Lõuna-Eestis asuvat Võhandu jõge on tuntud ka Pühajõena. Kohanimeraamatu järgi olid alamjooksu nimed Võõpsu ja Võu ning ülemjooksul Võhandu; kirjakeeles on kasutatud ka kuju Voo. KNR [1]
Varasemad nimekujud
1522 Webbeke
1561 Выбовкѣ,
1601 ihm Wibowsken Beke
1627 Wohanda kuella, Wiehandt kuelle (külad ülemjooksul)
1638 Wehentojegge, (Wehendooze kyllo), Wæhand
1644 Wöhhanda
1684 Helige Beck, Wehen oja
1686 Wemba beck, Wyboffka
1790 Рѣка Выбовка
1798 Wöhhando Fl., Pühhajöggi, Woo Fl., Wou
1839 Pühha FL., Woo Fl.
Nime võimalik tähendus
Võhandu jõe nime tähendust tuleks otsida skandinaavia keeltest. Nime eesliide võib tulla muinaspõhja sõnast ve [2](vi, vä) [2], mis tähendab ’pühapaika, pühamut’. Seetõttu võiks Võhandu jõe nime tõlgendada kui ’püha jõgi’ või ’pühapaik’ ja eesti keeles ongi selle vasteks Pühajõgi. Seda kinnitab ka 1684. aasta nimekuju Helige Beck (’püha oja/jõgi’).
Kohanime keskmes oleva sõna bo tähenduse seletamine on keerulisem, kuid siin võiks kaaluda vähemalt kahte selgitust.
Sõna bo on germaani-skandinaavia päritolu ning tähistab ’elamist, asumit’ või ’elanikke’. Sellest tulenevalt võiks kohanimi viidata ’püha paiga juures elavate inimeste jõele’ või ’pühapaiga asukate jõele’. See ei oleks sugugi võimatu, eriti kui piirkond oli seotud kultusliku keskusega või kindla rituaalse kogukonnaga.
Ka võib bo olla seotud jumaliku olendiga, keda Võhandu jões arvati elavat. Eriti selles valguses, mida 1640. aastate vesiveski juhtum on kirjanduse kaudu esile toonud. Talupojad uskusid, et jões oli nende jumal ja kaitsja, kelle toimimist jõele ehitatud veski takistas. See seondub väga hästi sakraalsete jõgede laialdase traditsiooniga, kus jõgi ei olnud pelgalt loodusobjekt, vaid toimiv jumaliku väe kandja.
Nimede Võu, Wou ja Woo algusosad Võ- ja Wo- võivad olla murdelised kujud sõnast ve (wēoh) ’pühapaik’. Nimede lõpus olevad -u ja -o tulenevad samuti rootsikeelsest sõnast å [o:] tähendusega ’jõgi’ (o hääldatakse sageli [u:]). Nii saadakse tähendus ’püha jõgi’.
Kohanime Võõpsu (Võbovka) tõlgendamisel võiks samuti lähtuda rootsikeelsetest sõnaosadest:
Võõ- = ve ’pühapaik’,
-p- = bo [bu:] ’elukoht, kodu, valdus’,
-s- = omastava käände tunnus,
-u = å [o:] ’jõgi’ (o hääldatakse tihti [u], kusjuures rootsi å ei ole kunagi [a]).