03: Eestlaste kujunemine ja päritolu

1. Sissejuhatus

Tänapäeva eestlased on Põhja-Euroopas elav läänemeresoome rahvas, kelle kujunemine ulatub tagasi tuhandeid aastaid. Nende esivanemad saabusid Eesti aladele pärast viimast jääaega ning on seejärel kogenud mitmeid rändelaineid ja kultuurimõjusid. Arheoloogilised leiud (asulakohad, tööriistad, matmispaigad) ning geneetilised uuringud aitavad luua tervikliku pildi eestlaste päritolust ja esivanemate päritolupiirkondadest.

Järgnevalt anname struktureeritud ülevaate Eesti alade asustamisest ja rahvastiku kujunemisest. Käsitleme esimesi asukaid, hilisemaid rändelaineid ja nendega seotud kultuure, muinasusundit ja elukorraldust, muinaskeelt ning seoseid naaberhõimudega. Lõpuks vaatleme, milline osa tollasest kultuurist ja uskumustest on säilinud tänapäeva eestlaste identiteedis.

2. Esimesed inimesed Eesti alal: aeg ja päritolu

Eesti alade inimasustus algas peagi pärast viimase jääaja taandumist. Umbes 11 000–10 000 aastat tagasi (u 9000 eKr) ilmusid siia esimesed inimesed. Arvatakse, et nad rändasid Eesti aladele lõuna ja edela suunast, kui jääkilp taandus – võimalik, et praeguse Poola ja Leedu aladelt piki Liivi lahe ümbrust. Vanim teadaolev asulakoht on Pulli (Pärnumaal), dateeritud umbes 9000–8500 eKr.

Need esimesed asukad olid kütid-korilased, kes elasid väikesearvulistes rühmades. Nende elatis põhines jahil, kalapüügil ja metsavarude kogumisel. Asustus koondus algul jõgede ja järvede kallastele, kust oli hea ligi pääseda jahiloomadele ning kust leidus vett ja kalu. Tollane kliima soojenes järk-järgult, metsad taimestusid ning Eestisse levisid ka suured ulukid (põdrad, metskitsed, sead), pakkudes küttidele rohkelt saaki.

Arheoloogiliselt seostatakse neid varaseid asukaid Kunda kultuuriga (8. aastatuhandel eKr), mis on nime saanud Kunda Lammasmäe leiukohalt. Kunda kultuur oli laialt levinud kogu Baltikumis ja Lõuna-Soomes ning kujunes tõenäoliselt välja Świderi kultuuri baasil – viimane oli vanema kiviaja jahikultuur praeguse Poola-Leedu aladel. Kunda kultuuri inimesed kasutasid luust ja kivist tööriistu ning valmistasid näiteks harpuune ja nooleotsi.

Algul säilitasid nad tihedad sidemed oma lähtetsooniga (mida näitab tööriistade sarnasus lõunapoolsete alade omadega), kuid ajapikku kujunes välja kohalik omapära. 6. aastatuhande lõpuks eKr (keskmesoliitikumis) oli Eesti alal inimasustuse muster juba kindlalt välja kujunenud ja rahvaarv tõusnud mõne tuhande inimeseni.

3. Rändelained ja rahvastiku päritolu

Eesti alade asustamine ei toimunud ühe korraga, vaid mitme olulise rändelaine käigus. Iga laine lisas siinsesse rahvastikku uusi geneetilisi ja kultuurilisi jooni. Arheoloogilised perioodid ja leiud viitavad mitmele erinevale rahvastikukihile ning tänapäevased geneetilised uuringud toetavad seda mitmekihilist kujunemislugu. Alljärgnevalt on toodud olulisemad rändelained ja rahvastikukihid Eesti esiajaloos:

Mesoliitiline põlisasustus (~9000–5000 eKr)

Esimene laine kujutas endast viimase jääaja järgselt saabunud küttide-korilaste asustust (Kunda kultuur). Need inimesed pärinesid Läänemere lõuna- ja idaosa aladelt. Geneetiliselt sarnanesid nad tolleaegsete Euroopa läänepoolsete jahikultuuride esindajatega. Nende keelest otseseid andmeid pole, kuid on võimalik, et tegemist oli mõne varase Euroopa päriskeelega (mitte-indoeuroopa ja mitte-soome-ugri), mis hiljem välja suri või suuremate rändelainete keelte alla sulandus.

Kammkeraamika kultuuri laine (~3900 eKr)

Neoliitikumi alguses (u 4. aastatuhandel eKr) ilmus Eesti aladele uus elanikkond koos keraamika valmistamise oskusega. Seda seostatakse kammkeraamika kultuuriga, mis sai nime iseloomulike kammijäljega kaunistatud savinõude järgi. Need inimesed saabusid Ida-Euroopa metsavööndist, tõenäoliselt Volga jõe ülemjooksu ja Karjala kandist. Geneetilised andmed näitavad, et kammkeraamika kandjad erinesid varasematest kohalikest elanikest. Nende genoomis on tuvastatud suurem ida-päritolu komponent (sh nüüdisaja Siberi rahvastele omaseid markereid).

Antropoloogiliselt on neid seostatud nn protolaponoidse tüübiga – lameda näo ja lühikese koljuga inimesed. Kammkeraamikaga sisserännanud rühm näib sulanduvat kohalikega suhteliselt rahumeelselt: on leitud ühiseid asulapaiku ja matmispaiku, mis viitab kultuuride järkjärgulisele segunemisele. Võimalik, et just see rahvastikulaine tõi Eestisse esimese eelsoome-ugrilise (uurali) keelekihi, kuigi konkreetne keel pole teada.

Nöörkeraamika ehk venekirve kultuuri laine (~2800 eKr)

Hilisneoliitikumis, 3. aastatuhande lõpul eKr, levis Eestisse nöörkeraamika kultuur (tuntud ka kui venekirve kultuur, seoses iseloomulike paadikujuliste sõjakirvestega). See rändelaine on osa laiemast Euroopat tabanud sündmusest, kus Lõuna-Venemaa ja Pontose steppide aladelt pärit karjakasvatajad liikusid loode suunas. Uustulnukad tõid kaasa varajase maaviljeluse ja karjakasvatuse ning ilmselt ka esimese kokkupuute metallidega (hakati kasutama vaske ja pronksi). Geneetiliselt eristusid nöörkeraamika kandjad varasemast rahvastikust tugeva stepi päritolu poolest – nende esivanemate hulgas olid Indo-Euroopa jamnakultuuri rahvad.

On alust arvata, et nöörkeraamika lainega saabusid ka varajased indo-euroopa keelt (võib-olla balti keelerühma eellased) kõnelevad inimesed. Arheoloogias ilmneb see periood uut tüüpi matmiskommetes, näiteks ainiti üksikmatused koos kirveste ja nöörornamendiga keraamikaga. Esialgu hoidusid tulnukad oma asulates eraldi ning nende suhted kohalikega olid tõenäoliselt pingelised, kuid aja jooksul toimus ka segunemist.

Pronksiaja muutused ja võõrmõjud (~1800–500 eKr)

Pronksiajal jätkus rahvastiku järkjärguline segunemine ning toimus mõningaid uusi mõjutusi. On oletatud, et u 1300 eKr paiku järgnes nöörkeraamika hõimude sisserändele veel ühe rahva sisseränne. Nad olid pisemat kasvu peene kondiga inimesed (mehed olid kohalike naiste mõõtu) ja auklike hammastega. See viitab põlluharija elulaadile, sest eelnevatel küttidel-kaaslastel esines kaariest harva. Tegu võis olla lõunapoolse põlluharijate rühmaga, kelle päritolu jäi kusagile Balti regiooni või Valgevene kanti ning kes tõid kaasa põllumajanduse teadmisi.

Samal perioodil tihenes ka kontakt Skandinaaviaga. Lääne-Eesti saartel (eelkõige Saaremaal) on leitud skandinaavia päritolu esemeid ja kindlustatud asulaid. Eriti 1. aastatuhande alguses eKr rändasid mõned Skandinaavia päritolu inimesed Eesti rannikule ja saartele, tuues kaasa kivikirstkalmete kombe (ümarad kivist laotud hauakambrid). Need skandinaavlased kuulusid antropoloogiliselt nn põhjaeuropiidse tüübi hulka – pikemad ja kitsama näoga inimesed, kes sulandusid eelkõige Lääne-Eesti rannikuühiskonda.

Rauaaegne läänemeresoomlaste teke (~800–1 eKr)

Hilispronksiajal ja varase rauaaja jooksul toimus Eesti aladel viimane suur rahvastikumuutus, mis on otseselt seotud tänapäeva eestlaste etnogeneesiga. Umbes 1. aastatuhande keskpaigast eKr (u 800–500 eKr) alates ilmuvad arheoloogilisse ainesse märgid sisserändest idast. Ilmuvad tarandkalmed ehk kandilised kivist ühishauad, mis erinevad varasematest Skandinaavia mõju all olnud matmiskommetest. Tarandkalmete kultuuri kandjad saabusid Volga ja Oka jõe ülemjooksu piirkonnast, Lõuna-Uurali metsastepist.

Nende saabumine on kinnitust leidnud ka geneetiliselt. Kaasaegsed arheogeneetilised uuringud (vana DNA analüüsid) näitavad, et just sel perioodil lisandus Eesti populatsiooni märkimisväärne hulk idapoolset (uurali päritolu) geneetilist komponenti. Eriti ilmne on Y-kromosoomi haplogrupi N3 (tüüpiline soome-ugri meesliin) osakaalu tõus selles ajajärgus – see haplogrupp moodustab tänapäeva Eesti meestel ~30–50%, kuid puudus täielikult varasemates (pronksiaegsetes) proovides. See viitab ulatuslikule sisserändele, kus ilmselt mängisid suuremat rolli meesrändajad.

Need idast tulnud rühmad olid varaläänemeresoome keele (soome-ugri keelte haru) kõnelejad ja just nende keeleline ning kultuuriline mõju pani aluse eesti rahva kujunemisele. Samas ei saabunud nad tühjale maale. Kohtuti siinsete pronksiaegsete põlluharijatega, kel olid juba väljakujunenud kohalikud kombed ja euroopaliku välimusega antropoloogiline tüüp. Aja jooksul seguneti ning kujuneski välja ühine muinaseestlaste populatsioon, kes rääkis soome-ugri keelt, kuid kandis endas geneetilist ja kultuurilist pärandit nii idast kui läänest.

Hilisrauaaeg ja muinasaja lõpp (0–1200 pKr)

Pärast eelpool mainitud suurimaid rändelaineid ei toimunud Eesti aladel enam rahvastikule püsiva mõjuga massilisi sisserändeid. Rahvaarv kasvas tasapisi oma loodusliku iibe arvelt ning muinas-Eesti asustus laienes kõigisse sobivatesse piirkondadesse. Teatud mõjud tulid siiski väliskontaktide kaudu. Viikingiajal (9.–11. saj pKr) liikus Skandinaavia päritolu inimesi taas Lääne-Eesti aladele (rannarootslaste esivanemad), ent nende arv jäi väikeseks ja geneetiline mõju piiratuks.

Ida suunas oli kontakt slaavi ja muude läänemeresoome hõimudega. Hilisrauaajal suurenes mõju eriti idapiiril, kust vadja (vadjalaste) ja muude idapoolsete soome-ugri rühmade kaudu toimus teatav genofondi rikastumine Kirde- ja Kagu-Eestis. Need “tšuudide” nime all tuntud idapoolsed hõimud kuulusid antropoloogiliselt nn valgemere-balti tüüpi (keskmist kasvu, laiemate nägudega), lisades oma joone eesti rahvastikule.

Keskaja alguseks (13. sajandiks) oli Eesti aladel väljakujunenud suhteliselt ühtne läänemeresoome rahvastik – muinaseestlased, kelle geneetiline koosseis ja asustusmuster sarnanes tugevalt tänapäevasele. Hilisemad ränded (nt saksa ristisõdijad, Rootsi asukad jm) mõjutasid peamiselt kultuuri ja keelt, kuid jätsid geneetiliselt suhteliselt tagasihoidliku jälje.

(Ülaltoodud rändelainete ajastused on ligikaudsed ja põhinevad tänapäevasel arheoloogilisel periodiseeringul ning geneetilistel uuringutel. Tegelikkuses toimus asustuse kujunemine järkjärgult ning erinevad rahvastikukihid sulandusid omavahel aegamisi.)

 Prindi