Eesti kohanimede uurimisel kohtab sageli eeldust, et nime lõpp -soo tähistab sood või rabamaastikku. Selline tõlgendus näib esmapilgul loomulik, sest soid on Eestis palju ning sõna soo on eesti keeles vana ja hästi tuntud. Ometi ei pruugi kõik -soo lõpuga kohanimed olla selle sõnaga seotud.
Kohanimesid ei tohiks tõlgendada üksnes tänapäevase eesti keele põhjal, vaid lähtuda nende ajaloolistest kirjapanekutest ja võimalikust varasemast keelekeskkonnast. Kuna kohanimed olid sajandeid suulises kasutuses, võis nende kuju aja jooksul muutuda ning algne tähendus hägustuda.
Skandinaavia á/å kui võimalik nimeelement
Vanapõhja keeles tähistas sõna á jõge, oja või vooluvett. Varasemates kirjapanekutes märgiti seda sageli kujul aa ning hääldati pika a-na. Hiljem arenes sellest täht å, mille tänapäevane hääldus sarnaneb pika o-ga. Seevastu pikk o hääldub uu-na.
Seetõttu on keeleajalooliselt võimalik, et skandinaavia á/å võis mõnes eestikeelses kohanimes kajastuda -oo kujul. Konkreetse nime puhul tuleb sellist arengut siiski tõendada ajalooliste nimekujude ja häälikuliste vastavuste abil.
Kui selline nimeelement jõudis läänemeresoome keelekeskkonda ja selle algne tähendus ununes, võidi nime hiljem ümber tõlgendada mõne tuttava sõna järgi. Seetõttu tasub -oo, -soo või -suu lõpuga nimede puhul ajalooliste nimekujude olemasolul kontrollida ka võimalikku seost veekogunimega.
See ei tähenda, et selliste nimede järelosa tuleks automaatselt tuletada skandinaavia á/å-st. Tegemist on ühe võimaliku seletusega, mida saab hinnata ainult nime ajalooliste kujude, keelelise ehituse ja paiga geograafia põhjal.
Genitiivse -s- võimalus
Kohanimede analüüsimisel tuleb arvestada ka skandinaaviapärase genitiivse liitumisvormiga, milles võib esineda -s-. Selle kasutamine ei ole siiski kõigis liitnimedes ühesugune ning sõltub nimeelementide grammatilisest vormist ja nime kujunemisest.
Seetõttu võiks ühe hüpoteesina kontrollida, kas oletuslikku nimekuju Wihaså oleks võimalik analüüsida liitnimena Wiha-s-å. Selline rekonstruktsioon vajab nii keeleajaloolist kui ka nimeajaloolist põhjendust.
Kui eesosa wiha [1] oleks võimalik seostada germaani sakraalse sõnaga ’püha’ ning järelosa á/å tähendaks jõge, võiks nime taustal olla tähendus, mis seostub püha paiga või püha jõega.
Näide: kohanimi Vihasoo
Sellise tõlgenduse võimalikkust võib illustreerida tegeliku Vihasoo küla nimi Kuusalu vallas (KNR [2]):
1586 Wehas
1900 Выхасоо
1930 Wihaso
Kohanimeraamat pakub nimele mitu seletust, sealhulgas seost isikunimedega või võhkadega seotud jõesuuga. Võimaliku järelosana on käsitletud ka sõna soo.
Tähelepanu väärib aga asjaolu, et küla läbib Loobu jõgi ning varaseim teadaolev kirjapanek Wehas (1586) ei sisalda selget -soo järelosa. Seetõttu ei saa tänapäevast Vihasoo nimekuju automaatselt käsitleda tõendina selle kohta, et nime järelosa oli algselt soo.
Ühe uurimisvõimalusena võib kontrollida, kas nime varasem areng võiks olla seotud veekogunimega ning kas selle taustal võiks kõne alla tulla skandinaavia á/å. Oletuslik Wihaså on sellisel juhul rekonstruktsioon, mitte ajalooliselt dokumenteeritud nimekuju.
Kui selline rekonstruktsioon osutub keeleliselt ja ajalooliselt põhjendatavaks, võiks uurida ka võimalust, kas nimi on olnud seotud püha paiga ja jõega. Sellisel juhul võiks kohanime Vihasoo võimalik tähendus olla ligikaudu ’püha(koha) jõgi’ või sellest lähtunud asustusnimi.
Millal tasub soo-tõlgendust kontrollida?
Mõne -soo lõpuga kohanime tasub tavapärast soo-tõlgendust põhjalikumalt kontrollida, kui:
- kohas puudub maastikuline alus soo-tõlgendusele;
- ajaloolised kirjapanekud ei sisalda selget -soo kuju;
- nimega seotud paiga läheduses asub jõgi või oja;
- ajaloolised nimekujud võimaldavad kaaluda ka germaani või skandinaavia päritolu nimeelemente.
Ükski neist tunnustest eraldi ei tõesta teistsugust päritolu. Koos võivad need siiski anda põhjuse kontrollida, kas soo on tõepoolest nime algne järelosa või hilisema ümbertõlgendamise tulemus.
Kokkuvõtteks
Rahvaetümoloogilised ümbertõlgendused on kohanimede arengus tavalised, eriti olukorras, kus algne keel või tähendus on ununenud.
Seetõttu ei pruugi kohanime lõpp -soo alati tähendada sood. Mõnel juhul võib selle taga peituda märksa vanem nimeelement, mille algne tähendus oli seotud hoopis vee või jõega.