Kohanimedes esinev nimeosa viha seostub esmapilgul eesti keele sõnaga viha tähenduses ‘vaenulikkus, pahameel’, samuti sõnadega nagu (sauna)viht või viherpuu (türnpuu). Nimeelementi on sageli tõlgendatud ka isikunimelisena, kas otsese tähendusülekande kaudu või sarnasuse alusel.
Keeleajaloolisest vaatenurgast ei saa siiski välistada, et viha võib mõnel juhul olla seotud alggermaani omadussõnaga *wīha ‘püha’, mis pärineb indoeuroopa tüvest *u̯eik- ‘eraldama (midagi) kõrgemate jõudude jaoks’. Samast tüvest on kujunenud ka skandinaavia sakraalsed mõisted vi, vé ja væ, mille tähendusvälja kuuluvad ‘püha paik’, ‘pühamu’ ja ‘tempel’.
Nimetatud mõisted kuuluvad Põhjala varaseimasse religioossesse terminoloogiasse ning on Skandinaavia allikate põhjal selgelt seotud kultuspaikade ja rituaalse praktikaga. Eesti kohanimedes esinevad sarnased vormid (vi, ve, vä), kuid nende tõlgendamine sakraalses tähenduses on praegu veel hüpoteetiline ning vajab täiendavat keelelist, ajaloolist ja arheoloogilist analüüsi.
Sellest tulenevalt ei ole võimalik Viha-kohanimesid otseselt ja üheselt seostada skandinaavlaste kultuspaikadega. Siiski, arvestades vi, vé ja væ elementide võimalikku esinemist Eesti kohanimedes, ei saa välistada, et nimeosa viha võib teatud juhtudel olla seotud algselt sakraalse tähendusega. Selline tõlgendus eeldab aga iga konkreetse nime puhul eraldi analüüsi, milles arvestatakse nii varaseid kirjapanekuid, nimeehitust kui ka maastikulist ja arheoloogilist konteksti.
Etümoloogia
(1) Ruunirootsi (idarootsi) vi ‘püha paik, pühamu’;
(2) vanagutni (gotlandi) vi ‘püha paik, pühamu’;
(3) vanataani wi, væ ‘püha paik, pühamu’;
(4) vananorra vé ‘püha paik, pühamu’;
(5) vanaislandi vē ‘pühakoda, tempel’;
(6) vanainglise wīh ‘jumalakuju, iidol’;
(7) vanainglise *wigol ’ennustamise juurde kuuluv’;
(8) vanainglise wicca, wicce ’nõid’;
(9) vanasaksi wīh ‘tempel’; wīh- ‘püha’;
(10) germaani ’wik-kan ’nõid’;
(11) vanaülemsaksa wīh, wīhi ‘püha’; wīhen’pühitsema’;
(12) keskalamsaksa *wicken ’manama’; *wicker ’ennustaja’;
(13) vanapõhja vé ‘kodu, elukoht’;
(14) gooti weihs‘püha’; ‘küla’; ‘preester’;
(15) ladina vicus ‘küla, talu’;
(16) ladina victima ‘ohvriloom, ohverdus’;
(17) ladina *vikti, ’viktu ’pühitsemine’;
(18) rootsi viga ’pühitsema’;
(19) ruunirootsi uiuē ‘templi preester’.
Allikad: de Vries vé; Pokorny u̯eik-1, Vikstrand (2001, lk 298 jj.).
Võimalikke kohanimesid
Vihakse, Pärnu linna halduspiirkond (1560 Wehkass, 1839 Wehakskülla, 1923 Vihakse); KNR
Vihi, Põhja-Sakala vald (1681 Wehekell Kiet, 1706 Wihikul Matzo Jurgen, 1839 Wihikülla, 1900 Вихикюла); KNR
Vihasoo, Kuusalu vald (1586 Wehas, 1630 Wihaso, u 1900 Выхосоо); KNR
Vehendi, Elva vald (1582 Wihendypa, 1601 Wehendepakulla, 1638 Wehanto küll, 1796 Wihendo); KNR
Vihterpalu, Lääne-Harju vald (1402 Wichterpal, erts Vippal); KNR
Vihavu, Elva vald (1449 Vyane, 1500 Vehaff, 1638 Wehawekyllo, 1839 Wihawo); KNR
Vigala, kihelkond ajaloolisel Läänemaal (sks Fickel); KNR
Vt ka märksõnu püha, vi, ve, vä ja artiklit Vi, ve, vä – skandinaavlaste pühapaik.
