Religioon
Religiooni määratlemine ei ole lihtne ülesanne. Selleks on pakutud väga erinevaid definitsioone ning sageli öeldakse, et neid on peaaegu sama palju kui uurijaid. Seetõttu ei ole võimalik anda ühtainsat täpset definitsiooni, mis hõlmaks kõiki religioosseid nähtusi.
Üldiselt võib religiooni mõista kui uskumuste, tavade ja rituaalide süsteemi, mille kaudu inimesed suhestuvad üleloomulikeks või pühadeks peetavate jõududega. Religioon loob seose inimese ja nähtamatu maailma vahel ning aitab mõtestada maailma ja inimese kohta selles.
Religioon jagab maailma kaheks sfääriks. Üks on nähtav ja kogetav maailm, kus elavad inimesed ning toimuvad igapäevased sündmused. Teine on nähtamatu või üleloomulik maailm, kus tegutsevad jumalad, vaimud, esivanemad ja muud vägevad jõud. Religioossed rituaalid ja kombed on viisid, mille kaudu inimesed püüavad nende jõududega suhelda.
Samal ajal on religioon ka sotsiaalne nähtus, mis ühendab inimesi ühiste väärtuste ja tavade kaudu. See kujundab kogukonna identiteeti, annab moraalseid juhiseid ja aitab luua ühist maailmapilti. Religioon ei ole ainult see, mida inimesed usuvad, vaid ka see, mida nad teevad – näiteks palved, ohverdused ja pidustused.
Paganlus
Muinasajal ei tuntud mõistet „religioon”. Uskumustega seotud olukordades kehtisid päritud tavad ja kombed, mis olid loodust austavad uskumused ning moodustasid elu ja kultuuri loomuliku osa. Alles ristiusu levikuga hakati rääkima religioonist eraldi nähtusena. Vana usu kommete järgijaid ehk mittekristlasi hakati nimetama paganateks.
Sõna pagan pärineb ladinakeelsetest sõnadest pagus ’maapiirkond’ ja pagani ’maaelanik’ või ’külaelanik’. Mõiste võeti kasutusele 4. sajandi alguses, kui Rooma riigis sai kristlus riigireligiooniks. Senised traditsioonilised usundid tõrjuti maa äärealadele ning mõiste paganus kehtis kõikide mittekristlaste kohta.
Sarnane terminoloogia kujunes ka germaani ja skandinaavia kultuuris, kus kasutati sõna hed ’nõmm’ või ’ääremaa’. Sellest on tuletatud rootsi keeles hedning ’pagan’, hedendom ’paganlus’ ja hedenhös ’iidsetest aegadest alates’.
Tänapäeval kasutatakse paganlus üldnimetusena paljudele ristiusueelsetele usunditele, mis olid seotud kohalike traditsioonide ja loodusega. Näiteks Läti Henriku kroonikas nimetatakse paganateks kõiki kohalikke elanikke (eestlasi, liivlasi, latgaleid jt), kes ei ole veel ristitud – sõltumata sellest, kas nende usundis domineerisid loodusvaimud (anima) või nimelised jumalad (deus). Mõiste paganlus on seega kristliku vaataja üldistus, mitte kohalike inimeste enesemääratlus.
Rahvareligioon ja universaalreligioon
Religiooniteaduses tehakse sageli vahet rahvareligiooni (etnilise religiooni) ja universaalreligiooni vahel.
Rahvareligioon on seotud konkreetse rahva, paiga ja traditsiooniga. Inimene ei liitu sellega teadliku valiku kaudu, vaid sünnib sellesse kogukonda. Religioon on siin osa kultuurist ja identiteedist. Keskmes ei ole usudogmad, vaid kultus – ühised rituaalid ja pühad toimingud, mis aitavad säilitada kogukonna elu, tagada viljakuse, tervise ja heaolu.
Rahvareligioonides on jumalad tavaliselt seotud grupi enda territooriumiga. Igal rahval või kogukonnal on oma jumalad, kes kaitsevad just nende maad ja inimesi. Samas tunnustatakse, et ka teistel rahvastel võivad olla oma jumalad.
Püha on sageli seotud kindla paigaga – metsa, kivi, mäe või veekoguga. Seetõttu võivad kohanimed säilitada mälestusi kunagistest pühapaikadest ja kultuskohtadest.
Universaalreligioonid, nagu kristlus, erinevad sellest põhimõtteliselt. Nende keskmes on õpetus, prohvet või lunastaja ning religioon ei ole seotud ühe rahva või territooriumiga. Need peavad oma sõnumit universaalseks ning püüavad seda levitada misjonitöö kaudu üle kogu maailma.
Kui rahvareligioon on kollektiivne ja seotud kogukonnaga, siis universaalreligioon rõhutab sageli üksikisiku usku ja tema saatust pärast surma. Sellest erinevusest on ajaloos sageli tekkinud konflikte, kui universaalreligioonid on püüdnud asendada kohalikke traditsioone.
Müüt
Religioon sisaldab alati ka mütoloogiat ehk lugusid, mis selgitavad maailma tekkimist, jumalate või kõrgemate jõudude tegusid ning inimeste kohta universumis.
Müüdid ei ole lihtsalt lood, vaid kultuuri põhitekstid. Need annavad selgitusi maailma toimimise kohta ja pakuvad eeskujusid inimeste käitumisele. Sageli on müüdid kujunenud pika aja jooksul ning edasi jutustatud põlvest põlve.
Rituaal ja kultus
Religioon ei väljendu ainult uskumustes, vaid ka tegudes. Neid tegusid nimetatakse riitusteks või rituaalideks.
Riitus on üksik püha toiming, näiteks palve või ohverdamine. Rituaal on aga kindla korra järgi toimuv tegevuste jada, mis koosneb mitmest riitusest. Näiteks ohverdusrituaal võib sisaldada jumalate kutsumist, palvet, ohvri pühitsemist ja ohvrisöömaaega.
Kõigi rituaalide ja pühade toimingute kogumit nimetatakse kultuseks. Kultus hõlmab rituaale, ohverdusi, palveid ja muid tegevusi, mille kaudu inimesed pöörduvad pühade jõudude poole. Kultus võib olla avalik (kogukondlik, pühapaikades) või privaatne (kodu ja perekond).
Nõidus ja maagia
Nõidus ehk maagia tähistab uskumust, et rituaalide, loitsude või eriliste teadmiste abil on võimalik mõjutada inimest, loodust või üleloomulikke jõude. Eesmärgiks võis olla tervendamine, ennustamine, kaitse või mõne soovitud tulemuse saavutamine.
Kui religioonis pöördub inimene tavaliselt jumalate või kõrgemate jõudude poole, siis maagias usutakse sageli, et rituaalidel ja loitsudel on iseenesest jõud, mis võib mõjutada maailma. Praktikas ei ole religiooni ja maagia vaheline piir alati selge ning paljudes traditsioonides põimuvad need omavahel.
Paljudes põhjapoolsetes kultuurides peeti maagia tundjaid inimesteks, kes oskasid vahendada suhteid inimeste, vaimude ja üleloomulike jõudude vahel. Saami nõid ehk noaidi (noid) oli inimene, kellele omistati erilisi teadmisi ja võimeid. Teda peeti inimeseks, kes nägi ja mõistis rohkem kui teised ning suutis suhelda nähtamatu maailmaga.
Kristlikus traditsioonis tõlgendati selliseid oskusi sageli kui ühendust kurjade vaimude või saatanaga. Seetõttu suhtuti nõidadesse ja maagilistesse praktikatesse hiljem sageli umbusu või vaenulikkusega.
Šamanism
Šamanism on religioosne ja maagiline praktika, mis on olnud levinud paljudes põhjapoolsetes ning Aasia rahvaste kultuurides. Selle keskmes on inimene, keda nimetatakse šamaaniks ja kelle ülesandeks on vahendada suhteid inimeste ning nähtamatu maailma vahel.
Paljudes šamanistlikes traditsioonides usutakse, et šamaan suudab rituaalide, laulude, trummimängu või transiseisundi abil suhelda vaimude, esivanemate ja teiste üleloomulike olenditega. Temalt võidi otsida abi haiguste ravimiseks, kadunud asjade leidmiseks, tuleviku ennustamiseks või kogukonna kaitsmiseks.
Kuigi šamanismi tunnuseid võib leida mitmetes Põhja-Euroopa vanades uskumustes, ei peeta kõiki maagilisi või usundilisi praktikaid šamanismiks. Seetõttu kasutatakse seda mõistet tänapäeva uurimustes ettevaatlikult ning eelistatakse sageli kirjeldada iga traditsiooni selle enda mõistete ja tavade kaudu.
Animism
Paljud Põhja-Euroopa varasemad usundid põhinevad maailmapildil, mida religiooniteaduses nimetatakse animismiks. Sõna pärineb ladinakeelsest anima’st, mis tähendab hinge, vaimu või elujõudu.
Animistlikus maailmapildis usutakse, et loodus ei koosne üksnes elututest asjadest. Loomadel, taimedel ja isegi maastikuobjektidel (puudel, kividel, allikatel) võib olla oma hing või vaimne olemus. Inimene elab maailmas, mis on täidetud erinevate jõudude ja olenditega, ning peab hoidma tasakaalu nende vahel.
Selline maailmakäsitlus on olnud iseloomulik paljudele põhjapoolsetele rahvastele, sh eestlastele, saamidele ja muinaspõhja traditsioonidele. Pühad metsasalud (hiied), kivid, mäed ja veekogud toimisid paikadena, kus inimene võis pöörduda nähtamatu maailma poole.
Animistlik maailmapilt ei välista jumalate olemasolu. Paljudes traditsioonides eksisteerivad lisaks loodusevaimudele ka võimsamad jumalikud olendid. Nende päritolu ja roll võivad eri kultuurides olla erinevad ning mõnikord on neid seostatud hilisemate usundiliste mõjude või erinevate traditsioonide segunemisega. Igapäevane religioosne praktika on siiski sageli seotud kohalike paikade, vaimude ja jõududega.
Kosmoloogia
Religioosne maailmapilt hõlmab sageli ka arusaama universumist, mida nimetatakse kosmoloogiaks. Kosmoloogia kirjeldab universumi ülesehitust, nähtava ja nähtamatu maailma seoseid ning inimese kohta selles tervikus.
Paljudes varasemates usundites kujutati maailma mitmekihilise kosmosena, kus inimeste maailm, kõrgemate jõudude maailm ja surnute maailm moodustavad omavahel seotud terviku. Sageli mängis rolli maailma keskme või telje idee (nt maailmapuu), mis ühendab erinevaid tasandeid.
