Püha tähistab midagi, mida peetakse tavalisest erinevaks, eriliseks või kõrgemate jõududega seotuks. Sellist kohta, eset või nähtust käsitletakse eraldatuna igapäevasest maailmast ning sellele omistatakse eriline tähendus. Eesti püha (ETY [1]) ja soome pyhä kuuluvad vanasse läänemeresoome sõnavarasse, kuid selle täpne päritolu ei ole kindlalt teada.
Sarnase tähendusega sõnu leidub paljudes keeltes, kuid need ei pärine tingimata ühest algtüvest. Germaani keeltes esineb sõnapere, kuhu kuuluvad alggermaani wīhaz, gooti weihs ja vanaülemsaksa wīh tähenduses ‘püha’. Sama sõnaperega seostub Skandinaavia vi/vé, mis tähistas pühapaika või pühamut.
Teine germaani sõnarühm (heilig, helig, hellig) on seotud terviklikkuse, puutumatuse ja rikkumatuse mõistega. Balti ja slaavi keeltes (nt leedu šventas, vene svjatoj) ning ladina (sacer, sanctus) ja kreeka (hagios) keeltes on samuti omaette sõnad püha tähistamiseks.
Läänemeresoome sõna püha päritolu on Etümoloogiasõnaraamatus seostatud ka sõnadega piha [1] (‘õu, hoov’) ja piht- (‘tara, aed’). Selle seletuse järgi võis pühaduse mõiste kujuneda eraldamise, piiritlemise ja kaitsmise tähendustest.
Samuti on tähenduslikult lähedane sõna puhas, kuigi see ei pärine samast tüvest.
Sõna päritolu
Sõna püha etümoloogia ei ole tänapäevani kindlalt selgitatud. Ka KOHANIMEVIHIKUS tehtud võrdlev analüüs ei anna sellele küsimusele lõplikku vastust. Eri keelte sõnavara võrdlemisel ilmnevad küll tähenduslikud seosed pühaduse, eraldamise, piiritlemise ja puutumatuse vahel, kuid need ei tõenda sõnade ühist päritolu. Seetõttu tuleb esitatud seletusi käsitada võimalike tõlgendustena, mitte kindlaks tehtud etümoloogiana.
Kohanimedes võib nimeosa püha osutada kunagisele pühapaigale, kultuskohale või usundiliselt erilise tähendusega loodusobjektile. Mõnel juhul võis see tähistada ka kogukonna maa-ala piiri või muud eristaatusega paika. Nime algse tähenduse selgitamisel tuleb arvestada paiga ajalugu ja vanemaid nimekujusid.
Seetõttu aitab märksõna püha koos selle võõrkeelsete vastetega paremini mõista kohanimedes esinevaid sakraalseid tähendusi ning kirjalikes allikates kasutatud religioosset sõnavara.
Etümoloogia
Alljärgnev etümoloogia koondab eri keelkondades kasutatud sõnu, millega on tähistatud püha, pühitsetut või sakraalset. Need sõnad ei pärine alati samast algtüvest, kuid võimaldavad võrrelda, kuidas püha mõistet on eri keeltes väljendatud ning milliseid tähendusnihkeid on aja jooksul toimunud.
Germaani keeled
(1) Alggermaani *wī́xa-z / *wīgá-z, *wī́xia- (lihtsustatud tüvekuju wīha-) ’püha’;
(2) alggermaani *wī́xan-, *wī́xian- / *wīgián-, *wī́xēn-; *wikkēn ’pühitsema’;
(3) gooti weihs, wīh-s ’püha’;
(4) vanaülemsaksa wīh, wīhi ’püha’ (8. saj);
(5) keskülemsaksa wīch ’püha’;
(6) vanasaksi wīh– ’püha’; wīh ’tempel’;
(7) islandi heilagur ’püha’;
(8) norra hellig ’püha’;
(9) rootsi helig ’püha’;
(10) taani hellig ’püha’;
(11) saksa heilig ’püha’;
(12) vanaülemsaksa heilag ’püha’;
(13) gooti hailis ’terve’.
Balti ja slaavi keeled
(14) vanavene svyaty (alates 11. saj) ’püha’; (alates 15. saj) ’pühadus’;
(15) vene svjatój ’püha’;
(16) vanapreisi swenta– ’püha’;
(17) läti svēts ’püha’;
(18) leedu šventas ’püha’.
Ladina ja romaani keeled
(19) ladina săcer ’pühitsetud, püha’;
(20) ladina sānctus ’pühitsetud, püha, puutumatu’;
(21) prantsuse saint, sacré ’püha’.
Kreeka keel
(22) kreeka hagios ’püha, pühitsetud’.
Läänemeresoome ja saami keeled
(23) saami ájlis ’püha’; basse ’püha’, ’ohvrikoht, ohver’;
(24) saami ailes, passe ’püha’;
(25) soome pyhä ’püha’;
(26) liivi pivà, püvà ’püha, jumalaga seotud’.
Puhas
(27) vanaindia pūtá– ’puhas’;
(28) ladina pŭtus ’puhas, rikkumata, moonutamata’;
(29) soome puhdas ’puhas’;
(30) eesti puha ’täiesti, tervenisti, üleni, kogu ulatuses, ainult, üksnes’;
(31) eesti puhas ’määrdumatu, mustuseta; aus, siiras, õige; veatu, laitmatu; lisanditeta; täielik, ehtne’;
(32) saami puhtēs ’puhas’.
Õu, hoov
(33) saami pihē ’sisehoov’;
(34) soome piha ’õu, hoov’.
Allikad: Pokorny sak, peu-1, u̯eik; ΛΓΩ святой; Lindahl ailes, passe; Babel weik-; Kettunen pivà, püvà; ETY puha, puhas; Grundström pihē, puhtes; Vikstrand 2001, lk 233 piha.
Vt ka märksõnu vi, ve, vä [2] ja viha [3].