Äike on Eesti rahvapärimuses tuntud äikese ja taevajõuga seotud nimetus. Tänapäeval kasutatakse sõna peamiselt ilmastikunähtuse kohta, kuid vanemas pärimuses võis see tähistada ka isikustatud üleloomulikku olendit või taevast väge.
Eesti rahvausundis esinevad äikese kohta ka nimed Kõu, Pikker ja Pikne. Sageli on neid käsitletud sama taevase jõu erinevate nimedena, kuid nende päritolu ja algne tähendus ei pruukinud olla samad. Võimalik, et tegemist on eri usundiliste traditsioonide ja kujutelmadega, mis on aja jooksul omavahel segunenud.
Senised seletused
Rahvapärimuse kogujad ja hilisemad uurijad on käsitlenud Äikest peamiselt äikese või äikesejumala nimetusena. Tavaliselt on teda vaadeldud koos Kõue, Pikse ja Pikkeriga kui sama taevajõu erinevaid nimetusi.
Samas leidub läänemeresoome ja saami pärimustes mitmeid viiteid sellele, et äike võis olla seotud mitte ainult tormi ja välguga, vaid ka vanaisa, esivanema või taevase kaitsjaga. See võimaldab kaaluda võimalust, et sõna algne tähendus võis olla laiem kui lihtsalt ilmastikunähtus.
Etümoloogia
A: Vanaisa ja vana mees
(1) saami áddjá, adjā, adju, aija ’vanaisa’, ’vana mees’;
(2) saami attje, attjen ’vanaisa’, mõnes kontekstis ka ’äike’;
(3) soome äijä ’vanamees’;
(4) eesti äi ’vanaisa; abikaasa isa’;
B: Atj-tüvi ja otsene tähendus „äike“
(5) saami ātjā, atja ’äike’;
(6) saami atjekuts, atjaguts ’äikeseke’ (deminutiivsed vormid);
(7) saami átjá, átjek / átjeg– ’vanaisa’, ’äike’;
C: Aeg, kestvus ja esivanemad
(8) saami ai’kē ’aeg’;
(9) saami ai’kā ’ammu aega tagasi’;
(10) saami ahkē ’vanus’;
(11) saami äjgát ’esivanem’;
(12) saami ai’htēkah ’vanad, eelnenud; esivanemad’;
D: Väga vana päritolu (hüpotees)
Sõna äike võib olla väga vana ning seda on seostatud
(13) vanaindia sõnaga ā́yu- ’eluiga, elujõud’;
(14) uurali algkeeles rekonstrueeritud tüvega äje ’vanaisa, isa’.
Allikad: Grundström ātjā, adjā, adju, ai´kā, ai’kē, ai´htēkah, ahkē, ātjēk(atj); Ihre aija, atja, attje; Collinder áddjá; Pokorny aiu̯-; Korhonen átjá.
Mida nimi võis tähendada?
Etümoloogilised paralleelid viitavad sellele, et Äike ei pruukinud algselt tähendada üksnes tormi või välku. Mitmes saami keeles on sama tüvi seotud vanaisa, esivanema, aja ja äikesega. Selline sõnade ühendus võib peegeldada maailmapilti, kus taevas, aeg, esivanemad ja loodusjõud moodustasid ühtse terviku.
Kui see tõlgendus on õige, võis Äike tähistada austatud taevast olendit või esivanemlikku väge, kelle üheks avaldumisvormiks oli äike. Sellisel juhul ei olnud äike pelgalt ilmastikunähtus, vaid nähtav märk üleloomuliku jõu kohalolust.
Võimalik on ka teistsugune seletus. Sõna võis algselt tähistada lihtsalt äikest kui loodusnähtust ning alles hiljem hakati seda isikustama. Olemasolevad andmed ei võimalda nende võimaluste vahel lõplikult otsustada.
Äikese nime ümber koondunud sõnavara võib viidata vähemalt ühele väga vanale põhjaeuroopalikule usundikihile, kus keskset rolli ei mänginud mitte relvastatud sõdalasjumal, vaid vana, austatud ja taevaga seotud vägi. Kas see kujutlus on pärit läänemeresoome, saami või veel varasemast traditsioonist, jääb praegu lahtiseks.
Võimalikke kohanimesid
Alljärgnevate nimede puhul võib kaaluda võimalust, et neis on säilinud muistse äikese või taevase väega seotud nimetuse jälgi.
Selliste seoste hindamisel tuleb olla ettevaatlik. Kohanimede uurimisel on oluline lähtuda eelkõige ajaloolistest nimekujudest, mitte üksnes tänapäevasest kirjapildist.
Adavere, Põltsamaa vald (sks Addafer, 1510 Attversche scheding,1583 Adawier, 1638 Adafer, 1797 Addafer); KNR
– Varastes kirjapanekutes esinevad tüved Att-, Ada- ja Add-, mida võib võrrelda saami adja- ja atja-vormidega.
Adiste, Põlva vald (1627 Atzi Kuella, 1638 Atzty külla, u 1685 Addista Kylla, 1757 Addist); KNR
– Nime varasemates vormides esinevad Atz- ja Add-, mis väärivad võrdlemist äikese nime võimalike algkujudega.
Aitsra, Tõrva vald (1516 Arstes, 1538 Atziarve, Atzyerve, 1624 Adczier); KNR
– Tüved Atz- ja Adcz- võivad pakkuda huvi seoses äikese nime võimalike algkujudega.
Atsalama, Alutaguse vald (1241 Akimal, 1345 Aggmal, 1525 Agemael, 1539 Achymal, 1583 Hakemal, 1585 Aghemall, 1620 Akkallma, 1631 Akimal, 1637 Aggyemall, 1655 Atzelama, Atzelamahe, Atzelemahe, 1672 Akimall, 1726 Atzlama, 1732 Atsalama, 1744 Atslama, 1782 Atzlam, 1796 Azlam /Allikas: LCD lk 311/); KNR
– Nimekujud näitavad sajandite jooksul toimunud muutusi ning võimaldavad kaaluda mitut erinevat etümoloogilist seletust.
Eikla (Äikla), Saaremaa vald (1550 Eikul, 1592 Eukull, 1645 Eykül, Euküll, 1826 Eucküll); KNR
– Tänapäevane nimekuju võimaldab võrrelda seda sõnaga Äike, kuid otsustavaks tuleb pidada varasemaid kirjapanekuid.
Aiamaa, Nõo vald (1582 Aiamegi, 1627 Ayameggi, 1796 Ayoma); KNR
– Tüvi Ai- võib olla huvipakkuv võimalike paralleelide otsimisel.
Aiaste, Kanepi vald (1582 Oixykulla, 1628 Ayaste kuella, 1638 Ayaste kylle, 1686 Ays); KNR
– Nime algusosa võimaldab võrrelda seda ai-, aij- ja aije-tüvedega.
Aila, Saue vald (1241 Akiolæ, 1450 Hayell, 1508 Ayell, 1548 Aielakulle, 1552 Aylkulla, 1562 Ayla, 1620 Ailla, 1627 Ayola, 1684 Ayela, 1696 Ailakyla, 1774 Aila /Allikas: LCD lk 311/); KNR
– Ajaloolised vormid sisaldavad Ay- ja Ail-tüvesid, mida võib võrrelda samasse sõnaperekonda kuuluvate vormidega.
Aiu jõgi, Võru maakond(1688 Ahia Jeggi, 1798 Ayo Jöggi, 1935 Aiju jõgi); KNR
– Nime varased kirjapanekud võimaldavad kaaluda võimalikke seoseid ai-, ayi- ja aije-tüvedega.
Kokkuvõte
Äike võib olla üks vanemaid Eesti alal tuntud taevajõu nimetusi. Etümoloogilised paralleelid seovad selle vanaisa, esivanema, aja ja äikesega seotud mõistetega, eriti saami keelte kaudu.
Praeguste andmete põhjal ei ole võimalik kindlalt öelda, kas Äike tähistas algselt ilmastikunähtust, taevast olendit, esivanemlikku väge või nende kujutelmade segu. Samuti ei saa lõplikult otsustada, milline on selle nime kultuuriline või keeleline päritolu.
Mitmed Eesti kohanimed võivad sisaldada sama tüve jälgi, kuid iga juhtumit tuleb hinnata eraldi. Käesoleva artikli eesmärk ei ole pakkuda lõplikku lahendust, vaid koondada olemasolevat materjali ning avada võimalikke uurimissuundi edasiseks tööks.
