Religioon
Religiooni määratlemine ei ole lihtne ülesanne. Selleks on pakutud väga erinevaid definitsioone ning sageli öeldakse, et neid on peaaegu sama palju kui uurijaid. Seetõttu ei ole võimalik anda ühtainsat täpset definitsiooni, mis hõlmaks kõiki religioosseid nähtusi.
Üldiselt võib religiooni mõista kui uskumuste, tavade ja rituaalide süsteemi, mille kaudu inimesed suhestuvad üleloomulikuks või pühaks peetavate jõududega. Religioon loob seose inimese ja nähtamatu maailma vahel ning aitab mõtestada maailma ja inimese kohta selles.
Religioon jagab maailma kaheks sfääriks. Üks neist on nähtav ja kogetav maailm, kus elavad inimesed ja kus toimuvad igapäevased sündmused. Teine on nähtamatu või üleloomulik maailm, kus tegutsevad jumalad, vaimud, esivanemad ja muud vägevad jõud. Religioossed rituaalid ja kombed on viisid, mille kaudu inimesed püüavad nende jõududega suhelda.
Samal ajal on religioon ka sotsiaalne nähtus, mis ühendab inimesi ühiste väärtuste ja tavade kaudu. Religioon kujundab kogukonna identiteeti, annab moraalseid juhiseid ja aitab luua ühist maailmapilti. Religioon ei ole ainult see, mida inimesed usuvad, vaid ka see, mida nad teevad – näiteks ohverdused, palved ja pidustused.
Paganlus
Muinasajal ei tuntud mõistet „religioon“. Uskumustega seotud olukordades kehtisid päritud tavad ja kombed. Need oli loodust austavad uskumused, mis oli elu ja kultuuri loomulik osa. Alles ristiusuga seoses hakati rääkima religioonist. Vana usu kommete järgijaid ehk mittekristlasi hakati nimetama paganateks.
Sõna pagan pärineb ladinakeelsetest sõnadest pagus ’maapiirkond’ ja paganus ’maaelanik’ või ’külaelanik’. Sõnad võeti kasutusele 4.sajandi alguses, kui Rooma riigis sai kristlus riigireligiooniks. Sellega seoses tõrjuti senised traditsioonilised usundid maa äärealadele ja mõiste paganus kehtis kõikide mittekristlaste kohta.
Sarnane terminoloogia kujunes ka germaani ja skandinaavia kultuuris. Seal kasutati mõisteid, mis tulenevad sõnast hed ’nõmm’ või ’ääremaa’. Rootsi keeles on sellest tuletatud mõisted hedning ’pagan’, hedendom ’paganlus’ ja hedenhös ’iidsetest aegadest alates’.
Keskajal muutus selle sõna tähendus kristlikus kirjanduses negatiivseks. Kuna kristlik õpetus pidas vanu jumalaid ja vaime vääraks või ohtlikuks, hakati neid sageli samastama kurjade vaimude või deemonitega. Nii kujuneski kujutlus paganast kui inimesest, kes teenib „valesid jumalaid“ või koguni kuradit.
Tegelikkuses peeti paganateks lihtsalt neid inimesi, kes jätkasid oma esivanemate usundi järgimist – austasid loodusega seotud pühapaiku, tõid ohvreid ning pidasid kinni traditsioonilistest rituaalidest.
Rahvareligioon ja universaalreligioon
Religiooniteaduses tehakse sageli vahet rahvareligiooni ja universaalreligiooni vahel.
Rahvareligioon ehk etniline religioon on seotud konkreetse rahva, paiga ja traditsiooniga. Inimene ei liitu sellega teadliku valiku kaudu, vaid sünnib sellesse kogukonda. Religioon on siin osa kultuurist ja identiteedist. Rahvareligioonis ei ole keskmes mitte usudogmad, vaid kultus – ühised rituaalid ja pühad toimingud, mis aitavad säilitada kogukonna elu, tagada viljakuse, tervise ja heaolu.
Rahvareligioonides on jumalad tavaliselt seotud grupi enda territooriumiga. Igal rahval või kogukonnal on oma jumalad, kes kaitsevad just nende maad ja inimesi. Samas tunnustatakse, et ka teistel rahvastel võivad olla oma jumalad.
Rahvareligioonides on püha sageli seotud kindla paigaga – metsa, kivi, mäe või veekoguga. Seetõttu võivad ka kohanimed säilitada mälestusi kunagistest pühapaikadest ja kultuskohtadest.
Universaalreligioonid, nagu kristlus, erinevad sellest põhimõtteliselt. Nende keskmes on õpetus, prohvet või lunastaja ning religioon ei ole seotud ühe rahva või territooriumiga. Universaalreligioonid peavad oma sõnumit universaalseks ning püüavad seda levitada misjonitöö kaudu üle kogu maailma.
Kui rahvareligioon on kollektiivne ja seotud kogukonnaga, siis universaalreligioon rõhutab sageli üksikisiku usku ja tema saatust pärast surma. Sellest erinevusest on ajaloos sageli tekkinud konflikte, kui universaalreligioonid on püüdnud asendada kohalikke traditsioone.
Müüt
Religioon sisaldab alati ka mütoloogiat ehk lugusid, mis selgitavad maailma tekkimist, jumalate või kõrgemate jõudude tegusid ning inimeste kohta universumis.
Müüdid ei ole lihtsalt lood, vaid kultuuri põhitekstid. Need annavad selgitusi maailma toimimise kohta ja pakuvad eeskujusid inimeste käitumisele. Sageli on müüdid kujunenud pika aja jooksul ning neid on edasi jutustatud põlvest põlve.
Tänapäeval uuritakse müüte kui kultuurilisi võtmeid, mis aitavad mõista, kuidas inimesed eri ajastutel maailma mõtestasid.
Rituaal ja kultus
Religioon ei väljendu ainult uskumustes, vaid ka tegudes. Neid tegusid nimetatakse riitusteks või rituaalideks.
Riitus on üksik püha toiming, näiteks palve või ohverdamine. Rituaal on aga kindla korra järgi toimuv tegevuste jada, mis koosneb mitmest riitusest. Näiteks ohverdusrituaal võib sisaldada jumalate kutsumist, palvet, ohvri pühitsemist ja ohvrisöömaaega.
Kõigi rituaalide ja pühade toimingute kogumit nimetatakse kultuseks. Kultus hõlmab rituaale, ohverdusi, palveid ja muid tegevusi, mille kaudu inimesed pöörduvad pühade jõudude poole.
Kultus võib olla avalik või privaatne. Avalik kultus on seotud kogukonna või ühiskonna korraldusega ning toimub sageli pühapaikades. Privaatne kultus on seotud isiku, kodu ja perekonnaga.
Nõidus ja maagia
Nõidus ehk maagia on inimeste ja ümbritseva maailma mõjutamine üleloomulike jõudude, rituaalide, loitsude või vaimudega suhtlemise kaudu. Selle iidse tava eesmärgiks võis olla nii kahju tekitamine (needus) kui ka tervendamine, ennustamine ja kaitse.
Kui religioonis pöördub inimene alandlikult jumalate või kõrgemate jõudude poole ning loodab nende abile, siis maagias seevastu usutakse, et rituaalidel või loitsudel on iseenesest jõud, mis võib mõjutada maailma ilma jumalate abita. Praktikas ei ole nende kahe vaheline piir alati selge. Paljudes kultuurides põimuvad religioon ja maagia omavahel ning sama rituaal võib sisaldada mõlemat elementi.
Loodususundites, näiteks saami ja muinaspõhja uskumustes oli maagial keskne koht.
Muinaspõhja usundis nimetati maagilist tegevust sejdiks (vanapõhja seiðr). Sejdi praktiseerijad olid spetsialistid, keda nimetati völvadeks. Sejdi eesmärk oli mõjutada sündmusi – näiteks ennustada tulevikku, kutsuda esile muutusi või saada teadmisi. Neil oli ühiskonnas ambivalentne positsioon: neid võidi samal ajal nii karta kui ka austada.
Sõna sejd võiks tõlkida ’nõidus’, kuid Lapimaale üle kandes saab see teise tähenduse. Seite võis olla altarile paigutatud jumalakuju või inimese tähelepanu köitnud ja jumalust meenutav kivi, post või muu elutu ese, mis sai seeläbi müstilise ja üleloomuliku jõu ning muutus kummardamise objektiks.
Nõid oli maagia oskaja, kes nägi ja taipas rohkem kui teised. Nende teadmised põhinesid pärimusel, loitsudel ja rituaalidel ning neid peeti erilise oskuse või teadmisega inimesteks.
Varasemates rahvausundites olid sellised inimesed sageli kogukonna vajalikud liikmed. Nad võisid olla ravitsejad, ennustajad või rituaalide tundjad, kellelt küsiti abi haiguse, õnnetuse või tuleviku ennustamise puhul.
Kristluse levikuga muutus suhtumine sellistesse praktikatesse. Kirik pidas üleloomuliku jõu kasutamist väljaspool kristlikku õpetust ohtlikuks ja vääraks. Keskajal hakati õpetama, et maagilised oskused ei pärine mitte loodusest või traditsioonist, vaid on seotud kurjade vaimude või kuradiga.
Sellest kujunes arusaam, et nõid ei ole lihtsalt ravitseja või tark inimene, vaid keegi, kes on seotud kuradiga. See mõtteviis süvenes eriti hiliskeskajal ja varauusajal ning viis mitmel pool Euroopas ka nõiaprotsesside ja nõiajahini.
Šamanism
Sejdi on mõnikord võrreldud šamanismiga, kuid neid ei saa täielikult samastada.
Šamanism on religioosne-maagiline praktika, mis on levinud paljudes põhjapoolsetes ja Aasia kultuurides. Šamaan on inimene, kes suudab rituaalide abil siseneda transiseisundisse ning suhelda vaimude või teiste üleloomulike jõududega. Sellistes rituaalides kasutatakse sageli laulu, trummi või muid vahendeid.
Šamaan võib tegutseda ravitsejana, ennustajana või kogukonna vaimse juhina. Paljudes traditsioonides usutakse, et šamaan võib transiseisundis teha hingerändeid või suhelda teiste maailmadega.
Kuigi sejd ja šamanism võivad teatud joonte poolest sarnaneda – näiteks ekstaasi ja vaimudega suhtlemise tõttu –, peetakse neid tänapäeva uurimustes siiski eraldi nähtusteks.
Animism
Paljud Põhja-Euroopa varasemad usundid põhinevad maailmapildil, mida religiooniteaduses nimetatakse animismiks. Sõna pärineb ladinakeelsest sõnast anima, mis tähendab hinge või elujõudu.
Animistlikus maailmapildis usutakse, et loodus ei koosne üksnes elututest asjadest. Loomadel, taimedel ja isegi maastikuobjektidel võib olla oma hing või vaimne olemus.
Selline arusaam tähendab, et inimene elab maailmas, mis on täidetud erinevate jõudude ja olenditega. Mets, mägi või kivi võib olla seotud nähtamatute jõududega ning nõuda austust.
Selline maailmakäsitlus on olnud iseloomulik paljudele põhjapoolsetele rahvastele. Eesti, saami ja põhjala muinasusundites leidub rohkesti viiteid sellele, et maastikuobjekte peeti pühadeks ning neid kasutati kultuskohtadena. Pühad metsasalud, kivid, mäed ja veekogud toimisid paikadena, kus inimene võis pöörduda nähtamatu maailma poole ohvrite, palvete ja rituaalide kaudu.
Animistlik maailmapilt ei välista jumalate olemasolu. Paljudes traditsioonides eksisteerivad lisaks loodusevaimudele ka võimsamad jumalikud olendid. Kuid igapäevane religioosne praktika on sageli seotud just kohalike paikade ja jõududega, mis mõjutavad otseselt inimeste elu.
Seetõttu on animistlikes religioonides keskne roll rituaalidel, mille eesmärk on hoida tasakaalu inimeste, looduse ja üleloomulike jõudude vahel.
Animism aitab mõista ka seda, miks paljud vanad kohanimed on seotud maastiku eripäradega. Kui mingi kivi, mets või mägi oli seotud pühaduse või kultusega, võis see jätta jälje kohanimesse, mis säilitab mälestuse kunagisest religioossest tähendusest ka siis, kui algne uskumus on juba ammu kadunud.
Kosmoloogia
Religioosne maailmapilt hõlmab sageli ka arusaama universumist. Seda nimetatakse kosmoloogiaks. Kosmoloogia kirjeldab, milline on universumi ülesehitus, kuidas on seotud nähtav ja nähtamatu maailm ning milline on inimese koht selles tervikus.
Paljudes varasemates usundites kujutati maailma mitmekihilise kosmosena, kus inimeste maailm, kõrgemate jõudude maailm ja surnute maailm moodustavad omavahel seotud terviku.
Kosmoloogilistes kujutlustes mängis sageli rolli ka maailma keskme või telje idee. Seda võidi kujutada näiteks suure puu, mäe või sambana, mis ühendab kosmose erinevaid tasandeid.
See selgitas, kust maailm on pärit, milline on inimese koht looduses ning mis juhtub pärast surma. Sellised kujutlused väljendusid sageli müütides ja rituaalides ning aitasid luua sidet mineviku, oleviku ja tuleviku vahel.