Sissejuhatus
Tänapäeva eestlaste kultuuris, keeles ja geneetilises pärandis leidub väga vanu kihistusi. Nende vanuse määramine ei ole aga alati lihtne.
Geneetika võimaldab jälgida rahvastiku päritolu tuhandete aastate taha ning keeleteadus rekonstrueerida muistseid keelekihte. Rahvakommete, uskumuste ja pärimuse puhul on olukord keerulisem, sest suurem osa neist on kirjalikult talletatud alles viimastel sajanditel.
Seetõttu tuleb eristada tõendatavat järjepidevust, tõenäolist vana pärandit ja hilisemaid tõlgendusi muinasajast.
Geneetiline pärand
Tänapäeva eestlaste geneetiline kujunemine ulatub kaugele esiaega.
Muistse DNA uuringud näitavad, et Eesti ala rahvastikku on eri aegadel lisandunud mitmesuguse päritoluga inimesi. Tänapäeva eestlaste genoomis on esindatud Euroopa jääajajärgsete küttide-korilaste, Ida-Euroopa küttide-korilaste, stepialadega seotud rahvastike ning hiljem Põhja-Euraasia ja Siberiga seotud rahvastike pärand.
Ükski neist ei ole eraldi „eestlaste geen“. Tänapäeva eestlased on pikaajalise rahvastiku segunemise tulemus.
Geneetikas võib seega rääkida väga vanast bioloogilisest järjepidevusest, kuid sellest ei saa järeldada sama pikka etnilise identiteedi või kultuuri järjepidevust.
Keel kui muistse pärandi kandja
Kõige selgemalt ulatub kaugesse minevikku eesti keel.
Eesti keel kuulub uurali keelkonna läänemeresoome harusse. Selle põhisõnavaras leidub väga vanu sõnu, mille vasteid esineb teistes uurali või läänemeresoome keeltes.
Keeleteadlased saavad sõnade häälikulise kuju ja vastete põhjal rekonstrueerida varasemaid keelekujusid. Nii ulatuvad näiteks osa sugulust, kehaosi, loodust ja igapäevaseid tegevusi tähistavatest sõnadest väga vanadesse keelekihtidesse.
Samas ei ole tänapäeva eesti keel muutumatult säilinud muistne keel. See on aastatuhandete jooksul pidevalt muutunud.
Laensõnad kui jäljed muistsetest kontaktidest
Eesti keele muistne pärand ei koosne ainult uurali päritolu sõnadest.
Keeleteaduses eristatakse vanu balti, germaani ja slaavi laensõnakihte. Need näitavad, et läänemeresoome keelte kõnelejad suhtlesid juba väga ammu teiste keelerühmadega.
Vanad laensõnad võivad mõnikord aidata rekonstrueerida ka kontaktide iseloomu. Kui mõne uue töövõtte, eseme või ühiskondliku nähtuse nimetus on laenatud naaberkeelest, võib see viidata sellele, et ka nähtus ise levis sama kontakti kaudu.
Selliste järeldustega tuleb siiski olla ettevaatlik. Üksiku sõna laenamine ei tõesta iseenesest, et koos sõnaga võeti üle ka ese, komme või uskumus.
Eesti keele kujunemine näitab seega nii järjepidevust kui ka pikaajalist suhtlemist naabritega.
Regilaul
Üks tähelepanuväärsemaid vana kultuuripärandi vorme on läänemeresoome regilaul.
Regilaulu poeetiline süsteem on ühine mitmele läänemeresoome rahvale ning peab seetõttu olema vanem kui nende hilisem eraldumine. Selle täpset tekkimisaega ei ole võimalik kindlaks määrata.
Regilauludes on säilinud mütoloogilisi motiive, looduskujutelmi, rituaalseid tekste ja jutustusi, millel leidub paralleele teiste läänemeresoome rahvaste pärimuses.
Üks tuntud näide on maailma tekkimise seostamine linnu ja munaga. Sarnaseid kosmogoonilisi motiive tuntakse laiemalt Põhja-Euraasias.
See ei tähenda, et tänapäevani säilinud laulutekst oleks muutumatult pärit rauaajast. Laulud muutusid esitamise käigus ning neisse lisandus eri aegade motiive.
Regilaul võib seega säilitada väga vanu pärimuskihte, kuid üksikute laulude või motiivide täpset vanust on enamasti raske määrata.
Rahvapärimus ja muistendid
Ka eesti muistendites ja muinasjuttudes leidub arhailisena näivaid motiive.
Lood üleloomulikest olenditest, surnutest, pühadest paikadest, hiiglastest ja maailma seletavatest sündmustest võivad sisaldada väga vana pärimust.
Siingi tuleb aga arvestada pika arenguga. Rahvapärimus on sajandite jooksul muutunud ning kristlikud ja eelkristlikud kujutelmad on sageli omavahel põimunud.
Näiteks Vanapagana kuju võib sisaldada eri päritoluga kihte. Kristlik kuradikujutelm on segunenud varasemate üleloomulike olendite ja hiiupärimusega.
Kalevipoja puhul tuleb samuti eristada vanemat rahvapärimust ja 19. sajandil loodud rahvuseepost. Friedrich Reinhold Kreutzwald kasutas rahvapärimuslikku materjali, kuid Kalevipoeg tervikteosena ei ole muistne eepos.
Rahvakalender
Rahvakalendris leidub kombeid, millel võib olla kristluse-eelseid juuri.
Talvise ja suvise pööripäeva ümbrus, sügisene hingedeaeg ning kevadised ja sügisesed põllumajanduslikud tähtpäevad olid aasta elukorralduses olulised.
Kristliku kalendri pühad ühinesid aja jooksul vanemate hooajaliste tavadega. Seetõttu võib näiteks jõulu-, jaani- ja hingedeaja kommetes leiduda eri ajastutest pärinevaid kihte.
Kuid konkreetse 19. või 20. sajandil üles kirjutatud kombe puhul ei saa enamasti tõestada katkematut järjepidevust muinasajast.
Jaanituli on hea näide. Tule tegemine suviste pidustuste ajal on Euroopas vana ja laialt levinud komme, kuid Eesti jaanitule otsest ja muutumatut põlvnemist mõnest konkreetsest muinasaegsest rituaalist ei ole võimalik tõendada.
Sama kehtib mardi- ja kadrisanditamise kohta. Maskeerimisel ja majast majja käimisel võib olla väga vanu paralleele, kuid tänapäevani tuntud kombestik on kujunenud pika aja jooksul ning sisaldab nii kristlikke kui vanemaid elemente.
Suitsusaun ja muud vanad tavad
Saunatraditsioon on Eestis ja teistes Põhja-Euroopa piirkondades vana.
Suitsusaun esindab vanemat saunatüüpi, millel puudub korsten ja milles suits lastakse enne saunaskäiku välja. Eriti hästi on suitsusaunakultuur säilinud Lõuna-Eestis.
Saunal oli traditsioonilises ühiskonnas palju ülesandeid. Seal pesti, ravitseti, sünnitati ja valmistati surnuid matmiseks. Seetõttu oli saun seotud ka elu oluliste üleminekuhetkedega.
Sauna täpset vanust Eesti alal ning tänapäevaste saunakommete otsest järjepidevust muinasajast on siiski raske tõendada.
Materiaalne kultuur ja ornamentika
Muistsete ja hilisemate esemete vahel võib märgata sarnasusi, kuid nende tõlgendamisel tuleb olla ettevaatlik.
Rauaajal kasutati Eestis mitmesuguseid sõlgi, käe- ja kaelavõrusid, ripatseid, spiraale ja muid ehteid. Hilisemates rahvarõivastes kasutati samuti metallist ehteid ning rikkalikku ornamentikat.
Mõned vormid ja tehnilised võtted võivad olla pika arengulooga. Samas pärineb suurem osa tänapäeval tuntud Eesti rahvarõivastest ja nende ornamentikast märksa hilisemast, peamiselt varauus- ja uusajast.
Seetõttu ei saa rahvarõivaste mustreid tervikuna käsitleda otsese rauaaegse pärandina.
Materiaalne kultuur muutub koos ühiskonna, tehnoloogia, moe ja väliskontaktidega.
Pühapaigad ja suhe loodusega
Eesti pärimuses on säilinud teadmisi hiitest, pühadest puudest, kividest, allikatest ja teistest erilise tähendusega looduspaikadest.
Osa selliseid paiku võib olla väga vana kasutustraditsiooniga. Arheoloogia, ajaloolised allikad, kohanimed ja rahvapärimus võivad mõnel juhul üksteist täiendada.
Samas pärineb suur osa pühapaikade kohta üles kirjutatud pärimusest alles 19.–20. sajandist. Seetõttu ei saa kõiki hilisemaid pärimusteateid automaatselt muinasaega tagasi kanda.
Looduslike paikade pühaks pidamise traditsioon on siiski oluline osa Eesti kultuuripärandist ning sellel leidub paralleele teiste läänemeresoome ja Põhja-Euroopa rahvaste pärimuses.
„Maarahvas“ ja eestlaste identiteet
Eestikeelne nimetus maarahvas on ajalooliselt oluline, kuid seda ei tohiks tõlgendada otsese tõendina muistsest looduslähedasest maailmavaatest.
Sõna maa võis selles nimetuses eristada kohalikku rahvast teistest rahvastest või seisustest ning maarahvas tähendas eri aegadel eelkõige kohalikku eestikeelset elanikkonda.
Tänapäevane eesti rahvuslik identiteet kujunes peamiselt 19. sajandil, kuigi selle aluseks olid palju vanem keel, kohalik kultuur ja ajalooline järjepidevus.
Ka kujutlus muinaseestlaste vabadusest ja võitlusest võõrvõimu vastu omandas eriti suure tähenduse rahvusliku ärkamise ajal. 13. sajandi vallutussõdade nimetamine „muistseks vabadusvõitluseks“ kuulub suuresti hilisemasse rahvuslikku ajalookäsitlusse.
See ei vähenda nende sündmuste ajaloolist tähtsust, kuid aitab eristada keskaegseid sündmusi nende hilisemast tähendusest eestlaste rahvuslikus mälus.
Muistse pärandi taasloomine
Kõik, mida tänapäeval tajutakse „muistsena“, ei pea olema katkematult muinasajast säilinud.
Mõned traditsioonid on taaselustatud või saanud uue tähenduse alles tänapäeval. Hea näide on muinastulede öö, mis kasutab küll ajaloolist rannatulede kujundit, kuid on tänapäevane traditsioon.
Samuti on tänapäeval suurenenud huvi ajalooliste looduslike pühapaikade, rahvausundi ja muinasusundi vastu.
Sellised nähtused räägivad palju sellest, kuidas tänapäeva inimesed minevikku mõtestavad. Neid tuleb aga eristada kommetest, mille ajaloolist järjepidevust saab dokumentaalselt jälgida.
Kokkuvõte
Muistne pärand on tänapäeva eestluses olemas, kuid selle eri osade vanus ja järjepidevus on erinevad.
Kõige kindlamalt saab väga pikaajalisest järjepidevusest rääkida rahvastiku geneetilise kujunemise ja keele puhul. Ka regilaulus, rahvapärimuses, kalendrikommetes ja looduslike pühapaikade traditsioonis võib olla väga vanu kihte, kuid nende täpset vanust ei ole enamasti võimalik kindlaks teha.
Osa tänapäeval muistsena tajutavast pärandist on aga hilisem. Rahvusliku ärkamise ajal tõlgendati muinasaega uuel viisil ning tänapäeval on tekkinud ka uusi traditsioone, mis kasutavad muistse kultuuri sümboleid.
Seetõttu ei ole muistne pärand üks muutumatult säilinud kultuurikiht. See koosneb väga vanast pärandist, sajandite jooksul muutunud traditsioonidest ning hilisemast mineviku tõlgendamisest ja taasloomisest.
Just nende kihtide eristamine võimaldab paremini mõista, mis tänapäeva eestluses võib tõepoolest ulatuda kaugesse minevikku ja mis räägib pigem sellest, kuidas hilisemad põlvkonnad on oma minevikku mõtestanud.
Allikad ja kirjandus
- Kriiska, A., Lang, V., Mäesalu, A., Tvauri, A., Valk, H. Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg. Tartu, 2020.
- Lang, V. Läänemeresoome tulemised. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018.
- Loorits, O. Grundzüge des estnischen Volksglaubens. Lund, 1949–1960.
- Hiiemäe, M. Eesti rahvakalendrit ja rahvausundit käsitlevad uurimused.
- Tedre, Ü. Eesti regilaulu ja rahvapärimust käsitlevad uurimused.
- Valk, Ü., Valk, H. Eesti rahvausundit ja looduslikke pühapaiku käsitlevad uurimused.
- Mittnik, A. jt. “The Genetic Prehistory of the Baltic Sea Region.” Nature Communications 9, 442 (2018).
- Saag, L. jt. “The Arrival of Siberian Ancestry Connecting the Eastern Baltic to Uralic Speakers Further East.” Current Biology 29 (2019), 1701–1711.e16.