01: Eesti ala asustamine jääaja lõpust kuni Kristuse sünnini

1. Sissejuhatus

Käesolevas uurimuses vaadeldakse, kes elasid Eesti alal perioodil alates viimase jääaja lõpust kuni Kristuse sünnini. Selleks analüüsitakse nii looduslikku tausta (kliima ja maastiku kujunemist pärast jääaega) kui ka inimeste saabumist, elatusviise ning võimalikke kultuurilisi ja keelelisi identiteete sellel pikaajalisel perioodil. Uurimus tugineb arheoloogilistele leidudele, geneetilistele uuringutele ning varasematele teaduslikele käsitlustele Eesti esiajaloo kohta.

2. Loodusolud pärast jääaja lõppu

Pärast viimase jääaja lõppu (u 9600 eKr) vabanes Eesti ala järk-järgult mandrijää alt ning toimusid kiired kliimamuutused. Mandrijää taandumisel tekkis Läänemere nõkku esmalt riimveeline Joldiameri, kui Kesk-Rootsi alal avanes jääpaisjärvel väljavool mere suunas (nn Billingeni katastroof). Sellega langes veetase märgatavalt, isegi ajutiselt tänapäevasest madalamale.

Umbes 9000 eKr kerkis maapind jää raskuse alt, sulgedes ühenduse ookeaniga. Läänemeri muutus uuesti mageveeliseks Ancylus-järveks, mille veetase hakkas sulavee lisandumise tõttu taas tõusma ja kattis ulatuslikult rannaalasid.

Järgmine etapp algas ~7000eKr, mil Taani väinade kaudu tungis sisse soolane ookeanivesi ja kujunes Litoriinameri; veetase tõusis ning ujutas üle laiad alad. Seejärel aga vesi taandus aeglaselt ning protsess jätkub tänaseni.

Kliima muutus kiiresti soojemaks ja niiskemaks. Preboreaalsel perioodil (9600–8200 eKr) valitses Eestis jahedam ja niiske kliima, kuid juba boreaalsel perioodil (8200–7200 eKr) oli kliima kuivem ja ilmselt soojem kui tänapäeval. Taimestik jälgis kliimamuutusi.

Algul levisid hõredad kasemetsad ning hiljem lisandusid männikud, eriti äsja veest kerkinud rannikualadel ja saartel. Järk-järgult levisid ka lehtpuud (nt sarapuu ja lepp), põõsastik (astelpaju) ning rohurinne (kõrrelised, sõnajalad).

Tundraloomad, nagu põhjapõder ja viimsed mammutid, taandusid Eesti alalt või surid välja koos avamaastike kadumisega. Neid asendasid metsavööndi loomad: rändasid sisse põdrad, metssead, koprad, pruunkarud, ilvesed, hundid, rebased, jänesed jt metsloomad. Metshobune (tarpan) võis piirkonda edasi jääda.

Läänemere esimestesse faasidesse (Joldiamerre) ilmusid ka viigerhülged, kes leidsid soodsad elupaigad vastmoodustunud rannikuvetes. Maastik Eesti alal muutus jää taandumise järel mitmekesiseks – kujunesid ulatuslikud metsad, sood ja veekogud.

Inimasustuse seisukohalt olid kõige soodsamad alad just jõgede ja järvede kaldad, mis pakkusid rohkesti toitu ning vett, samuti hiljem rannikualad, kui need Litoriinamere taandumisel välja ilmusid. Varaseimatel sajanditel pärast jää taandumist oli Eesti lõuna- ja edelaosa esimesena jäävaba ning elamiskõlblik – sealtkaudu pääsesid loomad ja seejärel ka inimesed siia piirkonda.

Kokkuvõttes oli pärast jääaega Eesti alal välja kujunenud keskkond metsarikas, veekogude ja elupaikade poolest mitmekesine, mis võimaldas esimestele inimrühmadele elatusvahendeid ning elamiskõlblikke paiku.

3. Esimesed asukad: saabumise aeg ja päritolu

Inimeste jõudmine Eesti alale

Arheoloogilised leiud näitavad, et inimesed jõudsid Eesti alale peagi pärast jääaja lõppu, kui kliima soojenedes oli tekkinud sobiv elukeskkond. Vanim teadaolev inimasustuse jälg Eestis on Pulli asulakoht Pärnu jõe ääres, mis on dateeritud umbes 9000–8500 eKr. See viitab, et esmaasukad saabusid Eesti alale 9. aastatuhande eKr algupoolel. Pulli leiukoht ning mitmed teised varased asulad (näiteks Kunda Lammasmägi Virumaal) paiknesid jõe- ja järvekallastel.

Kunda Lammasmäe asulakohalt, mis asus tollal järvesaarel, on leitud tõendeid korduval asustusel alates 9. aastatuhande keskpaigast eKr. Seega olid kohad, kus vesi ja maismaa kohtusid – jõgede suudmed, järvede kaldad, madalikud – inimtegevuseks esmatähtsad alad.

Kust tulid esimesed asukad?

Pärast jääaega laienes asustus Eesti suunas eelkõige lõunast ja kagust. Inimasustuse liikumine toimus laiemas Põhja-Euroopa kontekstis: kui Baltikumi lõunaosas (Leedus, Lätis) ja Kesk-Euroopas paiknenud hilispaleoliitilised rühmad järgnesid taanduvale jääle, jõudsid mõned rändekonnad ka Eesti alale.

Varase Eesti asustuse kiviesemete tehnoloogias on täheldatud sarnasusi Lõuna-Leedu ja Kirde-Poola alade nn Swideri kultuuriga, mis viitab võimalikule rändeteele sealtkandist. Samuti on võimalik, et osa sisserännet tuli idasuunalt, Venemaa loodealade kaudu, kui pärast jää taandumist avanesid teed Karjalast ja Novgorodi kandist.

Arheoloogilised jäljed viitavad, et Eesti alale saabunud esmaasukad hoidsid esialgu tihedaid sidemeid oma lähtetsoonide inimestega – seda kinnitab tööriistade valmistamisviiside sarnasus. Need kontaktid kestsid mõnesaja aasta vältel, kuni kohalikud olud eraldusid ja tekkisid iseseisvamad kultuuritraditsioonid.

Saabumisviisid

Kuna jääaja järgselt polnud Läänemeri veel lõplikult välja kujunenud ning esines maismaaühendusi ja -sildasid, on tõenäoline, et esimesed inimesed tulid jalgsirännakutel piki paljandunud maad. Varases asustusfaasis (9.–8. aastatuhat eKr) oli Läänemere veetase madal ning Eesti ala võis lõuna poolt lähenedes suuresti maismaad mööda kättesaadav olla. Jääaja lõpul ulatus maismaa näiteks üle tänase Soome lahe kitsa väina – võimalik, et osa rändureid võis liikuda ka Soome kaudu.

Samal ajal on arvatav, et inimesed kasutasid liikumiseks veekogusid. Primitiivsed veesõidukid (näiteks õõnespuust kanuud) olid mesoliitikumis teada ning jõgesid ja rannavetes liikumine võis kiirendada uutele aladele jõudmist. Meretaseme tõustes ja saartele jõudmiseks olid juba kindlasti vajalikud paadid.

Arheoloogilised leiud kinnitavad, et hilismesoliitikumis (pärast 7100 eKr) jõudsid Eesti asukad ka rannikule ja saartele. Umbes 5800 eKr asustati Saaremaa (algul ilmselt hooajaliselt, hiljem püsivamalt), 5700 eKr jõuti Hiiumaale ning 5300 eKr Ruhnu saarele.

Need saavutused viitavad veesõidukite kasutamisele hülgeküttide retkedel. Järelikult liikusid esimesed asukad nii maitsi kui meritsi, kohandudes muutuvate geograafiliste oludega.

4. Elatusviisid kiviajast varase rauaajani

Jahindus, kalastus ja korilus

Esimeste aastatuhandete jooksul pärast asustamist rajasid Eesti alal elanud rühmad oma elatusviisi peamiselt loodusandide kasutamisele. Mesoliitikumis (9600–3900 eKr) tegeldi valdavalt jahinduse, kalastuse ja korilusega, mis saavutas tollal väga kõrge taseme. Jahipidamine hõlmas pea kõiki saadaolevaid metsloomi: varasel perioodil kütiti peamiselt põtru ja kopraid, hiljem lisandusid metssead (metsikud sead) ja ürgveised (tarvad), samuti jahiti metshobuseid, punahirvi, metskitsesid, jäneseid, karusid, rebaseid, hunte ja väiksemaid karusloomi (nugised jt).

Rannikualade asukad püüdsid lisaks maismaaküttimisele hülgeid; mesoliitikumi teisel poolel, kui Läänemeri oli muutunud soolaseks Litoriinamereks, hakati küttima ka pringleid (s.o pringlid ehk väikesed vaalalised). Jahipidamisel kasutati mitmesuguseid võtteid ja tööriistu: leide on nii püünistest ja lõksudest kui ka oda- ja nooleotstest, mis viitab varitsus- ning peibutusjahi kasutamisele.

Kalastamine oli samuti tähtsal kohal. Jõgedest ja järvedest püüti peamiselt haugi, ahvenat, latikat ja säga; mererannal lisandusid saagiks tursk, koha (särg), lest ja teised merekalad. Kalapüügivahenditest on jälgi kalatõketest, võrkudest, mõrdadest, õngedest ning luust või sarvest valmistatud ahingutest (harpuunidest). Eriti olulised olid tõenäoliselt kalavõrgud ja -tõkked suurte kalade massiliseks püügiks, aga ka õngitsemine väiksema saagi jaoks.

Korilus täiendas toidulauda vitamiinide ja süsivesikutega, ehkki otseseid arheoloogilisi jälgi taimekorilusest on vähem. On leitud arvukalt söestunud sarapuupähkleid mesoliitilistest asulakohtadest, mis viitab pähklite olulisele osale toidus. Samuti korjati tõenäoliselt marju, seeni, metsõunu ja muid söödavaid taimi ning linnumune, kuigi need ei säili hästi arheoloogilises aineses.

Kokkuvõttes oli kiviaja algperioodil tegemist kütt-korilase majandusega, kus inimrühmad toitusid aasta ringi loodusest saadavast – seda kinnitavad ka inimskelettide stabiilsete isotoopide analüüsid, mis näitavad mere- ja maismaatoidu suurt osakaalu.

Põllumajanduse ja karjakasvatuse algus

Järk-järgult hakkasid Eesti alal toimuva kultuurilise arengu käigus ilmnema esimesed märgid põlluharimisest ja karjakasvatusest. Neoliitikumi (noorema kiviaja) alguses kujunes siinmail kammkeraamika kultuur (~3900 eKr alates), mille inimesed olid põhiliselt veel kütid-korilased, kuid on leitud ka varaseid jälgi taimede kasvatamisest. Pärnumaa ja Lääne-Eesti soodest on leitud odra, nisu ja kaera õietolmu u 4000–3500 eKr. Need viitavad, et kammkeraamika perioodil hakati katsetama teraviljade kasvatamisega, ilmselt üle võetud naaberpiirkondade (Lõuna-Skandinaavia või Ida-Läti) eeskujul.

Tollane põllupidamine oli siiski väga piiratud mahuga – väikestel alepõllulappidel kasvatati teravilja lühikest aega ja lasti siis kurnatud maal puhata. Põllulapid rajati asulate lähistele, mets tehti aletades (põletades) lagedaks ning maapind kobestati lihtsate kõplalaadsete tööriistadega või kivikirvest valmistatud adraga. Tulenevalt algelisest tehnikast andsid esimesed põllud väikese saagi, kuid olid heaks lisandiks metsasaadustele.

Oluline nihe toimus koos nöörkeraamika kultuuri levikuga alates ~2800 eKr. Nöörkeraamikat valmistanud uusasukad olid karjakasvatajad-põlluharijad, kes tõid kaasa koduloomad ja süsteemsema põllumajanduse. Sellest annavad tunnistust nöörkeraamika-aegsetest asulakohtadest ja matustest leitud koduloomade luud (sh lammas/kits, veised ja sead) ning söestunud odra terad.

Soosetete analüüs näitab sel perioodil ka rukki õietolmu (kuigi rukkiterad võisid algselt esineda umbrohuna teiste teraviljade seas). Nöörkeraamikute majapidamises kujunes ale- ja rohumaaviljelus märksa ulatuslikumaks: metsa põletamise kaudu tekitati karjamaid ja põlde, mida hariti käepäraste vahenditega.

Selline maaviljelus oli rändekündmise vorm – kui maa muutus vähesaagikaks, liiguti edasi uuele alale. Karjakasvatus (veiste, lammaste-kitsede ja sigade pidamine) andis stabiilse toiduvaru piima, liha ja nahkade näol. Ometi ei kadunud küttimine-kalastamine ka nöörkeraamikute hulgas: näiteks Lätist-Leedust tehtud paralleeluuringud näitavad, et isegi varaste põlluharijate toidus võis metsasaaduste osa moodustada üle poole. Nii jäi elatusviis segamajanduseks, kus traditsiooniline küttimine-korilus püsis tähtsal kohal ka pärast põllunduse juurutamist.

Metalliaja elatusviis

Pronksiaja (1800–500 eKr) jooksul muutus majandus järk-järgult põllupidamisele ja karjakasvatusele keskendunumaks, kuigi piirkondlikud erisused säilisid. Pronksiaja algupoole leidub Eestis küll vähe otseseid tõendeid suurte põllupealsete asulate kohta, kuid hilispronksiajal (u 1000–500 eKr) on selgeid viiteid püsiasustusega küladele, mille ümber hariti maad ja peeti kariloomi.

Leitud on varaseid kivikirstkalmeid (kivikonstruktsioonis matmispaiku), mis seostuvad tõenäoliselt püsiasustusega talupoegade kogukondadega rannikuvööndis ja saartel ~1500 eKr paiku. Nende kogukondade toidulaud oli kombinatsioon teraviljast (odra- ja nisuteradest jahvatati jahuks, millest tehti putru ja karaskit), kariloomade toodangust (liha, piim) ning jätkuvalt ka kalandusest ja küttimisest.

Kala püüti endiselt ning metsloomade jaht oli omalaadne kindlustus – kui põllusaak ikaldus või loomade seas levis taud, sai metsast ulukiliha ja veekogust kala, vältimaks nälga.

Varajase rauaaja (500 eKr – 0) künnisel toimusid taas muutused. Uute rauast tööriistade ilmumine ja sellest tulenenud tõhusam põllutöö (näiteks rauast kõplad-adrad) suurendas põllumajanduse osa majanduses. Samal ajal lisandus idapoolsete mõjutustega tarandkalmete kultuuri tulekuga (u 500–200 eKr) arvatavasti ka uus viljaliik – hirss (mida on leitud mõnest tarandkalme ajastu settest) ning täiustus loomakasvatus (hobune koduloomana).

Seega kujunes viimaks Eesti alal ajajärgul vahetult enne Kristuse sündi välja põllu- ja karjamajanduslik elulaad, mida toetas traditsiooniline jahi- ja kalamehe oskusteave.

5. Hõimude ja rahvaste identiteet

Asustuse järjepidevus ja muutused

Eesti alal toimus kiviajast rauaajani mitu asustuslainet ning rahvastikumuutust, mis on mõjutanud siin elanud inimrühmade etnilist ja kultuurilist identiteeti. Arheoloogilised ja geneetilised andmed näitavad, et esimesed mesoliitilised asukad (Pulli ja Kunda kultuuri inimesed) olid pärit Euroopa läänepoolsest refuugiumist – nende geneetika sarnanes Lääne-Euroopa küttide-korilaste omaga. See viitab, et esmaasukad polnud otseselt tänapäeva eestlaste esivanemad keelelis-kultuurilises mõttes, vaid pigem üldine põhjapoolsete küttide-korilaste populatsioon. Hilisemad asustusetapid tõid aga uusi rahvastikulisi kihistusi.

Kammkeraamika kultuuri rahvastik (alates ~3900 eKr)

See kultuur levis Eestisse idast (Karjala ja Volga ülemjooksu piirkonnast) tulnud uute asukatega. Nende saabumine ühendas varem killustunud piirkonnad laia ühtsete joontega kultuuriruumiks. Geneetilised uuringud kinnitavad, et kammkeraamika levik toimus rahvastiku segunemise teel. Ida poolt tulnud inimrühm lisandus kohalikule elanikkonnale.

Kammkeraamikute DNA analüüs Eestis näitab teatavat idapoolset mõjutust. Võrreldes varasemate kohalikega on nende genoom lähedasem idapoolsetele küttidele-korilastele. Kultuuriliselt eristusid kammkeraamikud eelmise perioodi (Kunda ja Narva) traditsioonidest keraamika valmistamise, matmiskommete jms poolest.

Nöörkeraamika kultuuri rahvastik (alates ~2800 eKr)

See grupp saabus Eestisse ilmselt lõuna ja lääne poolt, olles osa suurest Indoeuroopa päritolu rändest, mis lähtus Jamnaja (Sroubna) stepikultuurist. Nöörkeraamikute (paadikujuliste sõjakirveste kultuuri) tulek tähistas Balti regiooni esimeste karjakasvatajate ja võimalike indoeuroopa keele rääkijate ilmumist. Geneetiliselt eristusid nood inimesed selgelt kammkeraamikutest: meestel domineeris Y-kromosoomi haplogrupp R1a-Z645, mis on tüüpiline ka Kesk-Euroopa nöörkeraamikutele.

Samuti on leitud naiste mitokondriaalsete liinide seas haplogruppe (H, T, J) mis viitavad segule stepirahvaste ja Euroopa varaste põllumeeste päritolust. Arheoloogiliselt eristusid nöörkeraamikud oma matmiskommete (kägarakalmistud, sageli kääbastel) ja tööriistade poolest kammkeraamikutest, kuid oluline on, et mõlemad rühmad elasid Eestis kõrvuti ligi 800 aastat. Segunemine toimus küll kultuuris ja teatud määral ka veresuguluses, ent mõlema rühma järjepidevus säilis kiviaja lõpuni.

Pronksiaja muutused (~1800–1200 eKr)

Kiviaja lõpul (u 2000–1800 eKr) kadusid nii kamm- kui nöörkeraamikale omased tunnused ja algas pronksiaeg. Uuringud osutavad, et II aastatuhande eKr lõpus tabas Eesti ja naabruskonna rahvastikku demograafiline langus või ümberkorraldus. Sellele järgnes uus sisseränne. Rannikualadele ilmus väike hulk Skandinaavia või Lõuna-Balti päritolu maaharijaid, kes tõid siia kivikirstkalmete kombe ja püsitalude mudeli. Nende mõju kohalikele oli piiratud, kuid geneetiliselt andsid nad lisa siinsesse populatsiooni (arvatavalt mõningane Lääne-Euroopa pronksiaja genoomi element). Nad sulandusid peatselt kohaliku elanikkonnaga.

Idapoolse päritoluga rauaaja alguse rahvastik (~1000–500 eKr)

Pronksiaja lõpul ja varase rauaaja jooksul tuli ida poolt (Volga-Oka aladelt) uus sisserändelaine, mis tõi kaasa tarandkalmete kultuuri. Need sisserändajad segunesid olemasoleva elanikkonnaga, kuid ilmselt andsid tõuke uue kultuurilise identiteedi kujunemisele, millest said alguse läänemeresoome rahvad.

Arheogeneetilised andmed näitavad, et sellel perioodil lisandus Eesti elanikkonda komponent, mida seostatakse Kaug-Põhja ja Siberi päritoluga. See on nähtav tänapäeva eestlaste ja teiste soomeugri rahvaste genofondis.

Uuringud on näidanud, et see Siberi-jõe geneetiline komponent jõudis siia hiljemalt 1. aastatuhande eKr keskpaigaks, klappides ajaliselt keeleteadlaste pakutud läänemeresoome keelte saabumise ja lõhenemise ajaga. See viitab, et idapoolne sisseränne tarandkalmete ajal võis tuua kaasa ka uut keelelist identiteeti (vt järgmine peatükk).

Kokkuvõttes ei olnud Eesti ala asustus vaadeldaval perioodil monoliitne ega täiesti ühtse päritoluga. Geneetilised ja arheoloogilised andmed kinnitavad mitut rahvastikukihti:

• Mesoliitilised esmaasukad (Euroopa kütt-korilased),
• Neoliitilised idapärased kammkeraamikute lisandused,
• Hilisneoliitilised ja varajase pronksiaja stepi-päritolu nöörkeraamikud,
• Pronksiaja lõpu Läänemere ranniku kolonistid (Balti/Skandinaavia päritolu),
• Varase rauaaja idapoolsed migrandid (Volga-Uurali suunalt).

Nende rühmade omavahelise segunemise tulemusena kujunes pronksiaja lõpuks ja rauaaja alguseks rahvastik, keda võib pidada Eesti ala põlisrahva esivanemateks. Alates tarandkalmete kultuuri juurdumisest (~500 eKr) on täheldatav asukate järjepidevus nii arheoloogilises kultuuris kui ka geneetikas kuni ajaloolise ajani.

See tähendab, et kuigi eelnenud aastatuhandetel toimus mitmeid rahvastikuvahetusi, oli 0 pKr paiku välja kujunenud suhteliselt stabiilne pilt – elanikkond, keda võib pidada tänapäeva eestlaste otsesteks eellasteks.

6. Keeled ja keelelised mõjud

Eesti alal kõneldud keelte kohta sügaval esiajaloos puuduvad otsesed kirjalikud tõendid, kuid teadlased on teinud mitmeid hüpoteese arheoloogiliste, lingvistiliste ja geneetiliste andmete põhjal. Üldjoontes arvatakse, et erinevatel perioodidel võis siinmail kõnelda eri keelterühmade esindajaid, kuni kujunes välja praeguste läänemeresoome keelte eelkäija.

Mesoliitilise perioodi inimeste keel(t)e kohta puudub kindel info. On võimalik, et esmaasukad rääkisid mõnd tundmatut Euroopa põliskeelt, mis ei kuulunud ei praegusesse soome-ugri ega indoeuroopa keelkonda.

Keeleteadlane Paul Ariste on oletanud, et läänemeresoome keeltes leiduvad teatud sõnad, millele pole leitud sugulaskeeltes vasteid ega laentüvedele seletust, võivad pärineda substraadina just mõnelt siinkandis mesoliitikumis kõneldud väljasurnud keelelt – nn protoeuroopa keelelt. Näiteks osa loodusnimetusi või taimenimetusi eesti keeles võiksid olla säilinud killukesed sellest varasest keelest.

Siiski rõhutab enamik keeleteadlasi, et sellist substraati on väga keeruline kindlaks teha. Paljud oletatavad substraatsõnad on saanud ka muud seletused (nt balti või varagermaani laenud) ning on raske eristada, kas mõni üksik sõna on pärandunud väljasurnud keelest või on lihtsalt kadunud teiste sugulaskeelte kasutusest.

Neoliitikumi ja pronksiaja jooksul toimunud rahvastikuvahetused tõid ilmselt kaasa ka keelte vahetumise. Kammkeraamika kultuuri kandjad (ida poolt tulnud uusasukad ~3900 eKr) võisid rääkida mingit tundmatut keelt, mida varem seostati soome-ugri algkeele varase haruga.

Varasemates käsitlustes peeti kammkeraamikuid lausa läänemeresoomlaste kõige kaugemateks esivanemateks keeleliselt, ent tänapäeval on sellest seisukohast loobutud – me ei tea kindlalt, mis keelt nad rääkisid. On võimalik, et see oli mõni Põhja-Euraasia jahimeeste keeltest, mis hiljem välja suri.

Nöörkeraamika kultuuri rahvastik (alates 2800 eKr) on tugevalt seostatud Indoeuroopa keelte laienemisega Euroopas. Arvatakse, et nöörkeraamikud, kes Eestisse saabusid, kõnelesid varajast (loode)indoeuroopa murret. See oleks võinud olla midagi proto-balti või proto-germaani laadset. Toetust annavad sellele nii nende geneetiline seos stepialade rahvastega kui ka kultuurilised paralleelid naaberaladega, kus indoeuroopa keelte levik on tõendatud.

Näiteks on Lätis-Leedus hilisemalt tuvastatud balti keelte järjepidevus, mis võib pärineda osalt nöörkeraamika kihistusest. Samas eksisteeris nöörkeraamikute kõrval Eestis veel kammkeraamikute järeltulijaid, kelle keeleline kuuluvus on ebaselge. Võimalik, et mingil perioodil oli Eesti alal mitu keelt kõrvuti (näiteks kammkeraamiline substraatkeel ja uustulnukate indoeuroopa keel).

Pronksiaja lõpuks ja rauaaja alguseks toimunud migratsioonid (kivikirstkalmete kandjad Skandinaaviast, tarandkalmete kandjad idast) muutsid tõenäoliselt keelelist olukorda veelgi. Skandinaavia päritolu asukad võisid siinmail rääkida mõnd varagermaani murret, kuid neid oli vähe ja nende keel võis sulanduda kohalike omadega.

Murrangulisem oli idapoolsete sisserändajate mõju. U 1000–500 eKr saabunud Volga-Oka alade rahvaste puhul on väga tõenäoline, et nemad olid soome-ugri (täpsemalt läänemeresoome) keelt rääkivad hõimud. See hüpotees põhineb mitmel asjaolul.

Esiteks, läänemeresoome keelte vanim kihistus ja sõnavara viitavad kontaktidele Uurali regiooni rahvastega. Teiseks, geneetiline Siberi päritolu komponent eestlastes on kooskõlas Uurali keelte kandjate liikumisega siia 1. aastatuhandel eKr. Kolmandaks, keeleteadlased on arvanud, et läänemeresoome keel diferentseerus ja kinnistus Läänemere idarannikul just rauaaja künnisel (~500 eKr). Seega on tõenäoline, et protoeesti keel (läänemeresoome keelte esivanem) jõudis Eesti alale hiljemalt sel perioodil koos uute sisserändajatega.

Pärast seda perioodi võib täheldada keelelist järjepidevust: hilisrauaajal ja varakeskajal (0–1200 pKr) räägiti siin juba üht või mitut läänemeresoome keele murret, millest kujunesid välja muinaseesti murded. Arheoloog Valter Lang on märkinud, et läänemeresoomlaste ajaloo Läänemere ääres saab viia tagasi umbes 3000 aasta tagusesse sisserändesse (s.o ~1000 eKr), mis pani aluse nende pidevale keelelisele arengule siin piirkonnas.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti ala keeleline ajalugu kiviajast rauaaja alguseni hõlmas mitmeid muutusi:

• Mesoliitikumis võidi rääkida mõnd tänaseks hävinud paleo-Euroopa keelt.
• Neoliitikumi ja pronksiaja jooksul tegutsesid siin tõenäoliselt nii indoeuroopa keelte (nöörkeraamika, pronksiaja kolonistid) kui võimalike muude keelte kõnelejad.
• Varasel rauaajal kinnistus piirkonnas soome-ugri (läänemeresoome) keel, millest kujunes hiljem eesti keel.

Need järeldused põhinevad eelkõige kaudsetel tõenditel – keeleteaduslikel rekonstruktsioonidel ja rändeanalüüsidel – mistõttu küsimus “kes ja mis keelt kõnelesid?” jääb osaliselt hüpoteetiliseks. Kuid valdav teaduslik konsensus toetab seisukohta, et eestlaste vahetud keelelised esivanemad saabusid siia rauaaja alguses ning enne seda toimus mitmeid keelevahetusi.

7. Elupaigad ja eluviis (paiksed või liikuvad asukad, asulad ja elamud)

Paiksus vs rändelisus

Eesti ala esiaegset eluviisi iseloomustab esialgu suur mobiilsus, mis ajapikku asendus üha paiksema eluviisiga. Mesoliitikumi jahimees-korilased olid oma olemuselt poolrändlejad. Nad liikusid oma territooriumil vastavalt aastaaegadele ja toiduressursside kättesaadavusele. Tavaliselt koosnes kogukond umbes kuni paarikümnest inimesest. Sellise rühma vajadused suutis ümbritsev loodus veel jätkusuutlikult katta.

Kevadel-suvel võidi elupaika nihutada kalasaagi või hülgepüügi paremaks kasutamiseks rannikule või jõe äärde, sügisel-talvel aga metsloomade jahile sobivamasse kohta sisemaal. Igal rühmal kujunes oma teatav territoorium, mille piires läbi aasta liigeldi.

Mesoliitikumi lõpupoole (6. aastatuhandel eKr) on siiski märke, et rühmad jäid paiksemaks. Populatsiooni kasvades vähenesid rändeterritooriumide suurused ja intensiivistus majandustegevus väiksemal maa-alal. Osa asulaid võidi kasutada aastaringselt, eriti rikkalike veekogude ääres, kus kõik vajalik oli lähedal. Nii võib öelda, et kiviaja lõpuks olid küttide-korilaste hordidest kujunemas paiksed külakesed.

Neoliitikumi (kamm- ja nöörkeraamika) perioodil süvenes paikne eluviis veelgi. Arheoloogid on Eestis avastanud ligi 50 neoliitilist asulakohta, millest paljudel on leitud aastaringse tegevuse tunnuseid – näiteks erinevatel aastaaegadel püütud loomade jäänuseid samast asulakihist.

See viitab püsikülade tekkele. Tavaliselt koosnes neoliitiline küla paarist kuni mõnest majast (2–4 elamut) ning kogukonnast suurusjärgus mõnikümmend inimest. Sellised külad paiknesid ikka traditsiooniliselt veekogude ääres – sisejärvede kallastel, jõgede suudmetes ja mererannal, sest vesi oli põhiline toiduvaru ja liikumistee.

Mitmed neoliitikumi külad asusid samades soodsates kohtades, mida juba mesoliitikumis kasutati, kuid asustati ka uusi alasid, kuhu varem polnud inimese jalg jõudnud (näiteks mõni uus rannaäärne koht pärast Litoriinamere taandumist). Kuigi neoliitikumi inimesed liikusid endiselt näiteks jahiretkedele eemale (sellisteks puhkudeks rajati ajutisi jahilaagreid, mis olid kergema konstruktsiooniga), hakkas põhielupaik üha kindlamalt juurduma ühe koha peale.

Pronksiajal muutus asustus veel paiksemaks ning tekkis talupojakultuurile iseloomulik küla- ja asustushierarhia. Pronksiaja hilisfaasis (u 1000–500 eKr) on selgeid tõendeid kindlustatud asulate kohta, mis viitab, et kogukonnad jäid püsivalt ühte kohta ja kogusid sinna vara (kariloomad, metall). Tuntuim näide on Asva asula Saaremaal, mis 8.–6. saj eKr oli ümbritsetud kaitsetaradega ja kus sees elati järjepidevalt. Seda asulat võib pidada omamoodi kindlustatud külaks.

Kindlustatud asulate teke näitab, et kogukonnad olid muutunud paikseteks, sest ainult püsiasulad on kaitserajatistega varustamist väärt.

Rauaaja alguseks (500–0 eKr) oli Eestis välja kujunenud külade võrgustik, kus külad koondusid kõrgematest võimukeskustest (kihelkondadest) koosnevateks piirkondadeks. Kirjalikke allikaid küll pole, kuid hilisemad muistendid ja muistised lasevad arvata, et igas suuremas viljakas piirkonnas eksisteeris hulk talukülasid, mis olid omavahel seotud ning suhteliselt paiksed. Seega toimus esiajaloo jooksul üleminek rändavast eluviisist poolpaiksuse kaudu püsiasustuseks.

Muistsed elamud ja asulate iseloom

Esiaja inimeste elamud ning asulad arenevad käsikäes paiksuse kasvuga. Varasematel perioodidel olid eluasemed lihtsamad ja kergesti teisaldatavad. Ajapikku muutusid need püsivamateks ja ehituselt keerukamateks.

Mesoliitikumi alguses kasutasid inimesed ilmselt kergehitisi – näiteks varjualuseid, onnikesi või püstkodasid (koonilise kujuga telklaadsed hütid kaetud nahkade või okstega). Otseseid jälgi nendest on vähe, kuid mõned mesoliitikumist pärit postiaugud ja tuleasemete paiknemine viitavad ajutiste laagrite struktuurile.

Mesoliitikumi lõpus (u 5000 eKr paiku) on avastatud ka vanimate hoonete jälgi, mis viitavad juba konstruktsiooniga hoonetele. Leitud on maasse süvendatud põrandaga tarekeste põhju, suurusega kuni ~50 m². Need võisid olla osaliselt maa sisse kaevatud onnid või hurtsikud, mis pakkusid kaitset külma eest.

Üldiselt eelistasid mesoliitikumi inimesed elamuid rajada veekogude kaldale avatud kohtadesse (nt jõe suudme lähedale lagedale platsile), kust oli hea ülevaade ümbrusest ja ligipääs erinevatele toiduallikatele.

Neoliitikumi aegsed elamud on juba selgemini tuvastatavad. Asulate väljakaevamistel on ilmnenud nelinurksete majade põhiplaanid. Tavapäraseks sai ehitada maapealse põrandaga või poolmaa-aluse (osaliselt süvendatud) põrandaga nelinurkseid elamuid. Seinakonstruktsioonides kasutati palki ja põimitud vitsu. Seinad punuti puuokstest vaiade vahele ja krohviti saviga või pandi risti-rästi palgid horisontaalselt üksteise peale (varase rõhtpalkseina alged).

Läti ja Leedu ala sarnaste elamute põhjal on teada, et majadel olid tihti viilkatused ning ukseava paigutati tavaliselt veekogu poole, kus toimus suurem osa majandustegevusest (nt kalapuhastamine, toiduvalmistamine väljas). Neoliitikumi külas paiknesid majad reeglina kõrvuti jõe või järve kaldaga paralleelselt, moodustades väikese ridaasula. Külades kasutati igapäevaelus elamutena püsikonstruktsiooniga maju, ent jahikäikude tarbeks säilis komme püstitada ka ajutisi varjualuseid metsas või rannikul (n-ö jahilaagrid), mis olid kergesti püstitatavad ja lammutavad.

Pronksiaeg tõi kaasa edasise arengu ehituses. Pronksriistade (nt pronkskirveste) kasutuselevõtt lihtsustas oluliselt palkehitust, metsaraiet ja puidu töötlemist. Pronksiaja elamud olid ristkülikukujulised palkmajad. Palgid pandi rõhtsalt üksteise peale ja vahed topiti savi või saviga segatud samblaga kinni, luues ilmastikukindlad seinad.

Selline konstruktsioon on varase rehielamu eelkäija. Majadel olid tõenäoliselt õlg- või laastukatused. Suuremate majade kõrvale võidi endiselt püstitada püstkodasid (koonilisi hurtsikuid) eriotstarbeks – näiteks on viiteid, et püstkodasid kasutati suvel väljas söögi tegemiseks ehk suveköökidena.

Rannikualade pronksiaja külades tekkis komme ümbritseda asulaid kaitsetaradega. Ümber asula perimeetri laoti madal paekivist müür või aed ning selle taha püstitati puust kaitsepiirded. Nii kindlustati näiteks Asva asula Saaremaal – selle ümber olid nii kivimüürid kui palissaad, moodustades kindlustatud asulavalli.

Kindlustatud asulate sees olid majad tihedalt koos, moodustades kompaktse küla. Seal toimus ka käsitöö – Asvast on leitud jälgi, et kohapeal osati pronksi ümber sulatada ja valada relvi ning ehteid. See viitab keerukamate tööruumide olemasolule (näiteks sepikojad või valukojad), mis olid ilmselt lihtsatest elamutest eraldi.

Rauaaja alguseks oli elamutüüpide areng jõudnud juba traditsioonilise Põhja-Euroopa rehielamu suunas. Levinud olid suured piklikud eluhooned, mis ühtlasi talletavad vilja ja hoiavad kariloomi talvel enda lähedal (kuigi otsesed tõendid selliste rehielamute kohta pärinevad nooremast rauaajast, viitavad esimesed märgid nende eelkäijatele juba eel-Rooma rauaajas).

Kokkuvõttes kajastavad esiaja elupaigad ja elamud inimeste kohanemist keskkonna ning majandusviisiga:

• Liikuvad kütt-korilased ehitasid lihtsaid ja ajutisi elamuid (püstkojad, onnid).
• Paiksemad kütid-kalastajad ja varased viljelejad rajasid juba püsivamaid puitehitisi (nelinurksed hütid, palkmajad osalise süvendiga).
• Põlluharijate külad pronksiajal koosnesid vastupidavatest palkelamutest, vajadusel kindlustatud taradega.
• Asulate kindlustamine (nt Asva) viitab küladest kujunenud kohalikele keskustele, kus hoiti vara ja peeti vastu vaenlaste rünnakutele.

Asulate paiknemine oli läbi esiaja seotud loodusressurssidega. Jõeorgude terrassidel ja järvekallastel olid soodsad põllumaad ja kalaveed, saartel ja rannikul hülge- ning kalapüük, metsas kõrvalsaadused. Seetõttu näeme ka pronksiaja lõpul ja rauaaja algul, et peamised asulad koonduvad strateegilistele punktidele – viljakad maalapid veekogude naabruses ja kaitstavad kõrgendikud. Need said hiljem muinasaja maakonnakeskuste asukohtadeks.

8. Kokkuvõte

Eesti ala asustuse kujunemine jääaja lõpust kuni Kristuse sünnini oli mitmeetapiline ja dünaamiline protsess. Loodusolude paranemine pärast mandrijää taandumist lõi eeldused inimasustuse tekkeks. Ürgmetsad, veekogud ja rikkalik loomastik pakkusid esimestele küttidele ja kaluritele elatist.

Esmaasukad jõudsid siia umbes 9000 aastat eKr ning rajasid esimesed ajutised asulad Pulli, Kunda ja mujale veekogude äärde. Tuhandete aastate jooksul arenes nende elulaad küttimisest-korilusest järk-järgult põllumajanduse ja karjakasvatuse suunas, läbides kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuuride etapid.

Arheoloogilised kultuurid nagu Kunda, Narva, kammkeraamika, nöörkeraamika, hiljem Asva kultuur ja tarandkalmete kultuur peegeldavad, et Eesti alal elas eri ajajärkudel erineva päritolu ja kombestikuga inimrühmi.

Geneetilised uuringud kinnitavad seda pilti. Tänapäeva eestlaste geenides on nii Lääne-Euroopa mesoliitilisi, Ida-Euroopa neoliitilisi kui ka Stepi ja Siberi päritolu komponente. See viitab mitmele sisserändelainele, millest viimane – rauaaja alguse Volga-ületulijad – tõi ilmselt kaasa soome-ugri keele ja identiteedi kinnistumise siinmail. Keeleliselt liikus Eesti ala tõenäoliselt tundmatutelt kiviaja keel(t)elt indoeuroopa mõjutuste kaudu üle läänemeresoome keelele, millest kujunes välja eesti keel.

Esiaja inimesed kohanesid keskkonnaga. Algul liikusid nad vajadusel ringi, ent ressursside mitmekesistumisel ja majanduse arenedes jäid järjest paiksemaks. Kiviaja lõpus ilmuvad esimesed väikesed külad, pronksiajal tekkisid kindlustatud keskused. Elamud arenesid lihtsatest onnidest palkhooneteks, mis andsid aluse hilisemale taluarhitektuurile.

Aastatuhandete jooksul elasid Eesti alal seega erinevad hõimud: esimesed kütid-korilased, kammkeraamilised idamaised sisserändajad, stepipäritolu nöörkeraamikud, põhjamaade põllumehed ja viimaks idast tulnud soomeugrilased, kelle sulandumisel kujunes meie esivanemate populatsioon.

Kristuse sünni ajaks (1. saj pKr alguseks) oli Eesti ala rahvastik muutunud geneetiliselt ja kultuuriliselt küll kirjumaks, kuid samas oli see saavutanud pidevuse. Võib öelda, et selleks ajaks elasid siin protoeestlased, läänemeresoome keelt kõnelevad muinasrahvad, kelle eluviisiks oli püsiasustusega külades tegeldav põllu- ja karjamajandus koos järjepidevalt au sees olnud jahipidamise ning kalapüügiga.

9. Allikad

1. Kriiska, A., Lang, V., Mäesalu, A., Tvauri, A., Valk, H. Eesti ajalugu I: Eesti esiaeg. Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, Tartu, 2020.
2. Lang, Valter. “Esiaeg.” – Eesti juured (koost. Tartu Ülikool, Arheoloogia, geneetika ja lingvistika sidusuurimuste kolleegium, 2018)
3. Saag, Lehti et al. “The Arrival of Siberian Ancestry Connecting the Eastern Baltic to Uralic Speakers further East.” – Current Biology, 29(10), 2019, pp. 1701–1711.e16
4. Tallinn, Eesti Ajaloomuuseum. Arheoloogiliste kultuuride ekspositsioonimaterjalid (Kunda ja Asva kultuur). [Kasutatud museaalfotod: Kunda kultuuri tööriistad, Narva keraamika]
5. Eesti esiajalugu. Vikipeedia (vaadatud 2025) – artikkel koos viidetega Eesti esiajaloole, perioodidele ja kultuuridele. (Kasutatud faktide täpsustamiseks ja viidete leidmiseks).