Suur Tõll on Eesti rahvapärimuse tuntuim saarlaste vägimees ja hiid. Tema lood on seotud eeskätt Saaremaaga, kuid tuntud ka Muhus ja Hiiumaal. Suure Tõllu muistendeid hakati kirjalikult talletama 18. sajandi lõpus ning põhjalikumalt koguma ja avaldama 19. sajandil.
Tõll rahvapärimuses
Rahvapärimuses kujunes Tõllust Saaremaa sümboolne kaitsja, kelle kuju ühendab muistseid uskumusi, kohapärimust ja hilisemaid rahvuslikke tõlgendusi.
Tõll on klassikaline hiid ja vägilane – mõõtmetelt ja jõult inimesest suurem tegelane, kelle võimeid on rahvajuttudes võimendatud. Samas elab ta üsna inimlikku elu: tal on kodu, perekond ja igapäevased toimetused.
Tõllu abikaasa on Piret ning tema tuntumaid sugulasi on Hiiumaal elav vend Leiger. Tõll kaitseb oma rahvast, aitab hädalisi ning võitleb võõrvallutajatega. Rahvapärimuses esineb ta sageli Saaremaa valitseja või rahvavanemana.
Paljud Saaremaa rändrahnud, künkad ja muud maastikuvormid on seotud Tõllu tegudega. Nii muutub maastik omamoodi mäluks, mis säilitab lugusid muistsetest aegadest.
Suur Tõll võib peita vanemat usundilist kihti
Enamik uurijaid käsitleb Suurt Tõllu eeskätt rahvapärimusliku hiiu ja vägilasena. Kohanimede etümoloogiline ja ajalooline analüüs võimaldab siiski kaaluda võimalust, et Tõllu-kuju võib peegeldada ka vanemaid usundilisi kihistusi.
Võimalik on, et rahvapärimuses säilis mälestus mõnest kunagisest tähtsast kultuslikust tegelasest või jumalusest, kelle algne tähendus oli aja jooksul ununenud. Sellisel juhul võis muistne üleloomulik olend rahvajuttudes muutuda vägilaseks, rahvavanemaks või kogukonna kaitsjaks.
Käesolev käsitlus ei väida kindlalt, et Suur Tõll oleks olnud konkreetne jumalus, vaid osutab võimalusele, et tema kujus võib peituda rohkem kui üksnes rahvapärimuslik hiid.
Kust võib tulla Tõllu nimi?
Rahvapärimuse järgi elas Suur Tõll Saaremaa kaguosas Tõlluste külas. Tõenäoliselt ongi vägilase nimi seotud selle kohanimega.
Tõllu ja Tõlluste nimede seletamiseks vaatame nimekujusid ja mõisteid, mida on muinaspõhja mütoloogia põhjalik võimalik seostada peajumal Odeniga [1]. (Allikad: de Vries (ari, arinn, Atríðr, dolg, tolla; Egilsson dolg, dolgr).
Kohanimeraamatu andmetel oli Tõlluste mõisa varasem nimi 16. sajandil Arries või Adries, kuid hiljem neid nimekujusid enam ei kasutatud.
- Nimi Arries võib tulla vanapõhja sõnast ari ’kotkas’, mida saab seostada nii Kuressaare (Arensburgi on kutsutud „kotkalinnuseks“) kui kogu Saaremaaga ja sealt edasi Odeniga, kelle heitinimi on Arnhǫfði ’kotkapäine’.
- Arries võib pärineda ka sõnast arinn ’ohverdamiseks mõeldud kolle, tulease’.
- Nimekuju Adries võiks samastada Odeni heitinimega Atríðr ’lahingusse ratsutaja’, ’ründaja’. Kohanimedes kasutati jumalate nimesid enamasti varjunimedena (heitidena), tegelike nimedega väga harva.
- Vanapõhja sõna dolgr tähendab ’vaenlast’, ’vastast’, aga poeetilises kontekstis ka ’võitlejat’ või ’mõjukat isikut’. Sama sõnapere dolg tähendab ’vaenu’, ’võitlust’ või ’lahingumüra’. Vanades kohanimedes viitavad võitluse ja lahingumüraga seotud sõnad sageli Odeni kultusele.
- Vanapõhja tolla tähendab ’millegi küljes vabalt rippuma, kõikuma’ – see viitab tuntud müüdile, kus Oden ripub Yggdrasilli oksal, et omandada teadmisi ja ruunide tarkust.
Mida siis Tõllu ja Tõlluste nimi võiks tähendada?
Kõige laialdasemalt aktsepteeritud seletus on, et Tõll pärineb germaani isikunimest Tell (Till, Toll), mida kohalikud eestlased hääldasid Tõlluna. Tõlluste küla/mõisa nimi tuleneb omakorda 16. sajandi saksa perekonnanimest Tölsen, kelle valduste järgi koht hiljem nimetati (varasem nimi Arries/Adries kadus kasutuselt).
Siiski ei välista see vanemat kihti. Kohanimed säilitavad tihti mitu kihti: algne paganlik tähendus võib olla „kristianiseeritud“ või asendatud hilise isikunimega. Arries (ari ‘kotkas’), Adries (Atríðr ‘lahingusse ratsutaja’), dolgr (‘vägev võitleja’) ja tolla (‘rippumine’) viitavad võimalusele, et Tõllu nimi peidab endas mälestust Odeni-kujust. Võimalik, et siinkandis elas kunagi Odenit kummardav kogukond, kes kasutas Tõllustet kultuskohana. Kultuskohale viitab praegu Tõlluste mõisa aida taga asuv Tõllu kivi.
Kuigi Tõlluste nime seostatakse saksa perekonnaga Tölsen, on võimalik ka vastupidine protsess – mõisnikud võisid nime omandada juba varem tuntud koha järgi. Kohalik Tõll-traditsioon või vanem Odini-kultusega seotud nimi võis saksa aadlile üle kanduda.
18.–19. sajandil, rahvusromantika ajastul, sai Tõllust saarlastele oluline sümbol. Tolle ajastu teadlased ja kogujad (nt Eisen, Körber, Süda) rõhutasid eesti rahvuslikku identiteeti ja vastupanu võõrvallutajatele. Odeni-kultuse avalik mainimine oleks olnud „segav“ – see osutanuks tugevale skandinaavia mõjule ja paganlikele kihtidele, mis ei sobinud puhtale „eestlaste muinasusundi“ narratiivile. Seetõttu muutus muistne jumalik kuju rahvalikuks vägilaseks: Tõll elas talumehe elu, kaitses oma rahvast ja sai Saaremaa maastiku „rahvuskangelaseks“.
Seega ei pruugi Tõll olla lihtsalt „suvaline hiid“, vaid võimalik sünkreetiline kuju, kus paganlik Odini pärand on kristlikus ja rahvuslikus kontekstis ümber kujundatud.
Loe lisaks:
Eisen, M. J. (1927). Tõll ja ta sugu [2]. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.