Castus on ladinakeelne omadussõna, mille põhitähendused on ’rituaalselt puhas, rüvetamata, vooruslik, kasin, jumalatele pühendatud, vaga ja pühitsetud’. Antiikaja religioosses keeles ei tähistanud sõna üksnes kõlbelist puhtust, vaid eelkõige seisundit, mis võimaldas inimesel, esemel või paigal osaleda pühas rituaalis või kuuluda jumalatele.
Kesksoo vorm castum esineb sageli koos teiste sõnadega, näiteks väljendis castum nemus – rituaalselt puhas või püha puudesalu.
Etümoloogia
Sõna castus etümoloogia ei ole lõplikult selge. Keeleteadlased peavad seda vanaks ladina sõnaks, mille täpne indoeuroopa algkuju on teadmata.
Seetõttu ei ole võimalik kindlalt tõestada seost teiste sarnase kirjapildiga ladina sõnadega, nagu castrum või castrare, kuigi nende tähendusväljad puudutavad osaliselt sama mõistet – tavalisest maailmast eraldamist.
Castus Rooma religioonis
Rooma usundis tähistas castus eelkõige rituaalset puhtust.
Selline puhtus võis iseloomustada:
- inimest enne ohverdamist;
- preestrit pühal talitusel;
- ohvriandi;
- altarit;
- püha puudesalu või templit.
Rituaalne puhtus ei olnud üksnes moraalne omadus, vaid religioosne nõue. Pühad paigad pidid olema kaitstud rüvetamise, vägivalla ja muu igapäevase tegevuse eest.
Castum nemus
Üks tuntumaid näiteid pärineb Tacituse teosest Germania (40. peatükk), kus kirjeldatakse jumalanna Nerthuse püha salu ja mida ta nimetab castum nemus. Seda väljendit võib tõlkida kui ’rituaalselt puhas, puutumatu’ või ’pühaks peetud salu’.
Pärast rongkäiku viib preester jumalanna tagasi tema pühamusse. Seejärel pestakse kõrvalises järves vankrit ja selle katet ning Tacituse sõnul ehk ka jumalannat ennast. Pesemisel abiks olnud teenijad upuvad samas järves. Tacitus seostab juhtunut rituaali saladusega. Tema sõnul näevad toimingut üksnes need, kes seejärel hukkuvad.
Loe sellest lähemalt KOHANIMEVIHIKU artiklist Pühapaik kui puutumatu ruum [1].
Tõlgendamine
Sõna castus aitab mõista, kuidas antiikmaailmas kirjeldati pühapaiku. Pühadus ei seisnenud üksnes jumaluse kohalolus, vaid ka selles, et paik oli tavalisest maailmast eraldatud, rituaalselt puhas ja kaitstud.
Sarnane mõtteviis on tuntud ka teistes Euroopa muistsetes usundites, kus pühapaigad olid sageli piiratud või tähistatud alad, kuhu pääsesid ainult kindlatel tingimustel valitud inimesed.
See funktsionaalne sarnasus võimaldab võrrelda ladina mõistet castus näiteks vanapõhja keele sõnaga vé [2], kuigi nende vahel puudub keeleline sugulus.
Seosed
- castrum – kindlustatud või piiratud ala; otsest etümoloogilist seost sõnaga castus ei ole tõendatud;
- sacer – jumalale kuuluv, püha;
- sanctus – pühitsetud, puutumatu;
- vé – vanapõhja keeles pühaks eraldatud paik.
Kohanimedes
Kui Eesti kohanime varasemates kirjapanekutes esineb nimealgus Kast- või Cast-, tasub võrdluseks vaadata ka KOHANIMEVIHIKU märksõnu castrum ning kasa, kose, kost [3]. Castrum annab võrdlusmaterjali juhul, kui paiga kohta on andmeid linnusest, kantsist või laagripaigast. Kirjes kasa, kose, kost käsitletud kast ’kivihunnik, hunnikusse kuhjatud puit’ pakub teistsuguse uurimissuuna. Kivihunniku puhul võib uurida, kas tegu võis olla kivikalmega, puiduhunniku puhul aga seda, kas paika võidi kasutada märgutule tegemiseks.
Nime päritolu hindamisel tuleb võrrelda varasemaid nimekujusid ja paiga kohta teadaolevat. Seos ladina sõnaga castus on Eesti kohanimede puhul tõendamata. Kirjapilt Cast- üksi selleks alust ei anna.
Kokkuvõte
Castus tähistas ladina keeles eelkõige rituaalset puhtust ja pühadust, mitte üksnes kõlbelist kasinust. Antiikautorid kasutasid seda sõna inimeste, esemete ja paikade kohta, mis olid ette valmistatud jumalate teenimiseks või kuulusid pühasse rituaali. Tacituse väljend castum nemus näitab, et pühapaiga oluliseks tunnuseks peeti selle rituaalset puhtust ja eraldatust. Kuigi castus ja castrum ei ole teadaolevalt etümoloogiliselt seotud, ühendab neid mõiste ümbritsevast maailmast eraldatud ruumist, mis on oluline paljude Euroopa muistsete usundite pühapaikade mõistmisel.