Kõu on tõenäoliselt üks vanemaid Eesti alal tuntud äikese ja müristamise nimetusi ning väga võimalik, et ta esindab muistset indoeuroopalikku või vähemalt väga vana põhjapoolset taevajõu kujutelma. Kuid on raske öelda, kelle jumalus ta oli, sest Eesti ala ei olnud keeleliselt ega usundiliselt kunagi ühtne.
Rahvapärimuse järgi võis Kõu olla eestlaste äikesejumal. Öeldakse, et kõu müristab, kõu kärgatab, kõu lööb. See näitab, et Kõu ei olnud ainult ilmastikunähtus, vaid isikustatud jõud.
Eesti Etümoloogiasõnaraamatu järgi tuleneb nimi sõnast kõuk, mis tähendab ’(kauge) esivanem’, kuid selle päritolu ei ole päriselt selge. Nime on seostatud ka soomekeelse sõnaga kouko, mis tähendas algselt tonti, kummitust või isegi surma.
Etümoloogia
(1) vanaindia kā́uti ’hüüdma, hääldama, ohkama’;
(2) vanainda kū́jati ’uriseb, sumiseb, pobiseb’;
(3) kirikuslaavi kyjь ’haamer’;
(4) leedu káuju, kóviau, káuti (*kāu̯i̯ō) ’lööma, sepistama’;
(5) norra kaue ’lugupeetud inimene’.
Allikad: Pokorny kā̆u-, kē̆u-, kū-; de Vries kauði; ETY kõu, kõuk.
Võimalik, et Kõu on vanim Eesti alal tuntud äikesejumal. Juba nimi ise mõjub väga arhailiselt ega meenuta hilisemaid kristlikke või rahvapäraseid nimetusi, vaid pigem otsest loodushäält või üleloomuliku jõu ilmingut. Pakutud etümoloogiad seostuvad peamiselt mürina, hüüu, löömise, haamri ja sepistamisega – kõik need on äikesejumalatele iseloomulikud kujundid kogu Põhja-Euroopa mütoloogias.
Võimalik seos vanaindia sõnadega kā́uti (’hüüdma, hääldama, ohkama’) ja kū́jati (’uriseb, sumiseb, pobiseb’) viitab sellele, et äikest võidi tajuda jumaliku häälena. Kõue mürin ei olnud lihtsalt loodusheli, vaid taevase jõu kõne või kohalolu. Samasuguseid loodusheli jäljendavaid nimetusi leidub paljude vanade jumaluste puhul.
Huvitav on ka võimalik seos kirikuslaavi sõnaga kyjь (’haamer’). Haamer on kogu Põhja-Euroopa äikesejumalate oluline tunnus ning meenutab kohe Thori haamrit Mjölnerit. Sellisel juhul võiks Kõu kuuluda samasse muistsete taevajõudude kujutelmade ringi, kus välk on jumaliku relva löök ja müristamine selle heli.
Balti paralleelid on samuti tähelepanuväärsed. Leedu sõnad káuju ja káuti tähendavad ’lööma’ või ’sepistama’, mis haakub hästi Perkūnase kujutelmadega. Äikest on väga vanades usundites sageli nähtud kui taevase sepa tegevust: välk on tuli, mürin löök ja torm jumaliku jõu avaldumine. See võib viidata väga vanale balti-indoeuroopa ühiskihile.
Olen pakkunud ka seost norra sõnaga kaue (’lugupeetud inimene’), mis võiks viidata austatud või väekale taevasele olendile, meenutades näiteks Ukko või muid vanu taevajumala tüüpe. See seos näib siiski nõrgem kui mürina ja löömisega seotud etümoloogiad.
Kõik kokku viitab võimalusele, et Kõu ei olnud lihtsalt ilmastikunähtus, vaid väga vana personifitseeritud taevajõud, keda võib pidada üheks Eesti ala vanimaks äikesejumala kujutelmaks.
Võimalikke kohanimesid:
Kaubi (Eikla mõis), Saaremaa vald (1645 Kaupi Simon, 1798 Kaubi); KNR
Kaude, Jõgeva vald (1467 Koudes, 1474 Kautz, 1601 Kaudekulla, 1839 Kaude); KNR
Kauksi, Põlva vald (1582 Kawkfer, 1588 Kauksi, Kaukefer, 1592 Kaukszy, Kaukofer, 1601 Kowcksi, 1627 Kaugasitz, Kauwist, 1638 Koggositz, 1686 Kaugosidtz Kylla, 1757 Kauckst, 1805 Kaukasitz, 1839 Kaugs); KNR
Kõue, Kose vald (1241 Køy, 1319 Kouve, 1379 Kowe, 1492 Kowe, 1495 Kouwe, 1501 Köw, 1503 Kouw, 1521, Kow, 1524 Kowe, 1589 Kau,1695 Kouw, 1796 Koukülla (Allikas: LCD, lk 454); KNR
