Sissejuhatus
Saamid on Põhja-Euroopa põlisrahvas, kelle ajalooline ja tänapäevane kultuuriala kannab nime Sápmi. See ulatub üle Norra, Rootsi ja Soome põhjaosa ning Koola poolsaare Venemaal.
Saami keeled kuuluvad uurali keelkonda ning nende lähimad sugulaskeeled on läänemeresoome keeled, sealhulgas eesti ja soome keel.
Saamide päritolu ei saa siiski seletada ühe muistse rahva rändega Põhja-Skandinaaviasse. Geneetika, keeleteadus ja arheoloogia näitavad palju keerulisemat kujunemislugu.
Oluline on eristada Põhja-Fennoskandia muistseid elanikke, saami keelte kujunemist ning hilisema saami rahvastiku kujunemist. Need protsessid ei toimunud samal ajal.
Põhjala esimesed elanikud ei olnud veel saamid
Pärast viimase jääaja lõppu asustati Fennoskandia kiiresti eri suundadest saabunud küttide ja korilaste poolt.
Inimesed jõudsid tänapäeva Põhja-Soome ja Norra aladele juba tuhandeid aastaid enne seda, kui saami keeled olid olemas.
Seetõttu ei saa neid varaseid küttide-korilaste rühmi nimetada saamideks.
Nende geneetiline pärand võis osaliselt kanduda hilisematesse Põhja-Euroopa rahvastikesse, kuid nende keeltest ja identiteedist teame väga vähe.
Keeleteadus annab siin olulise vihje. Saami keeltes leidub märkimisväärselt sõnu ja kohanimesid, mille päritolu ei ole uurali keeltest seletatav. Neid on tõlgendatud jälgedena keeltest, mida räägiti Põhja-Fennoskandias enne saami keelte levikut.
Kust pärineb saamide geneetiline eripära?
Tänapäeva saamid erinevad geneetiliselt mõnevõrra teistest Euroopa rahvastest, kuid nad ei moodusta mingit jääajast muutumatuna säilinud rahvastikku.
Nende geneetiline kujunemine on toimunud mitme eri päritoluga rahvastiku segunemisel.
Oluline komponent saabus Põhja-Euroopasse idast.
Koola poolsaare Bolšoi Olenii Ostrovi umbes 3500 aasta vanuste inimeste DNA näitab tugevat Siberi või Põhja-Euraasiaga seotud geneetilist päritolu. Sama päritolukomponent esineb erineval määral mitmes tänapäeva uurali keeli kõnelevas rahvastikus ning eriti tugevalt saamidel.
See ei tähenda, et need 3500 aasta tagused inimesed olid juba saamid. See näitab, et üks hilisema saami rahvastiku geneetilistest komponentidest oli Põhja-Fennoskandias olemas juba pronksiajal.
Uurali keeled saabusid läände idast
Saami keelte ajalugu on osa palju suuremast uurali keelte ajaloost.
Uuemad geneetilised uuringud toetavad seisukohta, et uurali keelte eelajaloolise levikuga kaasnes inimeste liikumine Põhja-Euraasiast lääne poole.
2025. aastal avaldatud ulatuslikus muistse DNA uuringus tuvastati geneetiline päritolukomponent, mida seostatakse uurali keelte eelajaloolise levikuga. Selle kaugem lähtekoht paikneb Kirde-Aasias ning uuringus nimetatakse seda Yakutia hilisneoliitikumi–pronksiaja päritoluks.
Sellest ei saa järeldada, et tänapäeva uurali rahvad pärinevad otseselt ühest Siberist saabunud rahvast.
Tegemist oli pikaajalise protsessiga, mille jooksul idast liikunud inimesed segunesid läänepoolsete rahvastikega. Eri uurali rahvaste geneetiline koosseis kujunes hiljem erinevalt.
Millal kujunes protosaami keel?
Protosaami keel kujunes palju hiljem kui Põhja-Fennoskandia esmane asustamine.
Keeleteadlaste rekonstruktsioonide järgi paiknes protosaami varane leviala tõenäoliselt tänapäeva Lõuna-Soome ja Karjala piirkonnas, mitte kaugel põhjas Lapimaal.
Protosaami ja varaste läänemeresoome keelte vahel oli lähedane sugulus. Nende eraldumine ja edasine areng toimus tõenäoliselt 1. aastatuhandel eKr ja meie ajaarvamise esimestel sajanditel.
Täpsete aastaarvude suhtes ei ole teadlastel täielikku üksmeelt.
Oluline on aga see, et saami keel ei tekkinud Lapimaa jääajajärgsete küttide keelest otsese katkematu arenguna.
Saami keelte levik põhja
Meie ajaarvamise esimestel sajanditel hakkasid saami keelte eelkäijad levima põhja poole.
Keeleteadus näitab, et Lapimaal kohtusid protosaami keele kõnelejad rahvastikega, kes rääkisid teistsuguseid, tänaseks kadunud keeli.
Saami keeltesse jäi neist keeltest arvukalt substraatsõnu. Eriti palju puudutavad need põhjala loodust, maastikku, loomi ja elatusviise.
See osutab olulisele protsessile: saami keelte levik ei tähendanud tingimata varasema elanikkonna hävimist või väljatõrjumist.
Tõenäoliselt võtsid paljud Põhja-Fennoskandia varasemad elanikud aja jooksul üle saami keele ning osalesid niimoodi hilisema saami rahvastiku kujunemises.
Seega võis toimuda keelevahetus koos rahvastike segunemisega.
Saamide varasem asuala oli tänapäevasest palju suurem
Saami keelte ja saamide ajalooline leviala ulatus minevikus palju kaugemale lõunasse kui tänapäeval.
Seda näitavad nii kohanimed, keeleteaduslikud uuringud, ajalooallikad kui ka muistne DNA.
Eriti oluline tõend pärineb Lääne-Soome Levänluhta rauaaegsest matmispaigast. Seal 300.–800. aastatel elanud mitme inimese geneetiline profiil sarnanes rohkem tänapäeva saamide kui tänapäeva soomlaste omaga.
See näitab, et tänapäeva saamidega lähedalt seotud rahvastikku elas rauaajal märksa kaugemal lõunas kui praegune saami asuala.
Keeleteaduslikud ja kohanimeandmed osutavad samuti sellele, et saami keeli kõneldi kunagi suures osas tänapäeva Soomest.
Soomekeelse asustuse laienemine
1. aastatuhande lõpul ja 2. aastatuhande alguses laienes Soomes läänemeresoome keelekuju, millest kujunes hiljem soome keel.
Selle tulemusena taandusid saami keeled järk-järgult põhja poole.
See protsess ei tähendanud tingimata ühe rahva füüsilist väljatõrjumist teise poolt. Toimus ka segunemine ja keelevahetus.
Osa saami keelt kõnelenud rahvastikust võis võtta üle soome keele ning sulanduda hilisemasse soome rahvastikku.
Veel varauusajal leidub Kesk-Soome ajalooallikates inimesi, keda nimetatakse lappideks, kuigi alati pole võimalik kindlaks teha, kas nimetus tähistas etnilist või keelelist kuuluvust või hoopis küttimise ja kalastamisega seotud eluviisi.
Saamid ja Skandinaavia
Saamide suhted skandinaavlastega on samuti väga vanad.
Saami keeltes leidub arvukalt vanu germaani ja protoskandinaavia laensõnu. Need näitavad, et saami ja germaani keelte kõnelejad suhtlesid juba rauaajal.
Suhted hõlmasid tõenäoliselt kaubandust, jahisaaduste vahetamist ning muid majanduslikke ja sotsiaalseid kontakte.
Hiljem sattusid saami alad Norra ja Rootsi riikide ning idas Novgorodi ja Vene võimukeskuste huvisfääri.
Saame maksustasid mõnikord samaaegselt mitu võimu ning riigipiiride kujunemine hakkas järk-järgult piirama nende traditsioonilist liikumist.
Kas Tacituse Fenni olid saamid?
Rooma ajaloolane Tacitus kirjeldas 1. sajandi lõpul rahvast nimega Fenni, kes elas küttimisest ja korilusest.
Neid on sageli seostatud saamide või teiste Põhja-Euroopa küttide-korilastega.
Selline samastamine ei ole siiski kindel.
Tacituse geograafilised teadmised Põhja-Euroopast olid piiratud ning nime Fenni põhjal ei saa määrata kirjeldatud rahva keelt ega etnilist kuuluvust.
Hilisemates keskaegsetes allikates esinevad nimetused Skridfinnid ja teised sarnased nimetused on saamidega seostatavad kindlamalt.
Seetõttu võib Tacituse teadet kasutada tõendina põhjapoolsete küttide-korilaste kohta, kuid mitte kindla tõendina saami rahva olemasolust 1. sajandil.
Traditsiooniline eluviis
Saamide traditsiooniline eluviis ei olnud kogu Sápmi alal ühesugune.
Olenevalt piirkonnast elatuti kalastamisest, jahipidamisest, korilusest, merelistest ressurssidest ja hiljem põhjapõdrakasvatusest.
Oluline ühiskondlik korraldusvorm oli siida – kohalik kogukond, mis korraldas maa ja loodusvarade kasutamist ning inimeste koostööd.
Sageli kujutatakse saame eelkõige rändavate põhjapõdrakasvatajatena. See annab nende traditsioonilisest elust liiga kitsa pildi.
Suure karjaga rändkarjakasvatus kujunes laiemalt välja alles varauusajal. Enne seda oli põhjapõder oluline eeskätt jahiloom, kuigi kodustatud loomi kasutati ka varem.
Ranniku-, metsa-, jõe- ja järvepiirkondade saamide eluviisid erinesid märkimisväärselt.
Saami usund ja maailmapilt
Kristluse-eelne saami usund oli seotud looduse, loomade, esivanemate ja üleloomulike jõududega.
Olulisel kohal olid pühad looduspaigad ja sieidid – erilise tähendusega kivid, kaljud või muud loodusobjektid, mille juures võidi ohverdada.
Usundilise spetsialistina tegutses noaidi, kelle tegevusega seostati rituaale, ennustamist, tervendamist ja suhtlemist teispoolsusega.
Saami pärimuses tuntakse mitmesuguseid jumalusi ja üleloomulikke olendeid. Nende nimed ja funktsioonid erinesid piirkonniti ning suurem osa nende kohta säilinud kirjalikest teadetest pärineb juba kristliku misjoni ajast.
Seetõttu ei saa nende põhjal rekonstrueerida üht kogu Sápmi alal muutumatuna eksisteerinud „saami panteoni“.
See on eriti oluline, kui võrrelda saami usundit Eesti ala muistsete uskumustega.
Saamid ja Eesti
Küsimus, kas saame või nende otseseid esivanemaid on elanud Eesti alal, ei ole üheselt vastatav.
Praegu ei ole kindlaid arheoloogilisi, geneetilisi ega kirjalikke tõendeid, mille põhjal saaks väita, et ajalooline saami rahvastik või protosaami keelt kõnelev kogukond elas Eesti alal.
Samas ei saa saamide ja eestlaste kaugemat kujunemislugu teineteisest täielikult lahutada.
Saami ja läänemeresoome keeled pärinevad lähedastest uurali keeleharudest ning nende eelkäijad olid mingil ajal tihedas kontaktis. Uuem paleogeneetika näitab samuti, et Põhja- ja Kirde-Euroopa uurali keeli kõnelevate rahvaste kujunemises osalesid osaliselt ühised idapoolsed rahvastikuprotsessid.
Seetõttu ei ole täpne öelda, et saamid oleksid eestlaste esivanemad. Samuti ei ole põhjendatud väita, et nende kujunemislood oleksid täiesti sõltumatud.
Kas Eesti vanim elanikkond võis olla saamidega seotud?
Eesti mesoliitikumi Kunda kultuuri inimesi on varasemates käsitlustes mõnikord püütud seostada saamide või teiste hilisemate soome-ugri rahvastega.
Tänapäevaste teadmiste põhjal ei saa sellist samastamist teha.
Kunda kultuur on tuhandeid aastaid vanem kui rekonstrueeritav protosaami keel.
Muistse DNA uuringud näitavad samuti, et Põhja-Euroopa rahvastiku geneetiline ajalugu sisaldab hilisemaid suuri muutusi. Saamidele iseloomulik tugevam Põhja-Euraasia päritolukomponent jõudis piirkonda alles palju hiljem.
Seetõttu tuleb Eesti esimeste elanike võimalikku kultuurilist või usundilist seost hilisemate saamidega käsitleda hüpoteesina, mitte tõestatud järjepidevusena.
Mida saamide ajalugu Eesti uurimisele annab?
Saamide ajalugu on Eesti muinasaja uurimise seisukohalt siiski väga huvitav võrdlusmaterjal.
See näitab, kui ohtlik on samastada geneetilist päritolu, keelt, arheoloogilist kultuuri ja rahvast.
Põhja-Fennoskandias elasid inimesed tuhandeid aastaid enne saami keelte saabumist. Saami keel levis hiljem ning varasemad rahvastikud võisid selle üle võtta. Samal ajal säilis nende geneetiline ja tõenäoliselt ka kultuuriline pärand osaliselt uues saami ühiskonnas.
Sarnased protsessid – inimeste segunemine, keelevahetus ja vanemate kultuurikihtide püsimine – võisid toimuda ka Eesti alal.
See ei tõesta konkreetseid seoseid Eesti ja saami usundi vahel, kuid annab olulise võrdlusmudeli, kuidas muistsete kultuurikihtide püsimist ja muutumist käsitleda.
Kokkuvõte
Saamid ei ole lihtsalt Põhja-Euroopas jääajast saadik muutumatuna püsinud muistne rahvas.
Nende kujunemises ühinesid Põhja-Fennoskandia varasemate elanike pärand, idast saabunud Põhja-Euraasia geneetilised mõjud ning hiljem lõunast põhja levinud protosaami keel.
Saami keelte levik Lapimaale toimus tõenäoliselt peamiselt rauaajal. Seal kohtusid nende kõnelejad varasemate rahvastikega, kelle keeled hiljem kadusid, kuid jätsid saami keeltesse ja kohanimedesse jälgi.
Saami keelte ajalooline leviala oli praegusest märksa suurem. Rauaajal elas tänapäeva saamidega geneetiliselt lähedasi inimesi veel Lääne-Soomes ning saami keeli kõneldi suurel osal tänapäeva Soome territooriumist.
Eesti alal ajaloolise saami rahvastiku olemasolu kohta kindlaid tõendeid ei ole. Saamide tähtsus Eesti muinasaja uurimisel seisneb pigem ühises kaugemas uurali taustas ning võimaluses võrrelda, kuidas rahvastikud, keeled ja usundilised traditsioonid võivad aastatuhandete jooksul seguneda ja muutuda.
Allikad ja kirjandus
- Lamnidis, T. C. jt. “Ancient Fennoscandian Genomes Reveal Origin and Spread of Siberian Ancestry in Europe.” Nature Communications 9, 5018 (2018).
- Zeng, T. C. jt. “Ancient DNA Reveals the Prehistory of the Uralic and Yeniseian Peoples.” Nature 644 (2025), 122–132.
- Aikio, A. Saami keelte ajaloolist kujunemist, substraatsõnavara ja protosaami levikut käsitlevad uurimused.
- Häkkinen, J. Saami ja läänemeresoome keelte eelajalugu käsitlevad uurimused.
- Hansen, L. I.; Olsen, B. Hunters in Transition: An Outline of Early Sámi History. Leiden: Brill, 2014.
- Price, T. D. jt. ning teised Fennoskandia muistset rahvastikku käsitlevad arheoloogilised ja bioarheoloogilised uurimused.
- Saami ajaloo, keelte ja traditsioonilise kultuuri käsitlevad Saami teadusasutuste ja parlamentide materjalid.