Püha kui piir ja eristus
Sõnad püha ja hiis kuuluvad eesti vanema maailmapildi kõige olulisemate mõistete hulka. Neid ei saa mõista ainult religiooni või jumalate kaudu. Need aitavad pigem mõista, kuidas inimene on maailma enda ümber korrastanud ja kogenud.
Kõige lihtsamalt öeldes on püha mingit laadi piirikategooria. See tähistab eraldatust – vahet selle vahel, mis on tavaline ja igapäevane, ning selle vahel, mis on teistsugune, eriline või väeline. Püha ei ole niivõrd asi ise, vaid viis, kuidas midagi eristatakse ja tähendatakse.
Pühapaik kui ühenduskoht
Püha ei jää aga ainult mõtteks. See saab nähtavaks ja kogetavaks kindlates paikades. Pühapaik on koht, kus erinevad maailmad puutuvad kokku. Seal ilmutavad mütoloogilised maailmad end inimeste maailmas ning inimene võib tajuda kontakti vaimude, esivanemate või jumalatega.
Sellist kohta võib mõista kui ühenduspunkti või portaali. See on paik, kus on võimalik – vähemalt kujutluses ja rituaali kaudu – saada ühendust teiste maailmade ja nende asukatega. See ei tähenda tingimata füüsilist liikumist, vaid kogemust ja suhtlust.
Pühapaik on ühtlasi orientiir. See on punkt, mille suhtes inimene oma maailma mõtestab. Ümbritsev ruum ei ole enam ühtlane, vaid jaguneb – ja pühapaik on selles jagunemises keskne.
Eraldatud ja kaitstud ala
Pühapaika ei mõisteta ainult ühenduspunktina, vaid ka eraldatud alana. See on koht, kus inimene pöördub kõrgemate jõudude poole – palub abi, teeb ohvreid ja otsib soosingut.
Selline paik tuleb eraldada ja hoida erilisena. Sageli on seda tehtud ka täiesti konkreetselt, näiteks piiramise või märgistamise kaudu.
Seega võib pühapaik ühendada endas kaks mõõdet:
- see on piir ja üleminekukoht, kus maailmad kohtuvad
- ja samal ajal eraldatud ala, kus suheldakse kõrgemate olevustega
Need kaks tähendust ei välista teineteist, vaid täiendavad teineteist.
Selline eraldatus ei olnud omane ainult Eesti alale. Ka varasemates kirjalikes allikates kirjeldatakse pühapaiku kui puutumatuid ja rangelt eristatud kohti. Rooma ajaloolane Tacitus kirjeldab germaani jumalanna Nerthuse püha paika kui ala, kuhu ei tohtinud igaüks vabalt siseneda ning millele kehtisid kindlad reeglid. Pühapaik oli seal selgelt eraldatud ja kaitstud ruum, mida tuli hoida puhta ja puutumatuna. Selline kirjeldus kinnitab, et arusaam pühast kui erilisest ja piiratud alast ei ole üksnes hilisem tõlgendus, vaid kuulub laiemasse ja varasemasse Põhjala usundilisse mõtlemisse.
Hiis kui eriline koht maastikus
Sellest vaatenurgast saab paremini mõista ka sõna hiis. Hiis ei ole algselt lihtsalt mets ega ainult kindel rituaalipaik. See on eelkõige eriline koht maastikus, mis erineb ümbritsevast.
See võib olla metsasalu, kõrgendik, veega seotud paik või muu silmatorkav koht. Just sellised erandlikud paigad sobivad piiride tähistamiseks ja muutuvad seetõttu pühaks.
Oluline on, et pühapaik ei teki tingimata sellepärast, et seal juba oleks jumalus. Sageli toimub vastupidine: kõigepealt eristatakse koht, mis tundub eriline, ja alles seejärel seostatakse see vaimude või jumalatega.
Pühapaik kui kogukondlik ruum
Pühapaik ei olnud siiski alati ainult vaikne ja eraldatud koht. Mõnel juhul võis see olla ka kogukondlik paik, kus koguneti suuremateks sündmusteks – peeti rituaale, lahendati vaidlusi või tehti ühiseid otsuseid.
Selline kasutusviis on paremini tuntud germaani ja skandinaavia traditsioonides, kus pühad paigad olid seotud ka avaliku elu ja ühiskondlike toimingutega.
Eesti ala puhul on tõenäoline, et need kaks suhtumist eksisteerisid kõrvuti. Ühelt poolt võis pühapaik olla inimesele isiklik ja kogemuslik, teiselt poolt võis mõni paik saada kogukonna jaoks oluliseks kohtumis- ja toimimiskohaks.
Pühapaik inimese kogemuses
Pühapaik ei pruukinud olla suur, ehitatud ega kuidagi eriliselt märgistatud koht. See võis olla täiesti tavaline paik maastikus – kivi, puu, allikas, metsasalu või veesilm. Pühaks ei teinud seda kohta mitte ehitis ega õpetus, vaid inimese kogemus: tunne, et seal on midagi teistsugust.
Sageli ei olnudki pühapaik kõigi jaoks püha. Mõni inimene tundis, et just selles kohas on parem paluda, mõelda või olla. Sinna mindi lootuses saada abi, halastust, õnne või lohutust.
Selline arusaam sobib hästi kokku sellega, kuidas kirjeldab vana maarahva maailmapilti Oskar Loorits (Loorits, 1948, lk 13):
… Ei see laulikneiu oska “i l m a” kujutella mingi l õ p u t u ja i g a v e s e kosmosena, mida juhivad põhjuslikkuse jt. l o o d u s s e a d u s e d võnkumatu kindlusega, – oh, neist seadusist, lõpmatusest ja igavikust pole temal aimugi, vaid tema “ilm” piirdub setu oma pisikese ja tuntud ü m b r u s k o n n a g a, /…/, kus keerlevad tema huvid, tungid ja fantaasia, kus veerleb kogu tema eluiga ja kust kisub teda välja ainult – surm.
Selles maailmas ei olnud püha midagi kauget ega abstraktset. See oli lähedal – oma küla, oma metsa ja oma veekogu juures.
Lihtne ja vahetu püha
Seetõttu võib pühapaika mõista ka väga lihtsal viisil: see on koht, mille keegi on enda jaoks eriliseks pidanud. Koht, kus on kogetud midagi, mida mujal ei ole.
See võis olla rahu, hirm, lootus või seletamatu tunne, et „seal on midagi”.
Sellised paigad ei pruugi olla üheselt tõlgendatavad. Ühe jaoks on see lihtsalt mets või kivi, teise jaoks aga koht, kuhu minnakse paluma või tänama.
Pühapaik sünnibki sellest erinevusest – sellest, et kõik ei näe sama, kuid mõni näeb rohkem.
Sarnast pühaduse kogemust – kus püha ei ole ainult paik, vaid ka hetk, mil maailm muutub – kirjeldab ka Tacitus germaani jumalanna Nerthuse loos [1].
Kokkuvõte
Pühapaik ei ole üksainus nähtus ega üheselt määratletav mõiste. See võib olla korraga:
- piir ja ühenduskoht
- eraldatud ja kaitstud ala
- kogukondlik kogunemispaik
- või isiklik ja vaikne kogemuse koht
Need erinevad tähendused ei välista teineteist, vaid moodustavad koos terviku.
Just pühapaikades kohtuvad loodus, kogemus ja uskumus – ning seal tekib tunne, et maailm ei piirdu ainult sellega, mida me igapäevaselt näeme.