Nerthuse kultus Tacituse järgi
Rooma ajaloolase Tacituse teos Germania* sisaldab üht vanimat säilinud kirjeldust germaani rahvaste usundist. Eriti tähelepanuväärne on peatükk 40, kus kirjeldatakse jumalanna Nerthuse kultust. Seda kirjeldust on sageli käsitletud Maaema kultusena, kuid sama oluline on selle tähendus pühapaiga olemuse mõistmisel.
Tacituse tekst näitab, kuidas pühapaik, kultus ja ohverdamine võivad moodustada ühe terviku ning aitab mõista, kuidas germaani rahvad võisid tajuda püha ruumi.
Tacituse kirjeldus
Tacitus kirjutab, et mitmed hõimud austasid ühiselt Nerthust, keda ta nimetab Maaemaks. Kultuse keskpunkt on ookeani saarel asuv puhas, inimestest puutumatu puudesalu. Seal hoitakse riidega kaetud pühitsetud vankrit, mida tohib puudutada ainult üks preester. Vaid tema tunneb ära, millal jumalanna on pühapaigas kohal ja saadab teda austavalt lehmade poolt veetaval vankril tema teekonnal rahva sekka.
Nerhuse teekonna ajal muutub ajutiselt kogu tavapärane elukorraldus. Relvad pannakse lukku, sõda peatatakse ning valitseb rahu ja rõõm.
Kui jumalanna on inimeste seltskonnast küllastunud, viib sama preester ta tagasi pühapaika. Seejärel pestakse vanker, katted ja Tacituse ettevaatliku märkuse järgi ka jumalus ise kõrvalises järves. Rituaali juures teeninud orjad neelab seejärel sama järv. Tacitus seostab sellega sancta ignorantia – püha teadmatuse selle suhtes, mida nägid ainult need, kes pidid surema.
Püha ruum ja eraldatus
Nerthuse salu asub saarel, olles juba looduslikult muust ümbrusest eraldatud. Tacitus nimetab seda väljendiga castum nemus. Ladina castus kannab puhtuse ja vooruslikkuse tähendust ning religioosses kontekstis osutab rituaalsele puhtusele.
Kuid paiga eristaatust ei näita ainult selle nimetus või asukoht. Seda näitavad veel selgemalt seal kehtivad reeglid. Rituaali teatud osad ei ole kõigile nähtavad ega ligipääsetavad. Pühendatud vankrit võib puudutada ainult preester, kes suudab ka tajuda jumalanna saabumist.
Sellest võib järeldada, et jumalanna ei viibinud pühapaigas pidevalt, vaid võis sinna ilmuda, ehk koguni rituaalse kutse peale, kasutades puutumatut püha salu otsekui ühenduskanalina kahe maailma vahel – tema kohalolu preester pigem tajus kui nägi.
Tegemist ei ole seega lihtsalt austatud kohaga, vaid erilise staatusega ruumiga, mille kasutamine ja ligipääs on piiratud.
Nerthuse puudesalu puhul väljendub pühadus eriti selgelt puutumatuses. Püha ei ole kõigile vabalt kasutatav, puudutatav ega isegi nähtav. Eraldatus ja piirangud ei loo siin pühadust, vaid väljendavad paiga ja kultuse eristaatust.
Jumalanna teekond inimeste maailma
Oluline on, et Nerthus ei jää oma pühapaika. Jumalanna väljub puudesalust ja liigub inimeste sekka.
Tema kohalolu muudab ajutiselt kogukonnas kehtivat korda. Sõdimine katkeb, relvi ei kasutata ning valitsevad rahu ja vaikus. Paigad, mida jumalanna oma külaskäiguga austab, muutuvad pidupaikadeks.
Siin ilmneb Nerthuse loo üks huvitavamaid jooni: pühadus võib väljenduda nii ruumis kui ka ajas.
Salu on püsivalt eraldatud püha paik, kuid jumalanna teekonna ajal laieneb eriline kord ka väljapoole pühapaika. Pühadusega seotud reeglid liiguvad koos jumalannaga ning muudavad ajutiselt inimeste tavapärast käitumist.
Kui rituaal lõpeb, pöördub Nerthus tagasi oma eraldatud pühasse paika ja tavapärane elukorraldus taastub.
Puhastamine ja puutumatus
Pärast teekonda pestakse vanker, selle katted ja Tacituse sõnul võib-olla ka jumalus ise kõrvalises järves. Pesemist võib tõlgendada rituaalse puhastamisena enne jumalanna tagasipöördumist eraldatud pühasse paika. Tacitus ise selle toimingu tähendust lähemalt ei seleta.
Veel mõistatuslikum on rituaalis osalenud orjade surm. Tacitus ei ütle, miks nad pidid surema, mistõttu ei saa nende hukkumist kindlalt seletada ei ohverdamise ega karistusena.
Tema kirjeldusest ilmneb siiski, et jumalanna ja rituaali teatud osade nägemine oli rangelt piiratud. Tacituse väljend sancta ignorantia rõhutab, et osa pühast pidi jääma teiste eest varjatuks.
Püha ei olnud seega kõigile vabalt nähtav, puudutatav ega kasutatav.
Mida Nerthuse lugu pühapaigast õpetab?
Tacituse kirjeldus näitab, et pühapaik ei olnud lihtsalt koht, kus viidi läbi rituaale. Nerthuse puudesalu oli erilise staatusega ja piiratud kasutusega ruum, mille pühadus väljendus väga konkreetsetes reeglites.
Nerthuse salu, jumalanna ilmumine, tema rituaalne teekond ja sellele järgnenud puhastamine moodustavad ühe kultusliku terviku, mille eri osadel on erinev ülesanne.
Selle kirjelduse põhjal saab esile tuua mitu püha ruumi tunnust: eristaatus – eraldatus – piiratud ligipääs – puutumatus – rituaalne puhtus – varjatus – erilised käitumisreeglid.
Nerthuse lugu näitab veel midagi olulist. Püha ei pruukinud piirduda ainult ühe kindla paigaga. Jumalanna teekonna ajal võis eriline kord ajutiselt laieneda ka väljapoole pühapaika.
Sellest vaatenurgast on Tacituse kirjeldus üks varasemaid kirjalikke näiteid sellest, kuidas germaani kultuuriruumis võisid pühapaik, jumaluse kultus, rituaalne puhtus ja erireeglid omavahel seostuda.
* Tacituse teos “Germania” (ladinakeelse täieliku pealkirjaga De origine et situ Germanorum) avaldati umbes 98. aastal pKr.
See on üks olulisemaid antiikaegseid etnograafilisi teoseid, kus Tacitus kirjeldab germaani hõime, nende tavasid ja eluviisi. Eestis on teos pälvinud suurt tähelepanu eelkõige seetõttu, et selles mainitakse Aestiorum gentes‘t, keda on Eesti ajalookirjutustes sageli käsitletud seoses aestide ja Eesti ala varasema ajalooga.
Eesti keeles on teos ilmunud pealkirjaga “Germaanlaste päritolust ja paiknemisest” Kristi Viidingu tõlkes 2007. aastal (Loomingu Raamatukogu, nr 21–22 [1]).