Nerthuse kultus Tacituse järgi
Rooma ajaloolase Tacituse teos Germania * sisaldab üht vanimat säilinud kirjeldust germaani rahvaste usundist. Eriti tähelepanuväärne on peatükk 40, kus kirjeldatakse jumalanna Nerthuse kultust. Seda kirjeldust on sageli käsitletud Maaema kultusena, kuid sama oluline on selle tähendus pühapaiga olemuse mõistmisel.
Tacituse tekst näitab, kuidas pühapaik, kultus ja ohverdamine võivad moodustada ühe terviku ning aitab mõista, kuidas germaani rahvad võisid tajuda püha ruumi.
Tacituse kirjeldus
Tacitus kirjutab, et mitmed hõimud austasid ühiselt Nerthust, keda ta nimetab Maaemaks. Ookeani saarel asus püha hiis, kus hoiti kaetud vankrit. Seda tohtis puudutada ainult preester, kes mõistis, millal jumalanna oli pühakojas kohal.
Kui Nerthus alustas oma teekonda rahva keskele, muutus kogu maailm ajutiselt. Relvad pandi kõrvale, sõjad katkesid ning kehtestus rahu. Pärast teekonna lõppu viidi jumalanna tagasi pühapaika, kus vanker, riided ja jumalus ise rituaalselt puhastati. Puhastamisega seotud teenrid hukati ning kogu sündmust ümbritses see, mida Tacitus nimetab sancta ignorantia – püha teadmatuseks.
Püha ruum ja eraldatus
Tacituse kirjelduses on pühapaiga keskseks tunnuseks eraldatus.
Nerthuse hiis paikneb saarel, mis on juba looduslikult ülejäänud maailmast eraldatud. Tacitus nimetab seda paika väljendiga castum nemus. Tavaliselt tõlgitakse seda „pühaks hiieks“, kuid ladinakeelne castus tähendab ühtaegu puhast, puutumatut, pühendatud ja religioosselt puhast.
Seega ei ole tegemist lihtsalt austatud kohaga, vaid ruumiga, mis on vabastatud tavalisest inimlikust kasutusest ning kuulub teistsugusesse sfääri.
Ka pühapaiga keskmes olev vanker ei ole kõigile ligipääsetav. Seda võib puudutada ainult preester. Püha ei ole siin avalik ega kõigile kättesaadav, vaid rangelt piiratud ja vahendatud.
Jumalanna teekond inimeste maailma
Oluline on, et Nerthus ei jää pühapaika.
Jumalanna väljub oma hiiest ning liigub inimeste maailma. Just selles liikumises toimub inimliku ja jumaliku maailma kohtumine. Tacituse järgi peatatakse selleks ajaks sõjad, relvad pannakse kõrvale ning kehtestub rahu.
See ei ole pelgalt pidustus, vaid ajutine maailmakorra muutus. Püha ei jää eraldatud ruumi, vaid mõjutab kogu kogukonda.
Kui rituaal lõpeb, pöördub jumalanna tagasi oma pühasse ruumi. Pühapaiga ülesanne ei ole seega üksnes jumalust hoida, vaid toimida piirina kahe maailma vahel.
Puhastamine ja puutumatus
Pärast kokkupuudet inimmaailmaga pestakse vanker, riided ja jumalus. Tegemist ei ole üksnes puhastamisega tavapärases mõttes, vaid pühaduse taastamisega.
Tacituse kirjelduse kõige tähelepanuväärsem detail on pesijate hukkamine. See näitab, et püha ei ole üksnes õnnistav, vaid ka ohtlik. Otsene kokkupuude püha sfääriga tähendab piiri ületamist, millel võivad olla pöördumatud tagajärjed.
Tacituse väljend sancta ignorantia ehk „püha teadmatus“ rõhutab, et püha ei olnud täielikult mõistetav ega kõigile nähtav. Osa sellest jäi teadlikult varjatuks.
Mida Nerthuse lugu pühapaigast õpetab?
Tacituse kirjeldus näitab, et pühapaik ei olnud germaani maailmas lihtsalt koht, kus viidi läbi rituaale. Tegemist oli eraldatud ruumiga, mis kuulus teistsugusesse sfääri kui igapäevane inimmaailm.
Nerthuse hiis, rituaalne teekond ja järves toimunud puhastamine moodustavad koos terviku, milles pühapaik, kultuskoht ja ohverkoht ei esine eraldi nähtustena, vaid ühe usundilise süsteemi erinevate osadena.
Sellest vaatenurgast ei ole Nerthuse lugu oluline ainult ühe jumalanna kultuse kirjeldusena. See on üks vanimaid säilinud näiteid sellest, kuidas Põhja-Euroopa rahvad võisid mõista püha ruumi, jumaliku ja inimliku maailma vahelist piiri ning rituaalide rolli selle piiri hoidmisel.
* Tacituse teos “Germania” (ladinakeelse täieliku pealkirjaga De origine et situ Germanorum) avaldati umbes 98. aastal pKr. See on üks olulisemaid antiikaegseid etnograafilisi teoseid, kus Tacitus kirjeldab germaani hõime, nende tavasid ja eluviisi. Eestis on teos pälvinud suurt tähelepanu eelkõige seetõttu, et selles mainitakse esimest korda ajaloos aeste (Aestiorum gentes), keda on traditsiooniliselt seostatud eestlaste esivanematega. Eesti keeles on teos ilmunud pealkirjaga “Germaanlaste päritolust ja paiknemisest” Kristi Viidingu tõlkes 2007. aastal (Loomingu Raamatukogu, nr 21–22).
