Teine viis mõista püha ruumi
Kui eesti keeles räägime pühapaigast, seostub see sageli hiie, püha metsa või erilise loodusliku kohaga. Skandinaavia muinasusundis kasutati aga teistsugust mõistet – vi (vanaislandi vé, taani væ). See sõna ei tähistanud üksnes pühapaika, vaid ka viisi, kuidas püha ruum oli mõtestatud, piiritletud ja ühiskonnas kasutusel.
Vi ei olnud pelgalt koht maastikul. See oli eraldatud ala, kus kohtusid inimeste ja jumalate maailm, kus toimusid rituaalid ning kus kehtisid teised reeglid kui igapäevaelus. Selles mõttes ei ole vi lihtsalt vaste sõnale „pühapaik“, vaid avab eraldi sakraalse ruumi tüübi, mille mõistmine aitab paremini tõlgendada ka kohanimesid.
Vi kui eraldatud püha ala
Skandinaavia allikate põhjal tähistas vi eelkõige pühapaika või pühamut, kuid selle keskne tähendus ei seisnenud ehitises, vaid eraldatuses. Sõna etümoloogia viitab tegevusele „eraldama“ – see oli koht, mis oli teadlikult eristatud tavalisest ruumist ja pühendatud kõrgematele jõududele.
Selline eraldatus ei olnud ainult füüsiline, vaid ka tähenduslik. Vi oli piiriala: koht, kus inimene võis astuda kontakti jumalate või teiste üleloomulike olenditega. Sageli paiknes see looduslikult eristuvates kohtades – kõrgendikel, kivide juures või muul viisil silmatorkavas maastikus, kuid määrav ei olnud mitte vorm, vaid funktsioon.
Erinevalt hilisemast kirikuruumist ei olnud vi tingimata ehitis. See oli pigem ala, mis võis sisaldada erinevaid struktuure, kuid mille püha iseloom tulenes selle kasutusest ja tähendusest.
Rituaalid ja kogukond
Vi oli koht, kus toimusid rituaalid. Siin ohverdati (blót), peeti pidustusi ja koguneti olulisteks sündmusteks. Püha ei olnud abstraktne omadus, vaid realiseerus tegevuses – rituaalid andsid paigale tähenduse ja kinnistasid selle rolli kogukonna elus.
Blót ühendas inimesed, jumalad ja maastikku — see oli ühtaegu usuline, sotsiaalne ja poliitiline sündmus, mis tugevdas kogukonda ja pealiku autoriteeti.
Seega ei olnud vi ainult rituaalide paik. See oli ka sotsiaalne keskus. Mõnel juhul võis see olla seotud kogu piirkonna kogukonnaga, teisal aga väiksema rühma või kohaliku asustusega. See varieeruvus näitab, et vi ei olnud ühtne institutsioon, vaid paindlik nähtus, mille vorm sõltus kohalikest oludest.
Oluline aspekt vi mõistmisel on selle seos õigusega. Allikad viitavad, et vi võis toimida varjupaigana – sinna põgenenud inimene sai kaitse ning paigas kehtis eriline rahu. Püha ala rikkumine oli tõsine süütegu.
Erinevad tasemed – kohalikust keskuseni
Kõik vi-kohad ei olnud ühesugused. Mõned neist olid väikesed ja lokaalsed, seotud ühe asustuse või kogukonnaga. Teised aga võisid olla suurema piirkonna kultuskeskused, kus toimusid olulised rituaalid ja kuhu kogunes laiem rahvahulk.
Kohanimedega seoses tähendavad need püha paika või pühamut, kus nime eesliide tähistas enamasti jumalat või jumalannat, keda kogukond oli valinud end kaitsma ja keda peamiselt kummardati.
Rootsi kohanimede uurija Per Vikstrandi (Vikstrand, 2001, lk 298-365) käsitluse põhjal võib oletada, et hilisemas rauaajas võis osa vi-paiku olla seotud ka võimu ja eliidiga. Kultuse koondumine teatud keskustesse tähendas, et püha ruum ja poliitiline võim võisid üksteisega põimuda.
Mõiste muutumine ja kadumine
Vi oli kasutusel pika aja vältel, tõenäoliselt kogu rauaaja jooksul. See oli üks kesksemaid mõisteid pühapaiga tähistamiseks.
Kristluse tulekuga (10.–11. sajand) blót keelati ja vi kadus kiiresti igapäevasest keelest, kuid paljud traditsioonid säilisid kristlikes vormides.
Uus religioon tõi kaasa uue sõnavara, eeskätt mõiste kirik, mis hakkas tähistama keskset kultuspaika. Vi jäi püsima vaid kohanimedes, kus see säilitab tänaseni jälje kunagisest tähendusest.
Vi ja pühapaik – sarnasus ja erinevus
Võrreldes üldise mõistega „pühapaik“ aitab vi esile tuua mõned olulised erinevused.
Kui pühapaik võib olla väga lai mõiste – hõlmates nii looduslikke kui ka kultuurilisi objekte –, siis vi rõhutab eelkõige:
- eraldatust
- rituaalset kasutust
- kogukondlikku tähendust
- ning sageli ka normatiivset, kaitstud staatust
Samas ei ole need kaks mõistet vastandlikud. Pigem võib öelda, et vi on üks konkreetne viis, kuidas pühapaika mõtestati Skandinaavia muinasusundis.
Kokkuvõte
Vi, vé ja vä tähistavad muistset arusaama pühast ruumist kui eraldatud ja tähenduslikust alast, kus toimus kontakt inimeste ja jumalate vahel. See ei olnud pelgalt koht, vaid toimiv süsteem, mis hõlmas rituaale, kogukonda ja norme.
Kuigi mõiste kadus koos vana usuga, säilis see kohanimedes. Tänapäeval aitab see meil mõista mitte ainult Skandinaavia religiooni, vaid ka laiemalt seda, kuidas inimesed on läbi aegade ruumi mõtestanud ja pühaks muutnud.
Märksõnad vi, vé ja vä on tuvastatavad ka Eesti kohanimedes, kuid seni on need leidnud käsitlust peamiselt käesolevas töös ning jäävad seetõttu veel teoreetilisteks ja hüpoteetilisteks. Esialgsel vaatlusel on selgunud, et nende sõnaosadega kohanimesid on meil üsna palju, kuid kõik ei ole siiski ehtsad ehk kultusega seotud, sest sarnased sõnakujud võivad tähendada veel muudki. Nende võimaluste kontrollimiseks ja täpsemaks mõistmiseks on vaja edasist ning sügavamat analüüsi.
Vt märksõnu vi, vé, vä [1]
Kasutatud kirjandus
Vikstrand, P. (2001) Gudarnas platser. Förkristna sakrala ortnamn i Mälarlandskapen. Uppsala: Kungl. Gustav Adolfs Akademien för svensk folkkultur (lk 298 jj).
Engdahl, J. (2017) Varför vi? En studie av undersökta vi-platser från järnåldern i Sverige. Stockholms universitet.