Paljud Eesti vanemad kohanimed viitavad tähendusväljadele, mis ei ole üksnes geograafilised ega praktilised, vaid seostuvad kultuse, pühaduse ja religioosse maailmatõlgendusega. Nimed, mis sisaldavad viiteid hiitele, pühadele paikadele, ohverdamisele, jumalustele või muudele sakraalsetele nähtustele, ei ole juhuslikud keelelised kujundid. Need peegeldavad maailmakogemust, milles maastik oli tähendustega struktureeritud.
Eesti ala ei olnud muinasajal kultuuriliselt ega usundiliselt ühtne. Siin elasid erinevad hõimud ja rühmad, kelle maailmapilt ja rituaalid ei olnud tingimata samasugused. Sakraalsete kohanimede mitmekesisus ei näita üksnes keele arengut, vaid ka uskumuste kihistumist ja erinevate traditsioonide põimumist. Läänemere piirkonnas olid tihedad kontaktid ning mõju avaldasid ka germaani ja skandinaavia mütoloogilised ja kultuslikud arusaamad.
Seetõttu peame enne kultusega seotud kohanimesid seletama hakates mõistma, mida kultus nende tekkimise ajal tähendas.
Mida me mõistame kultuskoha, ohverdamise koha ja pühapaiga all?
Milline oli see maailm, milles need nimed sündisid?
Milline oli inimese ja maastiku vaheline suhe?
Ilma selle taustata jäävad ka kõige täpsemad keeleajaloolised seletused poolikuks.
Religioon kui elu struktuur
Tänapäeval mõistetakse religiooni sageli isikliku veendumuse, kirikus käimise või kultuurilise pärandina.
Sellise prisma kaudu vaadates tundubki, et muinasajal oli usk lihtsalt üks osa elust – umbes nagu tänapäeval, kus inimene võib kirikus käia või mitte käia.
Uusajale eelnenud ühiskondades see nii ei olnud.
Religioon ei olnud kõrvaltegevus ega valikuline praktika. See oli maailmakorra seletus, sotsiaalse korra alus, ajakäsitlus, õiguse mõistmine, kosmoloogia ja igapäevane rituaal üheskoos. See oli elu struktuur ise.
Kui kohanimi tekkis, tekkis see maailmas, kus maastik ei olnud neutraalne ruum. Mägi, allikas, puu või kivi ei olnud lihtsalt loodusobjekt. Need võisid olla kokkupuutepunktid nähtava ja nähtamatu maailma vahel. Need võisid olla paigad, kus kogukond tajus jumaluse kohalolu, esivanemate ligiolu või kosmilise korra avaldumist.
Kui me seda ei arvesta, tõlgendame kohanimesid tänapäevase mõtteviisi kaudu — ja kaotame nende algse tähenduse.
Muinasusk ja kristlik mõtteraamistik
Oluline on eristada muinasusundi ja kristliku teoloogia mõisteid.
Sõna „jumal“ ei ole universaalse sisuga mõiste. Kristlik Jumala-käsitus ei ole automaatselt ülekantav varasematele uskumustele. Muinasusundi jumalused võisid olla seotud konkreetse paigaga. Nad võisid avalduda puus, kivis, allikas või kultusesemetes. Nende kohalolu võis olla ajutine ja rituaaliga seotud.
Ka pühadus ei olnud tingimata püsiv omadus. Paik võis olla püha teatud ajal või teatud toimingute ajal. Pühadus võis tekkida ja hääbuda.
Seetõttu ei saa muinasusundi mõisteid tõlkida kristliku teoloogia kaudu. Sama sõna ei tähenda alati sama asja.
Kas me otsime kadunud usku?
Kultuslikke kohanimesid uurides otsime tõepoolest ka kadunud usundilisi kihistusi — kuid mitte selleks, et neid elustada või propageerida. Me otsime neid selleks, et neid teadvustada.
Selle veebilehe eesmärk on taastada arusaam sellest maailmakogemusest, milles kohanimed sündisid.
Muinasusund ei ole siin käsitletud usulise programmina, vaid kultuurilise ja maailmavaatelise süsteemina, mille mõistmine on vajalik kohanimede tekkepõhjuste selgitamiseks. Kui kohanimi viitab kunagisele jumalusele või rituaalile, siis on see osa meie ajaloolisest tegelikkusest — isegi kui selle sisu on aja jooksul ununenud.
Ristiusu mõju ja nimede ümbertõlgendamine
Ristiusu kinnistumisega ei kadunud varasem sakraalne maastik üleöö. Küll aga muutus selle tõlgendus.
Mitmel pool Euroopas on täheldatud, et varasemaid sakraalse tähendusega paiku kristianiseeriti, pühitseti ümber või tõlgendati uues võtmes. Sarnaseid protsesse tuleb arvestada ka kohanimede puhul.
Osa varasemaid kultuslikke nimesid võis saada uue, kristliku või sarnase kõlaga neutraalse tähenduse. Osa varasemast usundilisest sisust muutus aja jooksul läbipaistmatuks või ununes.
See ei tähenda tingimata nimede tahtlikku kustutamist, vaid viitab kultuurilise ja religioosse muutuse loomulikule protsessile. Kuid see muudab muinasaegsete kohanimede uurimise keerulisemaks.
Ilma muinasusundit tundmata võib uurija pidada hilisemat tõlgendust algseks.
Metodoloogiline lähtekoht
Kohanimede uurija ei saa piirduda üksnes häälikulise või vormilise analüüsiga. Kui nimi sisaldab sakraalsele viitavat elementi, tuleb küsida:
- Milline oli selle nime tekkimise aja maailmapilt?
- Kuidas tajuti püha?
- Mis tegi ühest paigast kultuskoha?
- Millal muutus paik pühaks?
- Milliseid jumalusi või vägesid seal võidi austada?
Just seepärast käsitleb KOHANIMEVIHIK muinasusundeid ja religiooni eraldi teemadena. Need ei ole kõrvalepõige. Need on eeldus kohanimede mõistmiseks.
Miks käsitleme mütoloogilisi tegelasi?
Veebilehel leidub ka käsitlusi erinevate mütoloogiliste tegelaste kohta. See ei ole tehtud mütoloogia kui jutustava pärimuse pärast, vaid selleks, et aidata uurijal ära tunda sakraalseid elemente kohanimedes.
Jumaluste nimed, nende epiteedid ja funktsioonid võisid kajastuda maastikus. Sageli ei ole need viited otsesed ega läbipaistvad, vaid esinevad kulunud või ümber tõlgendatud kujul. Ilma mütoloogilise tausta tundmiseta võivad sellised seosed jääda märkamata.
Mütoloogia käsitlemine on siin töövahend, mitte usuline seisukohavõtt.
Kohanimed ei ole pelgalt sõnad.
Need on jäljed maailmast, kus religioon ei olnud üks eluvaldkond teiste seas, vaid elu enda struktuur.
Selle maailma mõistmine on esimene samm, enne kui saame kohanimede tähendusi vastutustundlikult selgitada.
