Küsimusele, mis on kultuskoht, ohverkoht ja pühapaik, ei ole lihtne vastata, kuigi esmapilgul näivad need mõisted enesestmõistetavad: kultuskoht on paik rituaalide läbiviimiseks, ohverkoht paik andide või ohvrite toomiseks ning pühapaik koht, mida peetakse pühaks. Selline jaotus loob mulje selgusest, kuid lähemal vaatlusel hakkavad piirid hägustuma.
Esiteks ei ole selge, mida tähendab religioosses mõttes „koht“. Kas tegemist on konkreetse ja piiritletud alaga maastikul? Või võib püha olla seotud liikumisega, näiteks rituaalse teekonna või protsessiooniga? Kas püha seondub ühe kindla objektiga – puu, kivi või allikaga – või on tegemist laiemalt eristatud ruumiga, mille tähendus ei pruugi olla nähtav?
Lisaks tuleb arvestada, et ka mõisted ise – „kultus“, „ohver“ ja „püha“ – ei pärine muistsetelt inimestelt nende endi kategooriatena. Need on hilisemad teaduslikud tööriistad, mille abil püütakse kirjeldada nähtusi, mille algne tähendus on meile suuresti kadunud. Seetõttu ei kirjelda need terminid mitte niivõrd minevikku, kuivõrd meie katset seda mõista.
Mitmekihiline usundiline maastik
Eesti ala usundilist maailmapilti on eri aegadel mõjutanud erinevad traditsioonid. Läänemeresoome traditsioonide kõrval tuleb arvestada laiemate soome-ugri seoste ning kontaktidega balti, slaavi, germaani ja skandinaavia kultuuriruumiga.
Ristiusu levik ei katkestanud varasemaid traditsioone ühekorraga. Osa vanu uskumusi ja kombeid võis uues raamistikus muutuda, saada uue tõlgenduse või aja jooksul taanduda.
Kui 19. sajandil hakati kujundama ettekujutust eestlaste muistsest usundist, mõjutasid seda paratamatult nii kristlik mõtteraamistik kui ka rahvusromantism. Nii kujunes arusaam ühtsest Eesti muinasusundist, kuigi olemasolevad allikad osutavad pigem mitmele eri päritolu usundilisele kihistusele.
Just siin tekibki uurimise keskne raskus. Erineva päritoluga motiivid, sümbolid ja praktikad on aja jooksul võinud omavahel põimuda. Kui neid käsitletakse ühe tervikuna, kaob võimalus mõista, millises usundilises kontekstis need algselt toimisid.
Küsimus ei ole enam ainult selles, kas mingi paik oli püha, vaid ka selles, kellele ja millise maailmapildi raames see püha oli.
Tõlgendamise raskus
Siit tulenebki põhiline metodoloogiline probleem. Kui kasutame mõisteid kultuskoht, ohverkoht ja pühapaik nende sisulisi erinevusi läbi mõtlemata, siis ei kirjelda me mitte minevikku, vaid loome sellest lihtsustatud mudeli.
Kui aga lisada siia veel erinevate usundiliste traditsioonide ja kihistuste võimalik põimumine, muutub pilt veelgi keerulisemaks.
Seetõttu ei ole peamine küsimus mitte see, kas Eestis leidub pühapaiku või ohverkohti. Olulisem on küsida, millise usundilise loogika alusel neid tõlgendatakse.
Kas tegemist võib olla läänemeresoome, germaani, skandinaavia või mõne muu traditsiooni mõjudega? Või peegeldab nähtus mitme usundilise kihi põimumist? Millised tunnused sellele viitavad? Ja kas me üldse saame neid piisava täpsusega eristada?
Siiski, kui neid küsimusi teadlikult arvestada, hakkab maastik avanema mitte kui üks ühtne „muinasusk“, vaid kui mitmekihiline ruum, kus erinevad traditsioonid on ajas põimunud.
Oskar Looritsa tähelepanek
Sarnasele probleemile juhtis tähelepanu juba usundiloolane ja folklorist Oskar Loorits (Loorits, 1948, lk 16), kes rõhutas erinevate usundiliste kihistuste eristamise vajadust:
„…Seejuures ei pääse me segavast tõsiasjast, et sajandite jooksul meie algupäraseid arusaamu põhjalikult läbi immutand ja muutnud on igasugu võõrmõjud ja eriti veel ristiusu ilmavaade… Eri kihtistuste ea ning päritolu uurimine ja kindlaksmääramine on meil aga alles algtasemel, mispärast ka järelduste ja kokkuvõtete tegemisel on veel tunduvaid tühikuid, puudusi ja eksimusigi.“
Kuigi see tähelepanek pärineb eelmise sajandi keskpaigast, ei ole selle sisu oma aktuaalsust kaotanud.
Praktilised tähelepanekud uurijale
Seega ei piisa kohanime või võimaliku pühapaiga uurimisel sellest, et tuvastada „pühadus“ või rituaalne tegevus.
Olulisem on küsida:
- millise usundilise traditsiooni tunnused paigas avalduvad;
- kas tegemist võib olla mitme kihistuse kattumisega;
- kuivõrd põhineb kasutatav tõlgendus allikatel, mitte hilisematel üldistustel.
Sageli ei olegi võimalik jõuda ühe kindla vastuseni. Erinevate võimaluste teadvustamine aitab siiski vältida liiga lihtsaid järeldusi ning võimaldab näha maastikku selle tegelikus mitmekesisuses.
Alljärgnevad joonised aitavad näha, kuidas erinevad traditsioonid ja usundilise paiga erinevad funktsioonid võivad ajas põimuda. Need ei esinda ühtset süsteemi, vaid toovad esile korduvaid mustreid – eraldatud ruumi, ohverdamise koha ja rituaalse tegevuse seoseid –, mis võivad eri kultuurides avalduda sarnasel viisil.
Näide 1. Harald Hildetandi haud Rootsis
Taani kuninga Harald Hildetandi haud Bråvalla nõmmel Smålandis, kus pärimuse järgi lasi Rootsi kuningas Ring ta pärast lahingu lõppu suure pidulikkusega põletada. Oletatava lahingu ajaks peetakse umbes aastat 700 pKr.
E. Dahlberghi joonis, J. van den Aveeleni gravüür, 1707. Allikas: SUECIA https://suecia.kb.se/ [1]
1707. aasta gravüüril on kujutatud kividega piiratud ala – üliku hauda. Selle keskmes paikneb laasitud okstega kolmeharuline puu ning lohkudega kivi. [2] Puu vorm võib olla teadlikult kujundatud, et rõhutada paiga erilisust.
Sellised detailid või kooslus – piiritletud ala, eristatud puu ja ohvrikivi – ei ole iseloomulik ainult Skandinaaviale, vaid on tuntud ka Eesti ajaloolisel maastikul. Siin näivad matmispaik, pühapaik ja ohverkoht moodustavat ühe terviku, mida ei ole võimalik tänapäevaste mõistete abil täielikult lahutada.
Näide 2. Svinngarni allikas Rootsis
Svinngarni allikas Upplandis, kus nii paganlikul kui ka katoliku ajal ohverdati münte tervise taastamiseks.
E. Dahlberghi joonis, E. Reitzi gravüür, 1695. Allikas: https://suecia.kb.se/ [1]
Aiaga piiratud pühapaigas asuv allikas on koht, kus rituaalne tegevus on suunatud väga konkreetsele eesmärgile – tervise parandamisele. Allikad on olnud läbi aegade pühapaigad ka meil, kus käidi nii tervist otsimas kui ka tulevikku ennustamas. See praktika ei piirdu ühe usundiga, vaid jätkub eri ajastutel, muutes vormi, kuid säilitades oma põhifunktsiooni. Sellised paigad näitavad, et pühapaiga tähendus võib püsida ka siis, kui seda ümbritsev usundiline raamistik muutub.
Näide 3. Saamide äikesejumal
Saamid ohverdamas äikesejumalale.
C. Hellfahrti gravüür. Gotha, 1832. Allikas: erakogu.
Saamide ohverduspaika kujutaval gravüüril on näha puukujusse torgatud haamer, mis meenutab skandinaavia äikesejumal Thori atribuudina tuntud haamrit. Kuju on asetatud spetsiaalsele lavatsile, selle ette asetatakse ohvriandi, pead võõbatakse (ilmselt ohvrilooma verega) ning šamaan lööb trummi. Samas valmistatakse ülejäänud osa ohvriloomast ette söömiseks.
Kui seos on tahtlik, võib kujutis osutada saami ja skandinaavia usundiliste traditsioonide kokkupuutumisele. Sarnaseid nimesid ja motiive tuntakse ka Eesti alal (Tooru ja haamer), kuid puuduvad andmed jumalakujudele ohverdamisest. Kuigi see väide ei võimalda teha lihtsaid ja üheselt kindlaid järeldusi.
Kokkuvõte
Käesolevas töös kasutatakse mõisteid pühapaik, kultuskoht ja ohverkoht eelkõige analüütiliste tööriistadena. Need aitavad kirjeldada mineviku nähtusi, kuid ei pruugi vastata sellele, kuidas inimesed ise oma paiku mõistsid.
Üks ja sama paik võis olla korraga püha, olla rituaalse tegevuse keskuseks ning toimida ohverduste paigana. Seetõttu tuleb iga juhtumit käsitleda eraldi ning arvestada võimalusega, et erinevad usundilised kihistused on ajas omavahel põimunud.
Küsimus ei ole üksnes selles, kas paik oli püha, vaid ka selles, millises usundilises süsteemis ja millisel viisil see pühadus väljendus.