Pikker ja Pikne kuuluvad eesti rahvausundis äikese ja välguga seotud nimetuste hulka, kuid nende tähendus ei pruugi olla päris see, mida tavaliselt arvatakse. Kui Äike tähistab taevast olendit ja Kõu eelkõige müristavat taevast väge, siis Pikker ja Pikne näivad olevat seotud välgulöögi ning selle kandjaga. Viimaste nimede päritolu ei ole siiski lõplikult selge ning just sellele küsimusele keskendub käesolev artikkel.
Rahvapärimuses pöördutakse Pikkeri või Pikse kui jumaluse poole, kellelt palutakse vihma, head saaki ja kaitset. Samas jätavad nii nime etümoloogia kui ka 17. sajandi keskel kirja pandud Pikse palve mõningad üksikasjad ruumi uueks tõlgenduseks.
Nime võimalik päritolu
Eesti etümoloogiasõnaraamat seob sõnad pikker ja pikne sõnaga pikk. Selline seletus sobib hästi pika välgunoole kujutlusega ning sellele vastab ka soome äikesejumala Ukko üks lisanimi Pitkäinen (‘pikk’).
Samas leidub Läänemere piirkonna keeltes ka teisi tähelepanuväärseid vasteid.
Etümoloogia
(1) vanapõhja pik ’teravik, astla või nõelaga pulk, piik’;
(2) rootsi picka ’täksima, torkima’;
(3) saksa pik ’piik’;
(4) liivi piťki ’äike, müristamine’;
(5) leedu pìktas ’kuri, tige, raevukas’, pỹkti ’vihastama, vihane olema’;
(6) läti pikts ‘kuri, terav, vägivaldne’, pìkt ‘vihastama, kurjaks saama’.
Allikad: de Vries pik; Babel *pAik-; Pokorny peiĝ-1 ja peik̂-; Kettunen piťki.
Need paralleelid ei tõesta küll otseselt, et Pikker või Pikne oleks tähendanud piiki, kuid näitavad, et sama tüvi on Läänemere ümbruses seotud nii teravuse, relvade kui ka äikesega. Seetõttu väärib ka selline tõlgendus tähelepanu.
Pikse palve
Oluline ajalooline allikas on Johann Gutslaffi 1644. aastal avaldatud Pikse palve, mis pandi kirja Võhandu jõe [1] ääres toimunud sündmuste järel.
Nimelt oli piirkonnas olnud juba mitu aastat halvad ilmastikuolud, mille tõttu jäid talupoegadel saagid saamata. Põhjuseks peeti jõele ehitatud veskit ja tammi. Rahvas uskus, et jõgi oli äikesejumala elupaik ning jõe voolu takistamine vihastas jumalat, mille tagajärjel tabaski piirkonda ikaldus. Usuti, et ainus viis ilma parandada oli püha jõe vabastamine. Jõe loomuliku voolu taastamiseks hävitasid talupojad veski ja tammi. Loe sellest lähemalt artikli lõpus olevate linkide kaudu.
Palves pöördutakse olendi poole, keda pealkirjas nimetatakse Woda Picker, tekstis aga Pöha picken.
Erinevaid kirjakujusid on enamasti peetud trüki- või kirjaveaks ning nimekuju Woda on tavaliselt tõlgendatud kui „Võta Pikker, härja anname palves…“. Sellest on kujunenud valdav seletus, mida hilisemad autorid on üldiselt korranud.
Miks siiski kasutatakse pealkirjas ja palve tekstis kahte erinevat nimekuju? Kas tegemist on üksnes juhusliku või vigase kirjapanekuga või võib sellel olla ka sisuline tähendus?
Võimalik uus tõlgendus
Võimalik uus vaatenurk tekkis Võhandu jõe nime uurimisel. Olen jõudnud hüpoteesini, et jõe nimi võib olla seotud skandinaavia mõistega vi [2], mis tähistas püha paika või kultuskohta. Kui see on nii, siis võiks kogu seda sündmust seostada skandinaavlaste ja nende jumalakultusega.
Tähelepanu väärib ka sündmuspaiga läheduses olev Harjumägi, millel võib samuti olla seos skandinaavia kultuspaigaga. Käsitlen seda eraldi kirjes.
Indoeuroopa ja slaavi keeltes esineb tüvi wod- tähenduses ‘vesi’, kuid germaani keeltes on sama sõna kujul watar või watan. Seetõttu ei näi olevat kuigi tõenäoline, et nimekuju Woda Picker tähendaks lihtsalt „Vee Pikkerit“.
Vanapõhja keeltes on meessoost nimetava käände tunnuseks -r. Sellest lähtudes võib nimekuju Picker tähistada kas jumalust ennast või ka temaga seotud püha relva – näiteks oda või piiki. Tekstis esinev picken oleks sellisel juhul sama sõna määratud vorm – see konkreetne püha piik.
See võimaldab esitada hüpoteesi, et Pikker ja Pikne on olnud algselt üks ja sama mõiste, kuid ei tähendanud äikesejumalat, vaid Võhandu jões „elutseva“ jumala piiki.
Kas „Woda Picker“ võib viidata Wodanile?
Kui eelnev tõlgendus osutub õigeks, kerkib küsimus, millise jumaluse ja püha piigiga saaks tegemist olla. Esmapilgul võiks mõelda germaani Wodanile (skandinaavia Oden), kuid teatavasti ei olnud ta äikesejumal. Samas on võimalik, et seos ei seisnegi mitte jumaluses endas, vaid tema jumalikku väge kandvas pühas relvas.
Germaani maailmas oli Wodani peamiseks atribuudiks oda või piik, samuti nagu skandinaavia traditsioonis oli Odeni relvaks oda nimega Gungnir. See tabas alati märki, sümboliseeris jumalikku võimu ning oli oluline rituaalse pühitsemise ja ohverdamise vahend.
Rahvapärimuse järgi takistas Võhandu jõele rajatud veski jumaluse tegevust ja talupojad otsustasid ta vabastada. Seepärast võidigi Pikse palves (Piigi palves) pöörduda abi saamiseks mitte jumala enda, vaid just tema piigi poole. Koos selle palvega ohverdati Pikrile härg.
Võhandu püha maastik
Võhandu ümbrust on rahvapärimuses peetud üheks olulisemaks Eesti äikeseusu piirkonnaks ning seda on hilisemas pärimuses seostatud eelkõige Ukuga. See näitab, et sama püha maastik on säilitanud oma usundilise tähenduse läbi sajandite, kuigi austatud jumaluse nimi ja selle tõlgendus võisid aja jooksul muutuda.
Kui Võhandu nimi on tõepoolest seotud skandinaavia vi-mõistega ning ümbruskonnas leidub teisigi sellele viitavaid kohanimesid, ei saa välistada, et Pikse palves on säilinud jälg vanemast germaani usundikihist, mis on hiljem põimunud kohaliku rahvausundi ja selle hilisemate tõlgendustega.
See on praegu üksnes hüpotees, kuid minu hinnangul väärib see edasist uurimist.
Kokkuvõte
Pikker ja Pikne kuuluvad kahtlemata Eesti äikeseuskumuste kesksete tegelaste hulka. Pikse palve kinnitab, et Pikkeri poole pöörduti vihma, viljakuse ja kaitse saamiseks ning Võhandu jõge peeti pühaks.
Samas annavad nimekujud Woda Picker ja Pöha picken võimaluse tõlgendada Pikkerit mitte kui jumalust, vaid tema püha relva – piiki. See püha ese ei olnud üksnes jumaluse atribuut, vaid võis rituaalis esindada tema kohalolu ja väge.
Käesolev artikkel ei sea kahtluse alla Pikse palve tähtsust Eesti rahvausundi allikana. Pigem pakub see välja võimaluse, et palves võib olla säilinud ka vanem usundikiht, mida seni ei ole piisavalt tähele pandud.
Kui Võhandu oli tõepoolest pika usundilise järjepidevusega kultuspaik, võivad selle maastikus, kohanimedes ja pärimuses olla säilinud mitme erineva usundikihi jäljed. Sellisel juhul ei kajasta Pikse palve üksnes 17. sajandi rahvausku, vaid võib anda väärtuslikku teavet ka märksa vanemate usundikihtide kohta.
Loe sündmusest lähemalt
1) Valk, H. (2015). Pühast Võhandust, Pühalättest ja ohvrijärvest Otepää lähistel. Ajalooline Ajakiri, 1/2 [3]
2) Pikse palve 1644
Gutsleff J. (1644). Kurtzer Bericht und Unterricht von der Falsch-helig genandten Bäche in Liefland Wõhhanda. Dorpat. „Pikse palve“ vt lk 198 (362). [4]
3) Pikse palve 1939
Pikse palve : 1644. Kommenteerija: Oskar Loorits, Kujundaja: Märt Laarman, 1939. [5]
4) M. J. Eisen Kõu ja Pikker [6]