Saamid ja Sápmi
Saamid on Põhja-Euroopa põlisrahvas, kelle ajaloolist asuala nimetatakse Sápmi. See hõlmab tänapäeva Norra, Rootsi ja Soome põhjaosa ning Koola poolsaart Venemaal. Saami keeled kuuluvad uurali keelkonda ja on seega kaugelt suguluses ka läänemeresoome keeltega.
Saamide ajalooline asuala oli praegusest laiem. Eriti Soomes ja Skandinaavias leidub saami varasemale asustusele viitavaid kohanimesid ja muud ajaloolist ainest. Saami kultuur ei ole siiski olnud kogu sellel suurel maa-alal ühesugune ning ka usundilised kujutelmad erinesid piirkonniti.
Seetõttu ei saa rääkida ühest rangelt korrastatud saami mütoloogiast või kõigile saamidele ühisest jumalate süsteemist. Paremini saab rääkida omavahel seotud uskumustest, rituaalidest ja mütoloogilistest traditsioonidest, millel oli piirkondlikke erinevusi.
Loodus kui usundilise maailma osa
Saamide vanemat maailmapilti iseloomustatakse tavaliselt animistlikuna. Inimest ei käsitletud loodusest eraldiseisvana ning looduses võisid tegutseda vaimud ja muud üleloomulikud jõud. Mäed, järved, jõed, kivid, loomad ja teised looduse osad võisid omada erilist usundilist tähendust.
Usund oli tihedalt seotud igapäevase eluga. Jahipidamine, kalastamine, liikumine maastikul, ilm, tervis ja hiljem põhjapõdrakasvatus olid valdkonnad, milles tuli arvestada nii looduse kui ka üleloomulike jõududega.
Seetõttu ei olnud usund ainult jutustused jumalatest ja vaimudest. See väljendus ka selles, kuidas inimene pidi looduses käituma.
Pühapaigad ja sieidi
Saami usundi olulise osa moodustasid pühad paigad. Need võisid olla silmapaistvad kivid, kaljud, mäed, saared, allikad, järved või muud maastikuobjektid.
Üks tuntumaid saami pühapaigaga seotud mõisteid on sieidi. Sieidi võis olla erilise kujuga või muul viisil ümbritsevast maastikust eristuv loodusobjekt, sageli kivi või kalju, mille juures ohverdati.
Pühapaigad võisid kuuluda kogukonnale, perekonnale või üksikisikule ning nende tähendus oli seotud ka elatusaladega. Kalastajatel, jahimeestel ja põhjapõtradega tegelejatel võisid olla oma pühad paigad.
Ohvriandidega paluti näiteks jahi- ja kalaõnne, karja kaitset või muud head käekäiku. Samuti võidi ohverdades tänada saadud saagi eest.
Saami usundis olid seega pühapaikadeks eelkõige looduslikud paigad ja objektid. Maastikus võisid olla tavalisest ruumist eristatud pühad kohad, kus suheldi üleloomulike jõududega ja toodi ohvriande.
Noaidi – vahendaja maailmade vahel
Saami vanema usundi üks tuntumaid tegelasi oli noaidi, rituaalne spetsialist ja vahendaja inimeste ning üleloomuliku maailma vahel.
Noaidi ülesanded võisid hõlmata ravimist, ennustamist, kogukonna abistamist ning suhtlemist jumaluste, vaimude ja teiste jõududega. Tema tegevus oli seotud arusaamaga, et inimese nähtava maailma kõrval eksisteerivad teised maailmad või olemise tasandid, millega on võimalik teatud olukordades ühendust saada.
Noaidi tähtsaimate vahendite hulka kuulus trumm. Selle membraanile joonistatud kujutised võisid tähistada jumalusi, inimesi, loomi, pühasid paiku ja maailma eri osi. Trumm oli seega ühtaegu rituaalne vahend ja maailmapildi kujutis.
Trummi, laulu ja teiste rituaalsete võtete abil võis noaidi saavutada muutunud teadvusseisundi ning vahendada inimeste ja vaimumaailma vahelist suhtlust.
Noaidi roll ei tähenda siiski, et kogu saami usundit saaks taandada šamanismile. Tänapäeva uurimuses kasutatakse mõistet ettevaatlikult, sest saami usund hõlmas märksa rohkem kui noaidi tegevus.
Maailma erinevad tasandid
Saami pärimuses esineb ettekujutusi maailmast, mis koosneb erinevatest tasanditest või sfääridest. Sageli eristatakse taevast või ülemist maailma, inimeste maailma ning maa-alust või surnutega seotud maailma.
Nende vahel ei olnud tingimata ületamatut piiri. Noaidi võis rituaalselt liikuda erinevate maailmade vahel ning ka surnute, esivanemate ja teiste vaimolendite maailm võis inimeste eluga kokku puutuda.
Oluline mõiste on sáiva/saivo, millega on eri saami piirkondades seostatud pühasid järvi ja mägesid, teispoolsust ning seal elavaid olendeid või abivaimusid. Mõnes pärimuses kujutati teispoolset maailma inimeste maailma sarnasena: seal olid loomad, elupaigad ja muud maise elu vasted.
Maailmade täpne ülesehitus ei olnud siiski kõikjal ühesugune ning meie teadmised sellest pärinevad eri piirkondadest ja eri aegadel üles kirjutatud allikatest.
Jumalused ja vaimolendid
Saami usundis tunti arvukalt jumalusi, loodusjõududega seotud olendeid, esivanemate vaime ja muid mütoloogilisi tegelasi.
Nende seas olid taevaga, päikesega, äikese, tuule, jahi, sünni, kodu ja surnutega seotud jumalused. Tuntud nimede hulka kuuluvad näiteks Beaivi, Radien, Tiermes ehk Dearpmis, Bieggolmmái ning sünni ja perekonnaga seotud áhkka – jumalannad.
Jumaluste kõrval tunti mitmesuguseid teisi olendeid. Nende hulka kuulusid näiteks maa-aluse maailmaga seotud ulda ning saami pärimuse tuntud hiid või vastane Stállu.
Nimed, funktsioonid ja jutustused ei olnud kogu Sápmi alal ühesugused. Mõni jumalus või olend võis olla oluline ainult teatud piirkonnas, sama või sarnane tegelane võis esineda erineva nime all ning aja jooksul võisid saami, skandinaavia ja kristlikud kujutelmad üksteist mõjutada.
Saami mütoloogilisi jumalusi ja olendeid käsitletakse KOHANIMEVIHIKUS eraldi koondartiklis ja vajadusel ka eraldi artiklites.
Rituaalid ja ohverdamine
Usundilised toimingud olid seotud nii kogukonna kui ka üksikisiku igapäevaste vajadustega.
Ohvreid toodi jumalustele, vaimudele ja teistele üleloomulikele jõududele, samuti sieidi’dele. Ohverdamine oli sageli seotud kindlate pühaks peetud paikadega. Ohvriandideks kasutati piirkonnast ja olukorrast sõltuvalt loomi, loomade osi, kala, rasva, sarvi, metallesemeid ja muid väärtuslikuks peetud asju.
Ohverdamise eesmärk võis olla hea jahi- või kalaõnn, karja kaitsmine, tervenemine, soodne ilm või tänu juba saadud abi ja saagi eest.
Eriline rituaalne tähendus oli ka karul. Karuga seotud kombestik näitab hästi, et loom ei olnud üksnes jahisaak, vaid võis kuuluda ühtaegu nii inimeste praktilisse kui ka usundilisse maailma.
Mütoloogia ja suuline pärimus
Erinevalt kirjalikult säilinud Skandinaavia mütoloogiast ei ole saami muinasusundist säilinud Eddadega võrreldavat terviklikku mütoloogiliste tekstide kogu.
Teadmised pärinevad suulisest pärimusest, rituaalidest, trummide kujutistest, arheoloogilistest leidudest ning ajaloolistest kirjapanekutest.
See muudab saami mütoloogia uurimise keeruliseks. Suur osa vanema usundi kirjeldustest pandi kirja alles 17.–18. sajandil, sageli kristlike misjonäride ja vaimulike poolt. Selleks ajaks olid saami usundit juba mõjutanud pikaajalised kontaktid skandinaavlaste, soomlaste, karjalaste, venelaste ja kristlusega.
Seetõttu tuleb hilistes kirjapanekutes esinevate jumaluste süsteeme ja mütoloogilisi seletusi käsitleda ettevaatlikult. Need annavad väärtuslikku teavet, kuid ei pruugi kirjeldada muutumatuna säilinud muistset usundit.
Ristiusustamine ja vana usundi taandumine
Saamide kokkupuuted kristlusega algasid eri piirkondades eri ajal. Idapoolsed saamid puutusid kokku õigeusuga, läänepoolsetel aladel tugevnes katoliku ja hiljem luteri kiriku mõju.
Eriti tugevaks muutus kristlik misjon 17.–18. sajandil. Traditsioonilisi rituaale hakati käsitlema ebausu või nõidusena, noaidide tegevust tõrjuti ning trumme konfiskeeriti ja hävitati.
Selle tulemusena katkes suur osa vanema usundi järjepidevusest. Osa uskumusi ja tavasid säilis siiski rahvapärimuses, pühapaikadega seotud kommetes, jutustustes ja muudes kultuurivormides.
See on ka üks põhjusi, miks saami vanemat usundit ei ole võimalik tänapäeval täielikult taastada.
Kokkuvõte
Saami mütoloogia ja muinasusk kujutasid endast mitmekesist usundilist maailmapilti, milles inimene, loodus ja üleloomulik maailm olid tihedalt seotud. Olulisel kohal olid pühad maastikuobjektid, ohverdamine, jumalused ja vaimolendid ning noaidi vahendajaroll.
Saami usund ei moodustanud kogu Sápmi alal ühesugust ja rangelt korrastatud süsteemi. Piirkonniti erinesid nii jumaluste nimed, mütoloogilised kujutelmad kui ka rituaalid.
Vanema usundi uurimist raskendab seegi, et suur osa kirjalikest teadetest pärineb alles 17.–18. sajandi kristlikest allikatest. Seetõttu tuleb saami mütoloogiat käsitleda eri aegadel ja piirkondades kujunenud traditsioonide kogumina, milles põimusid kohalikud uskumused ning naaberrahvaste ja kristluse mõjud.