Lohukivid on üks Eesti esiajaloo tuntumaid, kuid samas kõige raskemini mõistetavaid muistiseid. Neid on uuritud juba pikka aega ning esitatud on mitmeid erinevaid tõlgendusi, mis käsitlevad nii lohukivide levikut, kasutusaega kui ka võimalikku tähendust.
Käesolev artikkel annab esmalt lühikese ülevaate peamistest akadeemilistest käsitlustest ning seejärel esitab autori tõlgenduse lohukivide kasutusest. Selline lähenemine võimaldab vaadelda olemasolevaid seletusi tervikuna ning küsida, kas neid on võimalik mõista ühe toimiva süsteemi osadena.
Lohukivid kui arheoloogiline nähtus
Eesti maastikus leiduvad lohukivid on rändrahnud või suuremad kiviplokid, mille pinnale on toksitud väikesed ümarad süvendid. Neid nimetatakse ka kultuskivideks või väikeselohulisteks ohvrikivideks. Lohukive on Eestis teada ligikaudu 1800 ning nende levik koondub eelkõige Põhja-Eestisse.
Ajaliselt seostatakse lohukivide kasutust peamiselt noorema pronksiaja ja eelrooma rauaajaga (umbes 1. aastatuhat eKr). Samas ei ole välistatud, et traditsioon võis alata varem ning jätkuda mõnes piirkonnas ka hilisemal ajal. Tegemist oli pikaajalise praktikaga, mille tähendus võis ajas muutuda.
Lohukivid paiknevad sageli ajaloolistel või praegustel põldudel, heinamaadel ning muistsete asulakohtade ja kalmete läheduses. Rändrahnud sattusid sinna jääajal ja inimesed võisid valida välja need, mis tundusid erilised.
Mida ütlevad akadeemilised uurimused?
Lohukivide tähenduse kohta on esitatud mitmeid erinevaid tõlgendusi, kuid üldtunnustatud terviklikku vastust nende otstarbe kohta ei ole.
Lohukive on peetud ohvrikivideks, kuid paljudel neist on lohud ka külgedel või püstistel pindadel, kuhu midagi asetada ei saa – seega ei olnud lohud peamiselt „anumad“ ohvriandi jaoks.
Ühe käsitluse järgi on lohukivid seotud viljakusmaagiaga. Sellisel juhul mõistetakse lohu tegemist rituaalse toiminguna, mis võis sümboliseerida naiselikkust või põllu rituaalset viljastamist.
Teise lähenemise kohaselt võivad lohukivid olla seotud surnukultuse ja esivanemate mälestamisega. Sellele viitab nende paiknemine kalmete läheduses, kuigi selline seos ei ole kõigil juhtudel selge.
Samuti on lohukive tõlgendatud kui maastiku tähistamise vahendit. Sellisel juhul võisid need esile tõsta kogukonna jaoks olulisi kohti ja anda neile erilise tähenduse.
Lisaks on rõhutatud, et oluline ei pruukinud olla lohk ise, vaid selle tegemine kui rituaalne tegevus. Selline lähenemine nihutab tähelepanu tulemuse asemel protsessile, kuid ei anna lõplikku vastust küsimusele, miks seda tegevust tehti.
Akadeemiliste käsitluste piir
Kui neid tõlgendusi vaadelda tervikuna, ilmneb, et need kirjeldavad lohukividega seotud nähtusi, kuid ei selgita nende sisemist loogikat.
Kui lohukivid on seotud viljakusega, siis miks oli vajalik just lohu toksimine?
Kui lohke kasutati ohverdamiseks, miks on need nii väikesed ning miks leidub neid ka kald- ja püstpindadel?
Kui need tähistavad kohti, jääb arusaamatuks, miks seda tehakse just lohkude kaudu.
Kui oluline on tegevus, siis mis oli selle tegevuse eesmärk?
Need küsimused viitavad, et lohukivide puhul võib olla tegemist nähtusega, mille väline vorm on säilinud, kuid mille toimimise põhimõte on jäänud varju.
Milleks siis lohukive võidi kasutada?
Rituaali keskmes võis olla heli
Kui lohukive vaadelda rituaalse tegevuse seisukohalt, võib eeldada, et nende tähendus ei seisnenud lohkudes endis, vaid nende tekkimise protsessis.
Kivile kiviga toksimine tekitab monotoonse ja kaugele kostva heli. Selline heli ei pruukinud olla juhuslik kõrvalnähtus, vaid just rituaali keskne osa. Toksimise eesmärk võis olla kutsumine – mitte inimeste, vaid üleloomuliku kohaloleku esiletoomine.
Rituaali läbiviija, tõenäoliselt preester, võis selle heli abil luua ühenduse jumalusega. Monotoonne rütm võis viia transilaadsesse seisundisse, mis omakorda võis laieneda kogu rituaalis osalevale kogukonnale.
Kohanimede võrdleva uurimise põhjal on tekkinud oletus, et mõnede rituaalidega võis kaasneda ka osalejate vali ühine häälitsemine või kisakoor. Sellisel juhul võisid kivide toksimise rütm, inimhääled ja muud rituaalsed tegevused moodustada ühise helikeskkonna, milles osales kogu kogukond.
Lohk kui tegevuse jälg
Sellisel juhul ei olnud lohk eesmärk omaette, vaid jälg toimingust, mille kaudu rituaal toimus. Lohud tähistavad toimunud rituaale – hetki, mil heli kaudu loodi kontakt jumalusega.
Seega ei tarvitsenud ühe rituaali eesmärk olla valmis lohu tegemine. Toksida võidi vaid mõne minuti jooksul ning sama lohku sai kasutada uuesti järgmiste rituaalide ajal. Sellisel juhul kujunes lohk järk-järgult korduva tegevuse jäljena.
See seletab, miks lohud on väikesed, ebaühtlased ja sageli kohtades, kus neid ei saa annetamiseks kasutada. Nende funktsioon ei olnud praktiline, vaid rituaalne.
Ohverdamise tegelik koht
Ohvriandi ei pandud lohkudesse, vaid asetati kivile. Toksimisel tekkiv heli võis olla märguanne jumalusele – kutsumine valmis pandud ohvrit vastu võtma ja näidata kätte koht, kus ohvriand asus.
Kui kivi pealispind oli rituaali ajal hõivatud ohvrianni või muu rituaalse tegevusega, võidi toksida kivi vabaks jäänud külgpinda. Sellisel juhul polnud oluline lohu asend, vaid ikkagi toksimisel tekkiv heli.
Ohvriloomast pakuti jumalusele tõenäoliselt vaid teatud osa. Võimalik, et rituaali hulka kuulus ka kivi määrimine ohverlooma verega, et ohverdada sümboolselt ka looma hing. See lubas looma liha rituaali käigus ühiselt ära süüa ning muutis sündmuse ühtaegu ohverdamiseks ja kogukondlikuks rituaaliks.
Kivi kui püha koht
Korduv rituaalne tegevus võis anda kivile erilise staatuse. Lohud jäid nähtavate märkidena tunnistama, et selle kivi juures oli midagi toimunud.
Seejuures ei ole võimalik kindlaks teha, kumb oli enne: kas kivi valiti rituaaliks seetõttu, et seda peeti juba eriliseks, või omandas kivi püha staatuse korduva rituaalse tegevuse kaudu.
See küsimus puudutab laiemalt ka pühapaikade olemust. Loodusobjektil võis olla eriline staatus juba enne rituaalset kasutamist, kuid seda võis kujundada või kinnistada ka korduv rituaalne tegevus.
Lohud võisid sellisel juhul olla nähtavad märgid kivi rituaalsest kasutamisest.
Paralleelid ja järjepidevus
Sarnane heli kasutamine rituaalides ei ole ainulaadne. Seda esines näiteks ka saamide juures, kus kasutati heli tekitamiseks trumme ning pühakujusid määriti ohvrilooma verega. Sellised paralleelid viitavad, et heli ja visuaalne märk olid rituaalis omavahel seotud.
Ka hilisemates religioossetes praktikates võib näha sarnast mustrit. Kirikukellade helistamisega kutsutakse kogudust palvusele, kuid heli võiks mõista ka kutsena jumalusele, et tähistas püha toimingu algust.
See ei tähenda, et kristlik kellatraditsioon pärineks lohukivide kasutamisest. Paralleel seisneb heli rituaalses funktsioonis.
Terviklik tõlgendus
Käesolev tõlgendus ei välista varasemaid käsitlusi, vaid püüab neid ühendada.
Viljakusrituaal, surnute või esivanematega seotud toiming, ohverdamine ja kogukondlik rituaal võisid kõik sisaldada suhtlemist jumaluste, vaimude, esivanemate või teiste usundiliselt oluliste olendite ja jõududega. Lohukivi võis olla paik, kus sellist kontakti rituaalselt otsiti.
Sellisel juhul ei pea erinevad seletused tingimata üksteisega konkureerima. Need võivad kirjeldada eri põhjusi, miks sama rituaalset tegevusviisi kasutati.
Ühendavaks elemendiks võis olla toksimine ja sellega kaasnev heli.
Kokkuvõte
Lohukivide väikesed süvendid ei pruukinud olla anumad ega rituaali eesmärk omaette. Need võisid kujuneda korduva toksimise tulemusena ning jääda kivile rituaalse tegevuse materiaalsete jälgedena.
Toksimisel tekkiv tugev ja rütmiline heli võis olla rituaali oluline osa. See võis aidata kaasa muutunud teadvusseisundi tekkimisele, kuid täita ka märguande ülesannet. Käesoleva hüpoteesi järgi võis heli kutsuda jumaluse rituaalipaika ja ohvrit vastu võtma.
Sama lohku võidi kasutada korduvalt. Seetõttu ei tarvitse lohkude arv näidata rituaalide arvu, vaid pigem kohti kivipinnal, kus tegevust korrati.
Ohverdamise puhul võisid toksimine, ohvriloom ja kivi moodustada ühe rituaalse terviku. Kui kivi määriti ohvrilooma verega, võis veri tähistada ohvrit: heli kutsus jumaluse kohale, veri aga sidus konkreetse ohvri rituaalipaiga ja selle vastuvõtjaga. Ühine söömaaeg võis samuti rituaali juurde kuuluda, kuid selle seos lohukividega jääb oletuslikuks.
Kivi ise võis olla püha juba enne selle rituaalset kasutamist või omandada erilise staatuse korduvate rituaalide kaudu. Lohud võisid jääda nähtavate märkidena tunnistama kivi korduvat kasutamist.
Käesolev käsitlus on autori hüpotees. Selle eesmärk ei ole väita, et lohukivide kasutusviis on lõplikult kindlaks tehtud, vaid pakkuda võimalik seletus sellele, miks lohke tehti, miks neid leidub ka kald- ja püstpindadel ning miks võis lohu valmistamise protsess olla olulisem kui valmis lohk.