Tänapäeva eestlased kannavad endas oma mitmekesise ajaloo pärandit nii füüsiliselt (geneetiliselt) kui kultuuriliselt. Suur osa muistsete asukate geneetikast on eestlaste populatsioonis tänaseni olemas. Geneetilised uuringud näitavad, et eestlased moodustavad unikaalse kokteili Euroopa küttide-korilaste, neoliitikumi idapoolsete sisserändajate, pronksiaja stepi karjakasvatajate ja rauaaja soome-ugri esivanemate geenidest. See kinnitab järjepidevust. Kuigi erinevaid lisandumisi toimus, on oluline osa rahvastikust pärimuskandjad läbi aegade.
Kultuuriliselt on keel kõige ilmekam muistse pärandi kandja. Eesti keel, olles säilitanud oma soome-ugri struktuuri, on otsene side muinaseestlaste ja veelgi varasemate Volga ja Uurali taguste esivanematega. Kui eestlane kasutab igapäevaselt sõnu nagu ema, isa, mägi, meri – kõlavad neis kaugete aegade kajad, sest sarnased sõnad eksisteerisid tõenäoliselt juba läänemeresoome algkeeles.
Samuti on eesti keelde põimitud muistseid laensõnu, mis meenutavad kontakte. Näiteks sõna leib (germaani laen viikingiajast) viitab varasele leivaküpsetamise oskusele, sõna kana (balti laen) näitab, et kodulinnud jõudsid meile baltlaste vahendusel, sõna taevas (võimalik germaani laen) võib peegeldada muinasaegset religiooniterminoloogiat.
Paljud rahvapärimuse elemendid ulatuvad otsapidi muinasaega. Eesti rahvalaulude vanim kiht – regilaulud – sisaldab motiive ja sümboleid, mis on tõenäoliselt pärit juba rauaajast või varemgi. Lood Loomislaulust, kus lind loojana muneb muna, millest sünnib maailm, on laialt levinud kogu soome-ugri rahvastel ja vihjavad ühisele müütilisele pärandile.
Ka eesti muinasjutud ja muistendid (nt lood Vanapaganast ja Kalevipojast) kannavad edasi arhailisi uskumusi võitlusest hea ja kurja vahel, maailma loomisest ja kangelastegudest. Need võisid rahvaluules säilida pika ajajärgu vältel kristliku aja varju all.
Rahvakalendri kombed on teine valdkond, kus muistsed tavad elavad edasi. Nii näiteks on jõulud eesti talurahva kommetes segunenud muinasaegse talvise pööripäeva rituaalidega. Õlle pruulimine, seapea küpsetamine ja hingedele toidu jätmine on kombed, mis olid algselt seotud esivanemate hingede austamise ja päikese tagasituleku tähistamisega. Jaanipäev (24. juuni) on küll kalendris kristlik pühakupäev, ent selle tähistamine suurte lõketega suvisel pööripäeval on otsene järglane muinasajast, mil tulega peletati kurja ja tagati viljakust. Samuti mardipäeva ja kadripäeva sanditamisrituaalid sügisel – noorte maskeerumine ja majast majja käimine – kannavad tõenäoliselt edasi viljakusmaagia ja hingedeaja tavasid muistsest ajast.
Materiaalne kultuur on samuti sillaks muinasajast tänapäeva. Eestlaste ehtelooming – rahvarõivaste hõbedast sõled ja vöökirjad – on arenenud välja muinasehetest. Pronksiajal ja rauaajal kandsid esiisad-emad kaela- ning käevõrusid, spiraalseid ehteid ja vöökette, mille stiilijooned on kandunud rahvariiete ornamentikasse. Ka traditsiooniline suitsusaun Setomaal ja Võrumaa taludes on arvatavalt väga vana tava. Saun kui puhastumise ja tervenemise paik oli oluline juba muinasusundis ning tänini väärtustatakse seda kui eestluse omapära.
Lõpuks, eestlaste identiteeditunne ja side maaga on iseäranis tugev pärimus muinasajast. Sajandeid nimetas talurahvas end maarahvaks – see viitab sügavale juurdumisele kodusesse pinnasesse ja esivanemate pärandisse. Muinaseestlaste vabadusvaim ja iseseisvuseiha (muistse vabadusvõitluse legendid) kajastuvad ka tänapäeva rahvuslikus eneseteadvuses, olgugi et need sündmused ise jäävad keskaja algusesse.
Sellegipoolest ammutatakse neist lugudest inspiratsiooni – tunnet, et ollakse oma esivanemate maal põline rahvas, kellel on oma keel ja meel. Isegi 21. sajandil on palju eestlasi, kes osalevad pärimusüritustel (muinastulede öö mere ääres, rahvussümboolika päevad) või järgivad mõningaid esivanemate kombeid, viies hingedeajal lahkunutele haudadele toitu ning austades loodust ja pühi hiisi). On ka liikumisi, mis püüavad taastada muinasusundit (nt Maavalla koda), mis näitab, et huvi esivanemate vaimse pärandi vastu on elav.
Kokkuvõtteks
Tänapäeva eestlased on seega paljude kihistuste tulemus. Meis on jääaja-järgsete küttide sitkust, idametsade soomeugrilaste vaimu, stepi ratsanike visadust ja naaberrahvastelt omandatud tarkusi. Arheoloogia, geneetika ja keeleteaduse ühiselt antud pilt kinnitab, et kuigi Eesti aladel on aegade jooksul elanud erinevaid rahvahulki, on neist kujunenud lõpuks unikaalne, järjepidev rahvakild. Eestlaste kultuur kannab edasi muistsete esivanemate keelt (läbi paljude muutuste), folkloori ja maailmatunnetust, olles seega elav lüli Euroopa esiajaloo ja tänapäeva vahel.
