Äike on üks vanemaid ja arhailisemaid taevajõu nimetusi Eesti rahvapärimuses. Kuigi hilisemates pärimustes esinevad sagedamini nimed Pikker, Pikne ja Kõu, võis Äike algselt tähistada just isikustatud taevast väge – olendit, kes tõi vihma, puhastas õhku, kaitses inimesi ja karistas üleastujaid. Erinevalt Pikkerist, kes näib olevat relvastatud välguheitja, või Kõust, kes väljendab müristavat väge, kannab Äike rohkem vana ja austatud taevaisa kujutelma.
Selline käsitlus sobib hästi läänemeresoome ja saami pärimusega. Mitmes saami keeles tunti äikesejumalat nimedega Aija (Áddjá, Atja) ja Tiermes. Osa neist tähendab otseselt „vanaisa“, „vana meest“ või „esivanemat“, kuid mõnes murdes ka lihtsalt „äikest“. See viitab väga vanale kujutlusele, kus äikest ei nähtud ainult ilmastikunähtusena, vaid austatud üleloomuliku olendina – taevas elava vanaisana, kes valitseb maailma korda.
Saami pärimuses oli äikesejumal kahepalgelise loomuga. Ta võis olla hävitaja, kes lõhestas kaljusid, tappis loomi ja süütas metsi, kuid samas ka kaitsja, kes peletas kurje vaime ja nõidust. Vikerkaart peeti tema vibuks ning välku nooleks. Sarnane kujutlus näib olevat tuntud ka Eestis, kus äikest peeti taevaseks jõuks, kelle tegevus mõjutas nii loodust kui inimeste saatust.
Etümoloogia
A: Vanaisa ja vana mees
(1) saami áddjá, adjā, adju, aija ’vanaisa’, ’vana mees’;
(2) saami attje, attjen ’vanaisa’, mõnes kontekstis ka ’äike’;
(3) soome äijä ’vanamees’;
(4) eesti äi ’vanaisa; abikaasa isa’;
B: Atj-tüvi ja otsene tähendus „äike“
(5) saami ātjā, atja ’äike’;
(6) saami atjekuts, atjaguts ’äikeseke’ (deminutiivsed vormid);
(7) saami átjá, átjek / átjeg– ’vanaisa’, ’äike’;
C: Aeg, kestvus ja esivanemad
(8) saami ai’kē ’aeg’;
(9) saami ai’kā ’ammu aega tagasi’;
(10) saami ahkē ’vanus’;
(11) saami äjgát ’esivanem’;
(12) saami ai’htēkah ’vanad, eelnenud; esivanemad’;
D: Väga vana päritolu (hüpotees)
Sõna äike võib olla väga vana ning seda on seostatud
(13) vanaindia sõnaga ā́yu- ’eluiga, elujõud’;
(14) uurali algkeeles rekonstrueeritud tüvega äje ’vanaisa, isa’.
Allikad: Grundström ātjā, adjā, adju, ai´kā, ai’kē, ai´htēkah, ahkē, ātjēk(atj); Ihre aija, atja, attje; Collinder áddjá; Pokorny aiu̯-; Korhonen átjá.
Etümoloogiliselt näib sõna „äike“ kuuluvat samasse tüveperekonda, kus saami áddjá, aija, attje ja soome äijä tähendavad ’vanaisa’ või ’vana meest’ ning eesti äi aga vanemat meessoost sugulast. Selline tähendus ei pruukinud olla ainult perekondlik, vaid võis väljendada kõrgemat ja austatud vaimolendit. Mõnes saami keeles on sama tüvi omandanud juba otsese tähenduse ’äike’, näiteks ātjā või atja. Nii näib vana esivanema kujutlus olevat aja jooksul sulandunud taevase loodusjõu nimeks.
Huvitaval kombel leidub sama tüve ümber ka aja ja kestvusega seotud sõnu: saami ai’kē tähendab ’aega’, ai’kā ’ammu aega tagasi’ ning äjgát ’esivanemat’. See võib viidata muistsele maailmapildile, kus taevas, aeg ja esivanemad moodustasid ühe terviku. Äikesejumal ei olnud lihtsalt tormi põhjustaja, vaid muistne ja alati olemas olnud vägi, kes ühendas elavaid eelnenud põlvkondadega.
Olen pakkunud isegi väga vana seose vanaindia sõnaga ā́yu- ’eluiga, elujõud’, kuid see jääb hüpoteetiliseks. Kindlam tundub uurali algkeeles rekonstrueeritud tüvi äje ’vanaisa, isa’, millest võivad pärineda nii saami kui ka läänemeresoome vasted. Sellisel juhul võiks Äike olla üks vanimaid säilinud taevajõu nimetusi kogu põhjapoolses uurali kultuuriruumis.
Selles valguses võib Eesti muistne usund peegeldada vähemalt kahte eri kihistust. Üks neist on läänemeresoome või soome-ugri traditsioon, kus äike on vana ja austatud taevaisa – Äike või Aija. Teine näib olevat indoeuroopalik või germaani mõjutus, kus esile tõuseb relvastatud välguheitja – Pikker, Pikne või müristaja Kõu. Hiljem sulasid need kujutelmad rahvapärimuses kokku ning hakkasid tähistama sama taevast väge eri nimede kaudu.
Võimalikke kohanimesid
Nende nimede puhul võiks kaaluda võimalust, et neis on säilinud muistse äikesejumala nime jälgi. Kui äikesejumala nimi sisaldas atj-, adj-, ai- võiäj-tüve, on põhjust vaadelda Eesti kohanimesid, mille varasemates kirjapanekutes esinevad vastavad häälikukujud. Eriti tähelepanuväärsed on ajaloolised vormid nagu Atz-, Add-, Adz-, Ay-.
Siiski tuleb rõhutada, et kohanimede etümoloogiline tõlgendamine nõuab ettevaatust. Oluline on arvestada ajaloolist hääldust, mitte üksnes kirjapilti, ning võtta arvesse paralleelseid seletusvõimalusi.
Adavere, Põltsamaa vald (sks Addafer, 1510 Attversche scheding,1583 Adawier, 1638 Adafer, 1797 Addafer); KNR [1]
Adiste, Põlva vald (1627 Atzi Kuella, 1638 Atzty külla, u 1685 Addista Kylla, 1757 Addist); KNR [2]
Aitsra, Tõrva vald (1516 Arstes, 1538 Atziarve, Atzyerve, 1624 Adczier); KNR [3]
Atsalama, Alutaguse vald (1241 Akimal, 1345 Aggmal, 1525 Agemael, 1539 Achymal, 1583 Hakemal, 1585 Aghemall, 1620 Akkallma, 1631 Akimal, 1637 Aggyemall, 1655 Atzelama, Atzelamahe, Atzelemahe, 1672 Akimall, 1726 Atzlama, 1732 Atsalama, 1744 Atslama, 1782 Atzlam, 1796 Azlam /Allikas: LCD lk 311/); KNR [4]
Eikla (Äikla), Saaremaa vald (1550 Eikul, 1592 Eukull, 1645 Eykül, Euküll, 1826 Eucküll); KNR [5]
Aiamaa, Nõo vald (1582 Aiamegi, 1627 Ayameggi, 1796 Ayoma); KNR [6]
Aiaste, Kanepi vald (1582 Oixykulla, 1628 Ayaste kuella, 1638 Ayaste kylle, 1686 Ays); KNR [7]
Aila, Saue vald (1241 Akiolæ, 1450 Hayell, 1508 Ayell, 1548 Aielakulle, 1552 Aylkulla, 1562 Ayla, 1620 Ailla, 1627 Ayola, 1684 Ayela, 1696 Ailakyla, 1774 Aila /Allikas: LCD lk 311/); KNR [8]
Aiu jõgi, Võru maakond(1688 Ahia Jeggi, 1798 Ayo Jöggi, 1935 Aiju jõgi); KNR [9]
Nende nimede puhul võiks kaaluda võimalust, et neis on säilinud muistse äikesejumala nime jälgi.