Esialgu ei olnud midagi peale maagiliste jõududega üüratu kuristiku – Ginnungagap’i (’maagiline kuristik’), mis laius igavesti igas suunas. Siis tekkis kuristiku põhjapoolses servas pime, ürgse jää ja külma riik Nifelheim (’pimeduse riik’ ka ’surmariik’). Selle keskel oli allikas Hvergelme (’pulbitsev pada’). Allikast said alguse üksteist Elivagari jõge (’jäälained’), mis voolasid haigutavasse tühjusesse ja mida kaugemale allikast, seda jäisem oli vesi. Aja jooksul tekkis sellest härmatis ning paks ja raske jääkiht, mis kattis suure osa põhjapoolsest Ginnungagapist.
Aga enne seda oli lõuna pool valge ja kuum maailm, mille nimeks oli Muspelheim (’tule kodu’). See oli valge ja kuum, selle elanikud olid leegitsevad ja põlevad, ning ükski teine ei suutnud seal olla. Seda valvas leegitseva mõõgaga tulehiiglane Surt (’must’).
Elu ja jumalate tekkimine
Nifelheimi jõgede külmudes tekkinud liustikud hakkasid Muspelheimi kuumusest soojenema. Igaviku möödudes puutusid külm härmatis ja kuumad sädemed kokku, sulasid ning tilkusid. Sellest sai alguse loomine. Tekkinud piiskadest ja härmatisest ilmus hiiglaslik inimesesarnane olend, kes laius üle Ginnungagapi. Tema nimi oli Ymir (’kaose hiiglane’ või ’mõlemasooline’) ja temast sai alguse kurjade hiiglaste ehk rimtursade sugu. Nemad kutsusid teda Aurgelmer (’lärmakas, mürisev’).
Kuni Ymir toibus, tekkis vihmast veel üks olevus – lehm Audhumbla (’ürglehm’), kes teda oma piimaga toitis. Kui Ymir magas, hakkas ta higistama. Sellel oli kummaline tagajärg, sest Ymiri vasakust kaenlaalusest kasvasid välja üks mees ja üks naine. Samal ajal said tema jalad teineteisega koletu kuuepealise poja Trudgelmer’i (’suur kõmistaja’) ja need olidki hiiglased ehk rimtursad.
Audhumbla ise lakkus jäätunud kive ja kolme päeva pärast ilmus sellest suur, tark ja ilus mees Bure (’esivanem’), kellest sai alguse aasijumalate hõim. Burel sündis (teadmata viisil) poeg Bor (’poeg’), kes abiellus Ymeri suguvõsast pärit hiiglase Böltorni (’õnnetuse märk’) tütre Bestlaga (’naine’). Nad said kolm poega – Oden (’ekstaas’), Vile (’jumalik tahe, soov’) ja Ve (’pühadus’). Nemad olid aaside esimesed jumalad, kelle ülesandeks sai kaosest korra loomine.
Maailma loomine
Bori pojad Oden, Vile ja Ve asusid maailma looma ja ohverdasid selleks hiiglaste esiisa Ymiri. Nad viisid ta Ginnungagapi ja tapsid ta, et kasutada tema kehaosi maailma ehitamiseks. Ymiri kehast voolas nii palju verd, et peaaegu kõik hiiglased selles uppusid. Ainult kuuepealise Trudgelmeri poeg Bergelmer (’mäekõmistaja’) koos oma perega pääses. Temast pärinesid hiljem kõik hiiglased – rimtursad ehk jotunid (’härmahiiglased’) või trollid. Jumalate tegu pahandas hiiglaste sugu väga ja nad väljendasid nende suhtes igavesti lepitamatut vaenu.
Jumalad tegid Ymiri lihast maapinna ning verest järved ja maad ümbritsevad mered. Tema luudest said mäed ja kaljud, hammastest ning luutükkidest kivid ja kruus. Juuksed moodustasid taimestiku, puud ja põõsad. Kolju sobis taevavõlviks ja seda hakkasid üleval hoidma neli kääbust: Austri (’idapoolne’), Vestri (’läänepoolne’), Nordri (’põhjapoolne’) ja Sudri (’lõunapoolne’). Ymiri ajust said vihma ja tormi toovad pilved. Muspelheimist tulnud tulesädemeid puistati taevasse tähtedeks, neist tehti ka päike ja kuu. Ymiri lihakehas arenenud ussidest tekkis mustade kääbuste sugu, kes hakkasid elama maa all või kaljukoobastes.
Maa sai ümmargune, sellest väljaspoole tehti sügav ookean ja rannikule pandi elama hiiglased. Sisemaale tehti kindlus, mille ümber ehitati Ymiri ripsmetest hiiglaste kaitseks palissaad. See oli Midgard ’keskne maailm’ ja sellest sai inimeste maailm.
Seejärel tehti keset maad kindlus, mis sai nimeks Asgard. Seal elasid jumalad ja nende suguvõsad ning sealt tuli palju sõnumeid ja lahinguid nii maal kui õhus.
Inimeste loomine
Maailm ja loodus sai valmis, kuid selles puudusid veel inimesed. Esimene mees ja naine loodi kahest elutust puutüvest, mis meri oli kaldale uhtnud. Bori pojad Oden, Vile ja Ve leidsid puutükid ja jumalad tegid neist inimesed. Oden andis hingamise ja elu, Vile mõistuse ja liikumise ning Ve korraldas nende välimuse, kõne, kuulmise ja nägemise. Kujud said selga riided. Mehele pandi nimeks Ask (’saar’) ja naise nimeks sai Embla (’jalakas’). Nendest pärineb inimsugu.
