Pühapaikade vanuse probleem
Eesti pühapaikade uurimisel on tekkinud küsimus, kui kaugele minevikku saab nende ajalugu jälgida.
Tõnno Jonuks, Martti Veldi ja Ester Oras [1] on juhtinud tähelepanu ajalooliste looduslike pühapaikade senise käsitluse puudustele. Nende peamine kriitika puudutab mõistete ebatäpsust, hilise rahvapärimuse põhjal tehtud oletusi paikade muinasaegse päritolu kohta ning pühapaikade puudulikku dateerimist. Samuti on sageli käsitletud ühe tervikuna erineva päritolu ja tähendusega paiku, mille kohta on säilinud väga erinevat tõendusmaterjali.
Autorid rõhutavad vajadust uurida pühapaikade ajalugu kriitiliselt, selgitada nende kasutamist eri aegadel ning teha üldistusi alles piisava uurimismaterjali põhjal.
KOHANIMEVIHIK ühineb selle kriitikaga. Pühapaikade vanuse ja tähenduse selgitamiseks on vaja senisest täpsemat uurimismetoodikat ning eri ajastute ja usundiliste traditsioonide eristamist. Seejuures võivad olulist lisateavet anda ajaloolised kohanimed, mille varased nimekujud võivad säilitada jälgi ka sellistest pühapaikadest, mida hilisem rahvapärimus enam ei tunne.
Pühapaik ja pärimuslik pühapaik
Mõiste pühapaik on üldnimetus erilise usundilise staatusega paikadele. Need võivad olla looduslikud või inimese rajatud ning pärineda väga erinevatest ajaloolistest perioodidest.
Ajalooline looduslik pühapaik on tänapäevases pärandikäsitluses kasutatav mõiste, mis hõlmab loodusliku välisilmega paiku, millega seostuvad usundilised või pärimuslikud andmed ning mille kasutamise algus ulatub 20. sajandist varasemasse aega.
Selle mõiste puhul on probleemiks, et ajalooline ei tähenda tingimata muinasaegset ning looduslik välisilme ei selgita iseenesest paiga algset usundilist tähendust.
Seetõttu on artikli autorid pakkunud kasutusele ka mõiste pärimuslik pühapaik. See tähistab paika, mille pühadus on teada eelkõige rahvapärimusest, jätmata muljet, et selle algne vanus või kasutusviis oleks juba tõendatud.
Muistsed kultuskohad, arheoloogilised ohvrileiud ja varastes kirjalikes allikates nimetatud pühapaigad võivad kuuluda teistsugusesse tõenduslikku rühma. Neid ei saa hinnata üksnes hilise rahvapärimuse põhjal.
Pühapaikade dateerimise allikad
Pühapaikade uurimisel kasutatakse rahvapärimust, arheoloogilisi leide ja ajaloolisi kirjalikke allikaid.
Rahvapärimus annab teavet paigaga seotud uskumustest ja kommetest, kuid selle kirjapaneku aeg ei tõenda pärimuse algusaega.
Arheoloogilised leiud võivad osutada paiga kasutamisele, kuid nende puudumine ei tõesta, et paik ei olnud püha. Kõik usundilised toimingud ei jäta äratuntavaid materiaalseid jälgi.
Ajaloolised ürikud ja kaardid võimaldavad seevastu paigutada teateid ning kohanimesid kindlasse ajajärku.
KOHANIMEVIHIKU uurimistöös pööratakse erilist tähelepanu just viimasele võimalusele – kohanimede ajaloolistele kujudele ja nende võimalikule usundilisele tähendusele.
Kohanimed kui ajalooallikas
Kohanimi ei ole üksnes tähis ajaloolisel kaardil või dokumendis, vaid keeleline jälg paiga varasemast nimetamisest.
Kui nime ajaloolised kujud võimaldavad põhjendatult seostada seda pühaduse, ohverdamise, jumaluse või muu usundilise tähendusega, võib nimi anda teavet selle kohta, kuidas paika varasemal ajal mõtestati.
Kui selline nimi on dokumenteeritud näiteks 13. sajandi ürikus, teame, et nimi oli selleks ajaks kasutusel. See ei tõesta veel pühapaiga olemasolu ega rituaalset kasutamist, kuid võib anda olulise ajalise pidepunkti selle uurimiseks.
Samas tuleb arvestada, et kõik pühale viitavad nimed ei ole muistsed. Näiteks võidi Hiie-nimesid anda taludele ja maatükkidele ka 19.–20. sajandil rahvusromantilistel põhjustel.
Oluline on ka mõista, et pühapaikadega seotud kohanimede uurimine ei piirdu selliste selgelt äratuntavate nimeelementidega nagu püha, hiis või ohver-. Tähelepanu väärivad ka teistest keeltest pärinevad võimaliku usundilise tähendusega nimeelemendid nagu näiteks ailes, passe, tappe, al, hov, harg, kal, sal, viha [2], vi/ve [3] ja paljud teised.
Selliste nimeelementide uurimine võib aidata tuvastada eri aegadel ja erinevate rahvaste usundiliste traditsioonidega seotud paiku, mille algne tähendus on hilisemas rahvapärimuses kadunud või muutunud.
Seetõttu tuleb pühapaikade määratlemisel kasutada ja võrrelda ka kohanimede vanimaid dokumenteeritud kujusid, keelelist päritolu, asukohta, maastikku ning muid ajaloolisi ja arheoloogilisi andmeid.
Paiga muutuv tähendus
Pühapaikade uurimisel ja määratlemisel on probleemiks ka see, et neid ei saa alati käsitleda muutumatu objektina.
Sama paik võis eri aegadel olla matmispaik, ohverdamiskoht, ravipaik, kogunemispaik või mõne muu usundilise tähendusega koht. Mõnikord võis varasem tähendus kaduda ning hiljem kujuneda uus.
Seetõttu on pühapaikade uurimisel oluline paiga ajalugu ehk paiga biograafia: kuidas selle kasutamine, tähendus ja nimetus on aja jooksul muutunud.
Kohanimi võib selles uurimises olla üks ajalisi pidepunkte. See ei tõenda katkematut usundilist traditsiooni, kuid võib säilitada jälje tähendustest, mis hilisemast pärimusest on kadunud.
Mida me pühapaikade kohta tegelikult teame?
Pühapaigad ei ole ühesugused. Neid on eri aegadel kasutanud erinevad rahvad ja kogukonnad ning nende tähendus ja kasutusviisid on aja jooksul muutunud. Seetõttu tuleb enne pühapaiga vanuse määramist selgitada, mis liiki paigaga oli tegemist, kes seda kasutasid ja millal.
Näiteks hiiepaikade puhul on oluline välja selgitada, mida nimetus hiis tegelikult tähendas, milliseid paiku sellega tähistati ning millal ja kus vastavad uskumused ja kombed levisid. Endise pühapaiga tähendus ei pruukinud olla see, kuidas seda tänapäeval kirjeldatakse.
Samas võib Eesti alal leiduda palju varasemaid, sealhulgas muinasaegseid pühapaiku, mida tänapäeval ei osata ära tunda. Nende kunagise tähenduse jälgi võib olla säilinud kohanimedes, mille ajaloolisi kujusid ja etümoloogiat pole veel piisavalt uuritud.
Pühapaiga määratlemisel ja kaitsmisel ei peaks piirduma üksnes selle oletatava vanuse või välise sarnasusega teiste pühapaikadega. Oluline on selgitada, miks just seda kohta pühaks peeti, milles seisnes selle eriline tähendus ning millistele allikatele meie teadmised tuginevad. Alles selline uurimine võimaldab põhjendatult hinnata paiga ajaloolist ja kultuurilist väärtust.
Looduslike pühapaikade senistes käsitlustes on sageli koondatud ühise pühapaiga mõiste alla erinevatest ajastutest ja usundilistest traditsioonidest pärinevaid uskumusi, kombeid ja pärimusteateid. Nende ajaloolist päritolu ja omavahelisi erinevusi ei ole alati piisavalt selgitatud.
Seetõttu võib kujuneda ettekujutus ühtsest ja järjepidevast usundilisest pärandist, kuigi tegelikkuses võisid pühapaikade tähendus, kasutamise eesmärgid ja kasutajad olla väga erinevad. Nende erinevuste väljaselgitamine aitaks paremini mõista Eesti ala pühapaikade ajalugu.
Allikate koosmõju
Pühapaiga vanuse uurimisel ei saa lähtuda üksnes rahvapärimuse kirjapaneku ajast ega arheoloogiliste leidude olemasolust.
Samuti ei saa üksnes kohanime põhjal järeldada, et tegemist on muistse pühapaigaga.
Kõige põhjendatuma tulemuse annab rahvapärimuse, arheoloogiliste andmete, ajalooliste kirjalike allikate ja kohanimede ühine uurimine.
See võimaldab eristada paiga eri ajajärkudel kujunenud tähendusi ning hinnata, millised neist on tõendatud ja millised jäävad uurimishüpoteesideks.
Kokkuvõte
Pühapaikade vanuse küsimuses tuleb eristada üldist pühapaiga mõistet ning rahvapärimuse põhjal tuntud ajaloolisi looduslikke pühapaiku.
Hilise rahvapärimuse põhjal ei saa tõendada paiga muinasaegset päritolu, kuid sellest ei järeldu, et paik ei võinud olla püha juba varem. Samuti ei saa oletada, et kõik tänapäeval pühaks peetavad hiiepaigad seda ka olid.
Kohanime varane dokumenteerimine võib anda olulise ajalise pidepunkti paiga võimaliku usundilise tähenduse uurimiseks. Nime vanus ei tõenda siiski automaatselt pühapaiga vanust.
KOHANIMEVIHIKU eesmärk on täiendada pühapaikade uurimist ajaloolise kohanimeainestikuga. Kohanimede keeleline päritolu, sõnaosade etümoloogia ja varased nimekujud võivad aidata eristada Eesti alal eri aegadel kujunenud usundilisi traditsioone ning tuua esile ka selliste pühapaikade võimalikke jälgi, mida hilisem rahvapärimus enam ei tunne.
Kirjandust
Valk, H., Kaasik. A. (Toim.), (2007). Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised nr 36. [4]
Looduslikud pühapaigad : juhend kaitsealade valitsejaile (Kaitsealade hea tava suunised ; nr 16), 2011 [5].