Keel on meie peamine vahend mõtete edasiandmiseks ning teadmiste ja kogemuste vahendamiseks. Iga päev kasutame keelt oma ümbruses olevate paikade nimetamiseks ja tuvastamiseks. Keele abil saame edastada vajalikku teavet kohtade kohta nii oma vahetus ümbruses kui ka kaugemal asuvate paikade kohta.
Meil on vajadus rääkida ümbritsevast maastikust ja kirjeldada lähikonda. Soovime üksikasjalikult kirjeldada erinevaid pinnavorme, eristada kultuurmaastikke ja hoonestust ning tuvastada looduses inimtegevuse jälgi. See on loonud rikkaliku loodust, maastikku ja omandit kirjeldava sõnavara, nagu talu, küla, põld, niit, mets, mägi, org, jõgi, oja, järv, laht, soo, raba jne. Nende sõnade abil saame rääkida erinevatest paikadest nii lähedal kui ka kaugel, juhatada teed ja kirjeldada, millised need kohad välja näevad. Kõik tunnevad eelnevaid sõnu ja vähemalt aimavad, milline on mägi, järv või raba. Kui aga juttu tuleb konkreetsest mäest, järvest või rabast, on vaja kas täpsemat kirjeldust või otsest viidet.
Selleks ongi paikadel nimed. Paigaga seostatud nimi annab konkreetse vihje ning asjaosalised mõistavad, millisest mäest, järvest või rabast on jutt. Kohalikus kontekstis ei pruugi inimesed ametlikku nime kasutadagi, sest kõik teavad seda ainukest järve, mäge või sood.
Kohanimi ei ole alati seotud maastiku või selle osadega. Nimedel võib olla ka muu tähendus, mis iseloomustab nende tekkimise aega, kasutajate ringi ja inimeste tegevust kultuurmaastikul. Kohtadele anti nimed selleks, et neid üksteisest eristada.
Seega on kohanimi kindlal ajal ja kindla inimrühma poolt konkreetsele geograafilisele alale antud nimi. Ühe ala piires on see nimi ainus, kuid teised inimrühmad võivad sama nime kasutada ka oma piirkonnas.
Mõned kohanimed on väga vanad ning nende tähendust ja tekkimise põhjuseid ei pruugi me kunagi teada saada. Ühiskonnas ja keelekasutuses toimunud muutused on mõjutanud ka kohanimesid. Paljud neist on aja jooksul sedavõrd moondunud, et neist on saanud pelgalt sõnad, mis meile enam midagi ei ütle.
Kohanimed on keele osa ning keel on omakorda osa kultuurist. Kohanimed ei eksisteeri iseseisvalt, vaid inimeste kaudu, kes neid kasutavad. Kui mõnda kohanime enam ei kasutata, kaob see käibelt ja unustatakse. Nii on see alati olnud ja on ka tänapäeval, mil elu koondub linnadesse ja külad jäävad tühjaks.
Ühiskonna arenguga kaasnevad muutused, mis toovad kaasa ka uutmoodi kohanimed. Vanad nimed kaovad või asenduvad, kuid paljud püsivad muutustele vaatamata. Kui nimel on piisavalt kasutajaid, elab see edasi ka siis, kui välised olud oluliselt muutuvad.
Kohanimed ei pea tingimata olema vanad ega ainukordsed. Neid tekib pidevalt juurde, sest elu areneb. Näiteks võivad kujuneda paralleelnimed, mida noortegrupid kasutavad oma lemmikpaikade tähistamiseks või matkajad teatud kohtade eristamiseks. Mõnikord tekib uus nimi ka seetõttu, et paigal ei olnud varem nimegi.
Kohanimed on seega olulised mitte ainult kultuuriloolises ja ajaloolises, vaid ka ühiskondlikus tähenduses. Koha nimi tähistab meie elukohta, see kajastub dokumentides, kaartidel ja teeviitadel – kogu Eesti on kohanimedega kaetud. Proovi kaaslasele selgitada, kus sa elad, ilma kohanimesid kasutamata, ning sa mõistad, kui olulised nimed tegelikult on.
