Eesti kohanimede uurimisel kohtab sageli automaatset eeldust, et nime lõpp -soo tähistab tingimata sood või rabamaastikku. Selline tõlgendus näib esmapilgul loomulik, sest soid on Eestis tõepoolest palju ning sõna soo on eesti keeles väga vana ja hästi tuntud. Ometi ei pruugi kõik -soo lõpuga kohanimed tegelikult selle sõnaga seotud olla.
Kohanimesid ei tohiks jagada tänapäevase eesti keele järgi, vaid lähtuda nende ajaloolistest kirjapanekutest ja võimalikust varasemast keelekeskkonnast. Kohanimesid kirjutati üles ütluse järgi. Just siin võib peituda oluline probleem: osa nimesid, mida tänapäeval loetakse „soo“-nimedeks, saab jagada sõnaosadeks viisil, mis annab kogu nimele hoopis teistsuguse tähenduse.
Skandinaavia å kui võimalik nimeelement
Vanades skandinaavia keeltes tähistas sõna á ’jõge, oja või vooluvett’. Algselt märgiti seda häälikut kahe a-ga (aa) ja seda hääldati pika a-na [a:]. Aja jooksul hakkas hääldus nihkuma „oo“ suunas, sarnaselt eesti sõna soo hääldusega. Kirjutamise lihtsustamiseks hakati ühte a-d kirjutama teise kohale. Hiljem muutus ülemine a väikeseks ringiks, mis tähistas häälduse muutumist o-sarnaseks. Nii kujunes välja täht å, mida hääldatakse pika o-na [o:], kuid mis tähendab endiselt ’jõge, oja või vooluvett’.
Tegemist on ühe kõige tavalisema Põhjala hüdronüümilise ehk veekogusid tähistava nimeelemendiga. Seda leidub väga suurel hulgal Skandinaavia kohanimedes.
Kui selline nimeelement jõudis läänemeresoome keelekeskkonda, võis selle algne tähendus aja jooksul kaduda. Hilisemad põlvkonnad võisid hakata tundmatut lõppu tõlgendama tuttava eestikeelse sõna kaudu. Nii võis å muutuda rahvaetümoloogiliselt “ooks”, „sooks“, “suuks” vms.
Genitiivi -s- tähtsus
Oluline detail on siin skandinaavia genitiivne -s-, mis esineb vanades põhjagermaani nimedes väga sageli. See tähistas omandisuhet või kuulumist ning liitus sageli teiste nimeosadega.
Näiteks saab oletusliku kohanime Wihaså jagada osadeks Wiha-s-å, mis tähendaks ’wiha jõgi’. Sõna wiha [1] pärineb alggermaani sõnast wīha tähenduses ’püha’. Sellisel juhul võiks nimi Wihaså tähendada ’püha jõge’ või ’pühakohaga seotud jõge’.
Sarnane kohanimi on ka Eestis olemas:
Vihasoo, Kuusalu vald (1586 Wehas, 1900 Выхасоо, 1930 Wihaso); KNR [2]
Kohanimeraamatus antakse nime seletuseks kaks võimalust: seos isikunimedega (Wiha, Wya, Wye, Vichty, Vychte) või võhkadesse (Calla palustris) kasvanud jõesuu. Pakutud on ka järelosist -soo.
Siiski võiks Vihasoo küla seostada pigem küla läbiva Loobu jõega kui sooga, mida seal piirkonnas kuigivõrd ei näi olevat. Nime eesliide (Weha-, Wiha-) võib pärineda skandinaavia sõnast wiha ning 1586 kirja pandud nime Wehas võiks tõlgendada kui ‘püha(koha küla)’. Vihasoo küla võiks sellisel juhul tähendada ’püha(koha) jõe küla ’.
Probleemid traditsioonilise tõlgendusega
-soo lõpuga kohanimede puhul võib tekkida küsimusi:
- kohas puudub tegelik soo;
- ajaloolised kirjapanekud ei sisalda alati selget soo-kuju;
- nime läheduses paikneb hoopis jõgi või oja;
- nime varasemad vormid meenutavad pigem germaani või skandinaavia nimeehitust.
Sellistel juhtudel ei pruugi „soo“-tõlgendus olla ainus ega tingimata kõige vanem seletus.
Uurija praktiline järeldus
Kohanime ei tohiks tõlgendada ainult tänapäevase kirjapildi järgi.
Oluline on uurida:
- kõige vanemaid kirjapanekuid;
- nime geograafilist konteksti;
- võimalikke veekogusid nime läheduses;
- võõrkeelseid nimeelemente ja hääldust;
- ning seda, kas nimi võis aja jooksul rahvaetümoloogiliselt muutuda.
Eriti ettevaatlik tuleb olla olukorras, kus:
- nimi lõpeb tänapäeval sõnaosaga -soo,
- kuid ajaloolised vormid sellele selgelt ei viita.
Sellisel juhul võib tegemist olla hoopis vana hüdronüümilise nimeelemendiga, mille algne tähendus on hiljem moondunud.
Sellised arengud ei ole keeleajalooliselt võimatud. Vastupidi – rahvaetümoloogilised ümbertõlgendused on kohanimede arengus väga tavalised, eriti olukorras, kus algne keel või tähendus on aja jooksul hägustunud.