõju ei tähendanud ühe kultuuri lihtsat asendumist teisega. Pigem kujunes Eesti ala ühiskond pikaajalises suhtluses ümbritsevate piirkondadega.
Muinas-Eesti oli osa laiemast Läänemere maailmast, kus inimesed, kaubad, keeled ja ideed liikusid pidevalt üle hilisemate riigi- ja rahvuspiiride.
Allikad ja kirjandus
- Kriiska, A., Lang, V., Mäesalu, A., Tvauri, A., Valk, H. Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg. Tartu, 2020.
- Lang, V. Läänemeresoome tulemised. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018.
- Mägi, M. In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea. Leiden–Boston: Brill, 2018.
- Tvauri, A. The Migration Period, Pre-Viking Age, and Viking Age in Estonia. Tartu: Tartu University Press, 2012.
- Henrik. Liivimaa kroonika. 13. sajand.
- Saag, L. jt. “The Arrival of Siberian Ancestry Connecting the Eastern Baltic to Uralic Speakers Further East.” Current Biology 29 (2019), 1701–1711.e16.
- Price, T. D. jt. Salme laevmatuste päritolu ja mobiilsust käsitlevad isotoop- ja arheoloogilised uurimused.