tagana, takæ, taken, tacken, takkona, taggese, takuse, tacko, tagga, tak, taggo, thago, taggone vms.
1933. aastal selgitas P. Johansen (LCD, lk 285), et kohanimede tagaliited –taka, -tack, -tacken, -taggo jt tähendavad ’taga’, ’tagune’ ja ’taguse’, st viitavad kohale, mis asub millegi suhtes taga. Seda selgitust kasutatakse ka tänapäeval.
Nimetatud tagaliidete algvorm on þanko, mis pärineb germaani keelest ja tähendab ‘tänu, tasu’. On arvatud, et sõna algne ja tegelik tähendus oli ‘tänulik mõte’, millest arenes ‘tänuavaldus’, mida seostatakse kultuslike rituaalidega. Vanapõhja sõna tákn tähendab samuti ‘pühamu’.
Seega võib tegemist olla muinasajast pärinevate sõnavariantidega, mis väljendavad jumalatele mõtlemist, neile pühendumist ning tõenäoliselt ka tänuavaldust ohverdamise kaudu. Füüsiliselt võis see tähendada pühapaika või pühamut.
Kohanimede eesliiteid analüüsides on võimalik selgitada, kellele see tänu oli suunatud. Näiteks oli muinasaegne kihelkond Vomentaga piirkond, kus kummardati skandinaavia mütoloogiast tuntud peajumalat Odenit.
Etümoloogia
(1) germaani *þankō ’tänumärk, tasu’;
(2) gooti þagkjan, þāhta ’mõtlema, kaaluma’;
(3) vanaislandi þekkja ’teadlikuks saama, aru saama, teadma’;
(4) ruuni þakk ’arm, alastus, armu paluma, armu andma; rahuldus, heaolu’; 9.-12.saj.
(5) vanaülemsaksa denchen ’mõtlema’;
(6) vanaülemsaksa thank, dank ’tänu, tasu’; ’mõte, tahe, kavatsus’;
(7) vanaislandi þökk ’tänumärk, tasu’;
(8) vanaislandi þekkr ’meeldiv’;
(9) vanapõhja tákn ’märk, ime, miraakel; pühamu’;
(10) vanapõhja þakka ’tänama’;
(11) vanafriisi thank ’tänu, tasu’;
(12) keskalamsaksa dank ’tänu, tasu’;
(13) vanataani thak ’tänumärk, tasu’;
(14) vanarootsi Þak ’tänumärk, tasu’;
(15) vananorra taka ’vastu võtma, saama’;
(16) vanapõhja tak ’vastu võtma, haarama; käendus; vastutus; leping’;
(17) rootsi tack ’tänu’; tacka ’tänama’;
(18) taani tak ’tänu; takke ’tänama’;
(19) norra takk ’tänumärk, tasu’; takka ’tänama’;
(20) islandi takk ’tänu’.
Allikad: Walde tong-; de Vries þakka, tákn; Fridell tack; Peterson 2 þakk.
Kohanimede tõlgendamisel tuleb arvestada, et ristiusu tingimustes püüti nimedes paganlikku sisu vältida ning see asendati kõlalt sarnaste, kuid tähenduselt neutraalsete nimetustega. Seetõttu tuleb -taguse järelliitega kohanimede (nt Mäetaguse, Sootaguse, Alutaguse, Jõetaguse) puhul hoolikalt uurida ka nime esimese poole tähendust ning seejärel hinnata, kas tegemist on tõepoolest mingi olulise nähtuse või objekti taga asuva kohaga või peitub nimes muinasajast pärineva kultuskoha nimetus.
